Eesti edulugu polegi olemas

ÜLO PALOVER,      27. veebruar 2008


Päevast päeva kuuleme peaministri suust Eesti majanduse edulugu. Seda kuulutatakse tervele maailmale teadmisega, et kui valet korrata sada korda, siis see justkui muutub tõeks. Järelikult ei peeta lolliks üksnes oma rahvast.

Millele müstiline edulugu toetub? Kui on tegemist majandusega, tuleks praegusi näitajaid võrrelda kunagistega. Nõukogudeaegset taset võrreldi kunagi tsaariaegsega või USA näitajatega või sõjaeelse Eesti või kapitalistliku Euroopa tasemega, ning Ansipi-taolised siis naersid selle propagandavõtte üle. Aga nüüd võrreldakse eimillegagi, ja Eesti valitsus ja president kuulutavad papagoidena oma rahvale majanduse enneolematut edulugu. Meie aga peame seda surmtõsiselt uskuma ja mitteuskujaid pidama riigivaenlasteks.

Võrdlus on hädavajalik

Loogiline oleks, kui reformierakondlik Ansip võrdleks praegust üliliberaalset majandust ENSV-aegsega, kasvõi aastast 1980 või 1985. Aga ei, seda ei saa teha, sest siis lõhkeks majanduse edulugu kui seebimull! Sest rasketööstust pole Eestis enam olemaski, energeetika on kokku varisemas, põllumajandus ja külaühiskond on samahästi kui hävitatud.

Millegagi võrdlemist ei kannata välja seegi, kui põllumajanduses müttab koloniaalmaa-stiilis välismaine firma või farmer oma raskete masinate, rohkete kemikaalide ja sissetoodud tööjõuga, oma raha eest päriseks ostetud maal.

Tegelikult polegi see enam Eesti maa, vaid välisriigi kodanike ja võõramaa firmade omand.

Ansiplased on väga kavalad varjama Eesti riigi krahhiteed. Selleks panustatakse noortele ja lastele: neid uinutatakse kiitusega ja piiritu vabadusega, aga ka alkoholiga, uimastitega, seksiga. Pole kohustust õppida ja tööd teha – pane ainult pidu. Tehakse kõik võimalik, et noorel ei areneks mõtlemisvõime ja jätkusuutlik töövõime, et uus põlvkond jääks viimasteks eestlasteks.

Globaliseerumine hajutab tööotsingul eestlased mööda maailma laiali, ja järgmisi põlvkondi enam ei tulegi.

Rahva mälu ei tohi kustuda

Meie, eestlaste vanem põlvkond, peame vastu seisma ansiplastele, laarlastele ja padarlastele, kes tahavad võtta noortelt mälu ja rahvalt ajaloo. Meil on olnud saavutusi, mida võrrelda minevikuga ja mille tasemelt vaadata ülalt alla praegusele eduloole.

Teises maailmasõjas röövisid ja purustasid Eestit nii Vene kui ka Saksa okupandid. Kõik nad tahtsid süüa-juua, rõivaid, soojust, seadmeid jne. Eesti rahvas tehti vaeseks ja tema rahvuslik rikkus purustati. Okupandiks jäi NSV Liit, hakates eestlaste seast otsima tööd rabavaid nutikaid töömehi, kes kaasinimeste tööst ei parasiteerinud, ja värbas nad teenima oma rahvast ENSV kujul kogu NSVL-i hüvanguks.

Eesti eduloo jutlustajatel on kombeks seda aega igati halvustada, aga ometi tuli rahvas purustustest ja laosest imekiiresti välja oma tööle ja talendile tuginedes. Ime põhines väga lihtsal asjaolul: ühelgi ei lastud rikastuda teiste töö arvel, kõik pidid töötama kogu ühiskonna heaks.

Samasugusel ühiskonnakorraldusel põhineb ka Hiina praegune tohutu edu.

Suutmatus tagada varemolnut

Meie suure edulooga riik aga ei suuda isegi taastada juba kümme aastat tagasi varastatud elektriliine majapidamisteni, kus elavad väikelastega pered, või hoida korras ENSV ajal rajatud maailma ainulaadseid põlevkiviküttel elektrijaamu.

Kuidagi ei suudeta taastada ENSV-aegset tasuta haridust. Kogu aeg käib hariduse reformimine, aga sügavamale mülkasse see vajub. Kusagilt taevast ei kuku mingi „nokia", vaid edu tuleb saavutada üldise tasuta hariduse kaudu.

Ärahellitatud, tööst võõrutatud „ilusate ja rikaste" lapsukesi võid koolitada rahajões ja kullasäras, kuid tulemus tuleb kurb. Tööinimese hingega noor ei suuda ega tahagi õppida tasulises koolis, kus noortest püütakse teha juurtetuid, kes tormaks sendijahil kasvõi maailma otsa.

Pole siin imestada midagi, sest Eesti elu pääses tüürima kihtkond, kes 1939–1945 hülgas Eesti ja oma rahva ning punus mööda ilma laiali. Kui ENSV vabanes okupatsioonist, tulid minemapunujad tagasi nõudma sooje kohti ja varasid, mida eestieestlased justkui olid kohustatud 50 aastat säilitama ja tasuta korras hoidma, nüüd ise sundüürnikeks taandudes või naasnute tööjõuks saades.

Oleme olnud liialt heausksed

ENSV-s üles kasvanud eestlased on tõesti imetlusväärselt heauskne rahvas, kes võttis ärapunujad tagasi ja nüüd laseb end lambakarjana juhtida globaliseerumise hävituskatlasse.

