Eesti erakondade näod, lootused, kartused

TÕNIS SAARTS,      15. märts 2006


Erakondade positsioonid täna

w Keskerakond – stabiilne kõrge toetus. Suur shanss võita 2007. a. valimised, kui ta end valitsusparteina ei diskrediteeri või kui vastaste kommunikatsioonistrateegiad silmqnähtavalt ei õnnestu.
w Reformierakond – veidi ebastabiilsem toetus. Reformierakond kannataks valitsuse populaarsuse langusest kõige enam. Tänu heale kommunikatsioonistrateegiale on ta ilmselt teine kõige edukam erakond järgmise kevade valimistel.
w Isamaaliit – tõusev toetus, kuigi üsna kõikuv. Isamaaliit on põhiline võitja Res Publica langusest. Suurema edu võimalused sõltuvad Reformierakonna õnnestumisest või ebaõnnestumisest. Kõige potentsiaalsem üllataja 2007. a. valimistel.
w Sotsiaaldemokraatlik Erakond – organisatsiooniliselt nõrk. Edu koidab vaid siis, kui valimiste põhikonflikt defineeritakse ideoloogiliselt.
w Rahvaliit – stabiilselt madal toetus. Hea kampaania korral võib taas üllatada. Sellist edu nagu 2003. a. ilmselt siiski ei tule. Rahvaliidu toetusega on uuringufirmadel probleeme.
w Res Publica – tõenäosus, et jääb alla valimiskünnise. Või saab äärepealt sisse. Poliitilisel maastikul pole talle nishshi. Viga on defineerida end veel parempoolsemana kui Reformierakond.

Mida need positsioonid tähendavad?

Eelkõige seda, et koalitsiooniparteide väljavaated on paremad. Opositsioon pole ühtne ning võib loota üksnes valitsusparteide ebaõnnestumisele. Nende ebaõnnestumine aga pole väga tõenäoline, arvestades Reformierakonna oskusi poliitilise kommunikatsiooni vallas: peaminister esineb pidevalt meedias, selgitades probleeme rahvale. Kuigi tema jutt on ebameeldivamate teemade puhul tihti üsna ümmargune ja põiklev – ta siiski räägib inimestega. Erinevalt varasematest peaministritest, kes lihtsalt ei andnud sellistel juhtudel mingeid kommentaare. See on aspekt, mida valija tähele paneb. Positiivse hinnangufooni loob koalitsioonile ka kiire majanduskasv.
Küsime: kas rahvale siis tõesti meeldib Keskerakonna ja Reformierakonna "pragmaatiline poliitika"? Nii võib öelda, sest ilmselt teatud osa elanikkonnast on pidevatest reformidest ja muutustest tüdinud ning hindabki valitsust, mis pakub stabiilsust. tegeleb rohkem ümberjagamisega ega sea suuri ning liiga utoopilisi sihte.
2007. a. valimistel oleks edukas see erakond, kes defineerib valimiste põhikonflikti. Praegu me veel ei tea, ka see tuleb isikutekeskne või ideoloogiline konflikt (vasakpoolsus versus parempoolsus, sotsiaalne kihistumine jne). Tahaks loota, et seekord defineeritakse konflikt ideoloogiliselt, sest kõik viimased valimised on käiatud üht ja sama plaati – "Savisaare poolt ja Savisaare vastu".

Kas Keskerakonnal on lagi käes?

EMORi uurimus näitas eelmisel nädalal Keskerakonnale 25-protsendist reitingut. Kas Keskerakond on jõudnud oma toetuse tippu?
Mis argumendid näitavad seda, et Keskerakonnal ongi lagi käes? Esiteks, vanemaealine põlvkond, kes on erakonna põhilised toetajad, annab pikemas perspektiivis teed noorematele. Praegune noor põlvkond on aga Keskerakonna suhtes umbusklikum.
Teine oluline Keskerakonna toetajate grupp on vene vähemus. Vene elanikkonna toetus aga hajub kaugemas perspektiivis samuti erinevate Eesti erakondade vahel ning Keskerakond ei pruugi oma praegust monopoolset seisu siin säilitada.
Ja vastupidi, mis tagab Keskerakonnale jätkuvalt püsiva toetuse tulevikus? Sotsiaalsed lõhed ja pinged ju jäävad ning neile saab alati panustada. Teiseks, muude parteide katsed vene elanikkonda üle meelitada osutuvad ebaedukaks – see rong on suuresti läinud ja tagasi tuleb võib-olla alles 15–20 aasta pärast.
Keskerakonna kasuks kõneleb ka see, et 10 aasta perspektiivis muutub Eesti poliitika rohkem ideoloogiate- kui ka isiksustekesksemaks. Erakonna edukuse seisukohalt saab võtmeküsimuseks: kas KE suudab paremini haarata ja hoida vasakpoolsuse nishshi kui SDE?
Mõtlemisainet jätkub.

