Suurmees Mati Hint 80

Et olla mõjukas, peab omama arvukalt andeid, võimast töötahet ja tugevat karakterit. Matil on neid eeldusi kuhjaga jätkunud. Kui küsida, kas Eesti lähiajaloos oleks mõni sündmus kulgenud ilma Mati kaasalöömiseta teisiti, siis on vastus kindlasti jaatav.

Mati elutöö annab põhjust kirjutada temast väga pikalt. Mitmeti tema kaasteeliseks olnuna peatuksin vaid seikadel, mis on Mati panustuste väga mitmest vaatenurgast avamisel olemuslikud. Kümneaastane eavahe oli piisav, et meist ei saanud veel ülikooliajal lähimaid kaaslasi. Küll aga jäi Mati silma oma akadeemilise tegususega, millest mitmel moel osa sain. Kolme üsna lahutamatu kaaslase, Eesti keeleteaduses ning vaimuloos olulist kohta hõivanud Mati Hindi, Mart Remmeli ja  Haldur Õimu häälekad vaidlused, aga ka joviaalsed ülesastumised ülikooli kohvikus jätsid tudengeile kustumatu mulje. Järgnevail, Teaduste Akadeemias toimetamiste sumbunud aastail sai Mati väga mõjusate eesti keele alusstruktuuride käsitlust uuendavate ideede kõrval üldisemalt tuntuks ka Endel Sõgla autoritaarse juhtimisstiili julge vastustajana.

Akadeemilise demokraatia ja teadusliku aususe eest välja astumine juhatas sisse Mati suures poliitikas kaasalööjaks kasvamise. Ta oli Endel Lippmaa kõrval üheks keskseks entusiastiks Irene Tiiveli eestvedamisel loodud Akadeemilises Inglise Keele Klubis. Ei aimanud me tollal Inseneride Klubis, Sangaste lossis jm korraldatud kooskäimistel ja vaidlusõhtutel, milles poliitika polnud just viimasel kohal, meie harrastuse tulevasi dividende. Poliitiliste dispuutide üheks viljaks oli seegi, et Eesti vabaks võitlemise aastail suutsime oma püüdlusi veenvalt selgitada Lääne diplomaatidele ja ajakirjandusele. Matist sai üks võimekamaid vabaduse saadikuid nii välisesindustes kui ka rahvusvahelistel foorumitel, kus kujundati Eesti saatus. Tema oskuste üheks tähetunniks sai, kui ta 1989. aasta sügisel, just ajal, kui toimus Balti kett, väga väljapeetult, aga samas sisendavalt edastas CNN-i saates meie püüdlusi laiale maailmale.

Mati Hindi kui põhimõttekindla rahvuslase maine (ta oli juba nimekas õppejõud ja õpikute autor) muutis endastmõistetavaks tema kaasamise venestamise vastu protesteeriva 40 haritlase kirjana tuntuks saanud dokumendi koostamisse. Perestroika pakutud võimalusi oma kauaküpsenud, kuid seni ahistatud protesti sõnastamiseks kasutas Mati n.ö täiega. Tema sulest ilmunud artiklid ajakirjas „Vikerkaar“ (ja mujalgi), mis analüüsisid impeeriumi silmakirjalikku keelepoliitikat ja paljastasid venestava kakskeelsuse pealesurumist, olid murrangulise kaaluga. Ka vene keeles avaldatuna kujunesid need kogu lagunevas impeeriumis väga mõjukaks. Tõsiseid argumente andes julgustasid need teisigi venestuse surve alla sattunud rahvaid oma keele õiguste eest välja astuma.

Suuresti Mati Hindi algatatud „keelevõitluse“ käigus sai temast kui liikumise juhtfiguurist ENSV Ülemnõukogu presiidiumi juurde loodud keeleseaduse väljatöötamise töörühma keskne eestvedaja. Tulistel vaidluskoosolekutel imetlesin tema võimet läbi näha kõiki demagoogilisi katseid eesti keele õigusi kuidagi väiksemaks väänata.

Eesti keele kaitse seadustamise aegadest pärineb ka üks Mati sügavamaid traumasid. See liitub ENSV Ülemnõukogu ühe tollase „valvekoera“ Viktor Vahti ärgitatud, kuid kahjuks ka mõne kolleegi mahitatud katsetega eesti keele kaitseks kavandatud õigusaktis tegelikult seadustada eesti–vene kakskeelsust. Pole vist palju väita, et just Mati visadus ja järjekindlus ei lasknud sellel kurikavalal plaanil jõustuda.

 Rahvarindega liitumisega avanenud valikuid on Mati ise väga värvikalt kirjeldanud oma tagasivaates sellele, kuidas ta sattus Rahvarinde poolt 17. juunil 1988 Tallinna Lauluväljakul korraldatud meeleavaldusele. Mati valimine sama sügisel asutatud Rahvarinde eestseisusesse oli üsna loomulik. Talle omane meelekindlus, aga ka energia ja asjatundlikkus, millega liitus terav poliitiline vaist, olid äärmiselt väärtuslikud. Mati, Heinzi, Kosteli jt kui laitmatute eesti patriootide maine oli väga kaalukas kummutamaks laimu, et Rahvarinde loomine oli reformikommunistide vandenõu Eesti Vabariigi taastamise vastu. Rahvarinde liidrina aitas Mati oma ausameelsusega hoida meie liikumise südametunnistust puhtana. Seda raskemini on ta lausa isikliku solvanguna üle elanud laimu ja ajaloovõltsimist, sh Balti keti korraldamise kirjutamist selle tegelike vastaste kontosse.

Taasvaba Eesti ei olnud meile „sülle kukkunud“ õnn. Selle ime taga peitub, kui vanamoodsalt väljenduda, vaibumatu usk ja töö „isamaa parema tuleviku heaks“. Suuresti just enda kätetööd saab armastusega, aga ka kriitilise pilguga vaadata. Küsimus „Las me sellist Eesti tahtsime?“ on Mati puhul omal kohal. Oma eelkäijate ja lähedaste traagikad lapsepõlvekodu kaotuse ja „erastamiste“ sünnitatud ülekohtu läbi on Mati jäädvustanud raamatus „Minu vaade maale ja merele“ (2007). See suurteos sündis kaotusevalu leevenduseks ja on koostatud  Mati poja Madise mälestuseks.

Mati on perfektsionist ja maksimalist. Seetõttu on täiesti tavaline avastada Sirbist, Kesknädalast jm tema järjekordset kirglikku sõnavõttu eesti keele ja Eesti kultuuri, ajaloo jne kaitseks. Matit puudutab ükskõik milline salapoliitika ja ebaausus. Mati on jäänud järjekindlaks demokraadiks. See tähendab, et ta on valmis ka vägagi ränga hinnaga kaitsma põhimõtteid, mis annavad kõige kõrgema koha vabadusele, solidaarsusele ja inimväärikusele.

REIN RUUTSOO

Jaga |