„Eduloolastele" teadmiseks: ENSV ajal ei olnud prügikastist toituvaid inimesi, kodutuid, kerjuseid. Neid tekitavad spekulandid ja kasumiahned tööandjad.

ENSV juurde kuulus üldine tasuta arstiabi. Mis on aga praegu: raviraha ei jätku, arste-õdesid napib, kiirabi teenindab esmajoones narkareid, tuvastab surmasaanuid või turgutab koomasselangenuid. Kuhu on jäänud perioodilised tasuta tervisekontrollid ja kaitsesüstimised? Nüüd kihutatakse patsient haiglast välja poolparanenuna. Pool rahvastikust võib vaid unes saada hambaravi ja veerandik on hambutud.

Enneaegne surm, kui inimene pole veel pensioniikka jõudnud (ENSV-s sai pensionile 5–10 aastat varem kui nüüd) või on alles saanud pensionäriks, on nii tavaline, et seda ei märgatagi enam. See on otsekui rahuaegne sõda.

Edulugu ei taga õiglust

Üliedukas, ultraliberaalses, täiuslikku vabadust nautivas, arenenud kodanikuühendustega demokraatlikus riigis peaks inimesed küll olema väga õnnelikud, kui võrrelda kommunistliku diktatuuri aegse ENSV-ga. Kui võrdleme rahva õiglus- ja turvatunnet, siis peaks edulooga riik võidutsema. Kahjuks on otse vastupidi! Vaba rahvas ei ole õnnelik ega saagi seda olla, sest seadusega on garanteeritud õigused ja kaitse kurjategijatele, aga kannatanud peavad ise kuidagi hakkama saama. Kõige tähtsam on garanteerida kurjategijatele anonüümsus (muidu veel saavad kannatada ühiskondliku hukkamõistu läbi!).

60-ndail aastail, kui õppisin TPI-s ja elasin Toompeal ühiselamus praeguses valitsuse majas, oli täiesti välistatud huligaanide või varaste kallaletung isegi öisel ajal parkides või linnas. Aga nüüd võib Tallinnas isegi päevasel ajal rahvarohkes kohas peksa või röövitud saada.

Samahästi kui olematud karistused ja võimalikult soodsad karistusekandeolud riivavad väga sügavalt rahva õiglustunnet ja ka kurjategijate anonüümsus teeb turvatunde olematuks. Niikaua kuni kurjategijal on voli tappa või sandistada inimest, seadmata ohtu oma elu, pole rahval turvatunnet ja tema õiglustunne saab riivatud.

Miilits sai varaste, röövlite, tapjatega, isikuvastaste kuritegudega ja spekulantidega väga hästi hakkama kumminuiata, käeraudadeta – karistused olid sellised, et võttis kordamisisu ära. Politsei tegeleb aga relvastumisega (käerauad, kumminuiad, gaas, veekahurid jne) ja rahvalt relvade äravõtmisega – kas selleks, et kurjategijate relvad rohkem mõjule pääseksid. Suureks õnnetuseks on see, kui kannatanu kurjategijat kohapeal sandistab või maha laseb.

Kannatanu elu väärtuseks on parimal juhul mõni aasta vangistust või tingimisi karistus katseajaga. Rahvas ja tajub ebaõiglust, kuid säilitab õiglustunde. Õigluspiiri ületamine lõpuks äratab rahva.

Ärge uskuge palgalisi ajalookirjutajaid!

Ei tasu väga uskuda palgalisi ajaloolasi – nende kirjutatu on tellija (palgamaksja) nägu. Usaldagem rohkem rahva mälu, oma vanemate mälu ja sõnu.

Jah, ENSV kommunistid lubasid toime panna repressioone rahva kallal, sest nad koos rahvaga olid okupeeritud maal. Aga kommunistid tegid kõik mis võimalik rahva elatusjärje tõstmiseks okupeeriva maa seadusandluse piires, kavalusega veel rohkemgi.
Meenutagem lühidalt peamist: tasuta kohustuslik haridus, üliõpilaste ja tehnikumiõpilaste stipendiumid, tasuta üldine arstiabi (ka hambaravi), kõikehõlmav pensionisüsteem vastavalt tööaastatele ja sooduspensionid töö tervistkahjustavuse korral, üldine töökohustus ja ühtlustatud palgatariifid, madalad kommunaaltariifid (elekter, küte, vesi ja kanalisatsioon, gaas), raamatute ja ajakirjanduse taskukohased hinnad, laste huvikoolid, lasteaiad ja lastesõimed, odavad teatri- ja kinopiletid, bensiini ja diislikütuse mõõdukad hinnad jne).

Palgad polnud kõrged, aga olid ühtlased – rahvas ei tundnud ebaõiglust nagu nüüd, kui palgavahed on 10- ja 100-kordsed.

Ansiplased, teie edulugu on häbilugu! Tunnistage, et üliliberaalne majandussüsteem ei kõlba kuhugi ja et riik oli hea peremees, aga käputäis ülirikkaid on viinud riigi ja rahvuse väljasuremisele.

Nõnda on lood „edulooga" – niiviisi, jutumärkides tulebki lugeda teie tegude lugu algusest peale.


[fototekst]
Narva elektrijaama generaatorites sünnib tänane ja homne Eesti. Kui meil kõigil endiselt hästi läheb, siis tuleb siit ka ülehomne ja kaugemgi tulevik. Kas julgeme ja suudame kujutleda, missugune oleks 90-aastane Eesti Vabariik (ning kõik Eestid, mis selles sisalduvad: e-Eesti, Esimene Eesti, Teine Eesti jne] siit tulvava elektri imetloova väeta? Isegi hoolimata üha kerkivast tarbijahinnast.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (23)