Kas erakonnamaastik on lõplikult välja kujunenud?

Selge on see, et mida vähem on riigis erakondi, seda stabiilsemad on valitsused. Paraku on unistus kahe-kolme erakonna süsteemist Eestis realiseerimatu. Seda ennekõike kahel põhjusel:
n Proportsionaalne valimisüsteem soosib ka nõrgemaid erakondi, sest kohad Riigikogus jagunevad proportsionaalselt saadud häälte arvuga.
n Iga erakond esindab teatud konflikti või lõhet ühiskonnas. Kas meie sotsiaalne reaalsus on kokku võetav paari konfliktiga?
Kujutleme, et Eestis ongi vaid 2–3 erakonda. Mis juhtub, kui need end rahva silmis lõplikult diskrediteerivad? Kas sellele järgnev üleüldine pettumus ei too areenile mitte üht uut Res Publica-tüüpi erakonda, vaid korraga kolm uut Res Publicat?

Kolmas, roheline tee?

Küsigem veel, kas erakonnamaastikule mahub uustulnukaid? Enne 2011. a. valimisi uustulnukaid tõenäoliselt lavale ei tule, kuna enne 2007. a. valimisi ei jõua ükski jõud end piisavalt mobiliseerida. Praegune erakondade rahastamise süsteem ei suuda uute tulekule panna ka absoluutset pidurit. Kui aga võimuerakonnad senise toetuse kaotavad ning ka opositsioon ei suuda end kuigi tegijana näidata, on tee uustulnukatele lahti. Seda muidugi juhul, kui uustulnukaid toetab ärieliit, sest ilma tema rahadeta ei tule Eestis turule ükski uus erakond.
Kõige tõenäolisemad tulijad on Rohelised, kui nad saavad taha tugevad nimed ja sponsorid. Paljalt keskkonna-kaardile mängimisest ei piisa. Nad peavad lisama sellele teemad, mis rõhuvad eetika dimensioonile poliitikas ja rahva võimalustele riigiasjades rohkem kaasa rääkida.

Presidendivalimised hoos

Peame nentima, et praegused presidendivalimised erinevad 2001. a. omadest fundamentaalselt: on juba kevad, kuid ikka pole kindlaid kandidaate, pole selge, kes kandideerib, kes mitte. Kas erakondade pink on tõesti nii lühike või mängitakse teadlikult Rüütli välistamise strateegiale, mis tähendab, et enne õiget aega ja erakondadevahelist kompromissi kindlate nimedega avalikkuse ette ei tulda?
Võimalikud stsenaariumid on järgmised.
Esimene stsenaarium. Paremerakonnad (koos SDE-ga) suudavad leida ühise kandidaadi ja selle Riigikogus läbi suruda. Põhiküsimus on siin: kuidas ta saab kokku nõutavad 68 häält? Praegu on neljal erakonnal vaid 65 häält. See saaks võimalikuks vaid Keskerakonna toetusel.
Teine stsenaarium. Paremerakonnad ei suuda kokku leppida. Valimine läheb valijameeste kätte. Kui Keskerakond toetab Rüütlit, võidab Rüütel.
Kolmas stsenaarium. Rüütel ei kandideeri. Valimised lähevad sel juhul kindlalt valimiskogusse. Võidab see, kes suudab olla erakondadevahelistes läbirääkimistes osavaim.
Seega presidendivalimiste tulemuse otsustab esimese või teise stsenaariumi puhul suuresti Keskerakond!

Eesti demokraatia areng ja ohud

Arengutest poliitilises kultuuris täheldaksin nihet isikukesksest faasist ideoloogilisse staadiumi.
Loodetavat vasakpööret siiski ei toimu, sest isiklikud vastuolud teevad võimatuks vasakkoalitsiooni moodustamise. Sotsiaaldemokraadid ei lähe iialgi Keskerakonna ja Rahvaliiduga ühte koalitsiooni.
Seega Reformierakonnata on võimatu koalitsioone ka edaspidi teha. See tähendab omakorda, et neoliberaalne poliitika jätkub ning mingit suuremat nihet oodata pole.
Ohtudena demokraatiale ja jätkusuutlikkusele näen ühiskonna politiseerumist, sallimatuse ja ksenofoobia kasvu, äri ja poliitika põimumist, nn pragmaatilise poliitika jätkumist.

Miks ühiskonda politiseeritakse?

Eestis on palju räägitud ametnike parteistumisest. Avalik teenistus aga peab olema neutraalne ja esindama avalikke huve. Parteistumisega kannatavad avaliku sektori efektiivsus ja usaldusväärsus. Seetõttu on ametnike politiseerumise näol tegemist ohtliku tendentsiga, mis nõuaks Eestis ekstra tähelepanu.
Valimisliitude vastu kõneleb see, et kodanikel on parem võimalus protsesse mõjutada, kui volikogus on selged parteid ja fraktsioonid. Parteid suudavad huvigruppide ja kodanike nõudmisi kanaliseerida paremini kui üksikud volikoguliikmed ja organisatsiooniliselt nõrgad valimisliidud.
Valimisliitude säilitamise poolt kõneleb aga see, et elame parteide suhtes väga skeptilises ühiskonnas. Valimisliidud pakuvad võimalust kasutada teisi kanaleid parteide kõrval. Valimisliitude keelustamine kärbib seega kohalikku demokraatiat.

Kohalik demokraatia ja parteid

Eesti demokraatia põhineb suurel määral kohalikel omavalitsustel. Seda tingib meie ajaloolis-kultuuriline eripära, kus keskvõim on alati olnud võõraste kätes ning kohalik omavalitsus on olnud ainus, mis on olnud eestlastele tõeliselt oma.
Teisisõnu – Toompead tajutakse siiani pigem "võõrana" ja vallavalitsust "omana". Kui vaatame näiteks riigiinstitutsioonide usaldusväärsust, siis kohalikke omavalitsusi usaldatakse kaks korda enam kui keskvõimu institutsioone. Seetõttu võib öelda, et Eesti demokraatia ja usalduskrediit poliitilise eliidi vastu põhinebki suuresti kohalikul omavalitsusel. Igasugust "võõraste" (keskvõimu) püüdu sekkuda "meie" (KOV) asjadesse nii poliitilise kui ka majandusliku sõltuvuse kasvatamise kaudu tajutakse kohalikul tasandil valuliselt.
Võrreldes Põhjamaadega on kohalik demokraatia Eestis nõrk.
Kodanikuühiskonna võimalus mõjutada kohalikku poliitikat on suurem neis regioonides, kus leidub rohkem ressursse (Tallinn, Tartu, Pärnu, Lääne-Eesti), kus liiguvad rahad, kus kodanikuühendused on kaasatud rahvusvahelistesse võrgustikesse jne.
Lõuna-Eesti ja Ida-Virumaa on tunduvalt õnnetumas seisus. Seega geograafiast ei sõltu Eestis mitte ainult omavalitsuse finantsiline võimekus, vaid ka kohaliku demokraatia kvaliteet. See on kindlasti järjest teravamaks muutuv probleem, mis vääriks teravdatud tähelepanu.

Põhisõnum!

Milline on siis parteide roll kohalikul tasandil? Nad peavad esindama ennekõike kohalike elanike huve. Alles siis tulevad erakonna huvid ja ideoloogia. Eriti oluline on see Eesti kontekstis, sest niipea kui inimesed tunnetavad, et keskvõim hakkab sekkuma kohalikku poliitikasse, kannatab kohalike omavalitsuste usaldusväärsus. Kohaliku omavalitsuse usaldusväärsus on aga Eestis demokraatia tähtsaim alustala. Sellega ei tohiks mängida.

(Keskerakonna Omavalitsuskogu seminar-teabepäeval 3. märtsil Paides peetud ettekande põhjal)


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)