Eesti riik on liiga väike, et lubada endale ääremaid

Tervitan kõiki keskerakondlasi ja teisi maaelu käekäigu pärast südant valutavaid inimesi, kes siia Jõgevale on kogunenud. Vooremaa on ikka olnud üks Eesti maaelu ideede kandjaid ja selles mõttes on tänase konverentsi asukoht sümboolne. Keskerakond tahab jätkata head traditsiooni, millele pandi alus maarahva kongressidel ja mitmel muul põllumajandus- ja maaelu poliitikat kujundanud üritusel, mis tänaseks on küll kahjuks minevikku vajunud.

Tahame loota,

et see ei jää nii! Loodame, et maainimesed suudavad mobiliseeruda ja taas oma huvide eest seista ning neile on abiks ka Eesti poliitikud. Vähemalt parem osa sellest poliitikast, mida aetakse. Keskerakond ei kavatse hoida ennast tagaplaanil. On ju meie sõsarparteid Põhjamaades eesotsas Soome Keskerakonnaga traditsiooniliselt ka maarahva eestkõnelejad; ning üha enam on seda ka Keskerakond, kellega eriti viimasel ajal on liitunud palju põllumehi ja maaelu tegelasi.

Maarahval on palju probleeme, mis nii mõnigi kord on jäänud linnameestest otsustajatele arusaamatuks. Mõnes mõttes oleme kõik maalt pärit, ainult et osa meist mäletab seda, teised aga on unustanud või ei soovi seda meeles pidada. Muidu nad tunnistaksid, et meie maaelu ja -rahvas on sisuliselt nurka surutud ning vajavad suuremat tähelepanu ja äratust.

Usun, et siin maaelu konverentsil suudame paremini mõista neid probleeme, mis on maal aktuaalsed, ja pakkuda välja ka mõistlikke lahendusi.

Üks on selge,

maarahvas ei tohi muutuda eksponaadiks vabaõhumuuseumis. See eeldab enam tähelepanu regionaalpoliitikale, maaelule ja põllumajanduspoliitikale. Tunnistage, et rääkida põllumajandusest pole viimastel aastatel justkui moeasi.

Maailm jääb üha väiksemaks. Olukorras, kus meie koduplaneedi rahvastik suureneb drastiliselt iga aastaga ning arengumaades elavad inimesed on hakanud üha enam toidukaupu tarbima (ka rahvusvaheliste organisatsioonide poolt finantseerituna), on oma toit äärmiselt tähtis julgeolekuküsimus. Jutud sellest, et Eesti kliimas pole mõtet põllumajandusega tegelda, on eksitavad. Norra ja Soome põllumehed oleksid äärmiselt õnnelikud, kui neil oleks nii palju viljakaid ja tasaseid põllumaastikke, sellest hoolimata on nende põllumajandus väga kõrgel tasemel . Põhjus ei ole kliimas, vaid iga riik vajab enda huvidele vastavat põllumajanduspoliitikat.

Loomulikult pole põllumajandus ainuke maarahva elatusviis. Maal saab edukalt arendada ka teisi majandusharusid, näiteks keemiatööstus Tabivere vallas siinsamas Jõgevamaal või elektroonikatehas väikeses Kärdlas. Sellest hoolimata jääb põllumajanduse areng maal tähtsaks, seda enam olukorras, kus maailm peab toitma üha rohkem inimesi ning põllumaastikud lähevad tulevikus samasugusesse hinda kui praegu naftamaardlad. Tundub ju uskumatu, et näiteks Bangladeshis peab Eesti suurune territoorium toitma üle 50 miljoni inimese.

Kuid milles seisneb siis Eesti põllumajanduse põhiprobleem ning miks meie maarahvas ei suuda enam piisavalt elatist teenida? Kindlasti on üheks põhjuseks turul valitsev kõlvatu konkurents, kus ühte tootjat toetatakse suuremate Euroopa Liidu ning riigisiseste toetustega kui teist. Ühtne Euroopa põllumajanduspoliitika on tegelikkuses suur erisuste ja erandite poliitika. Kui vaadata põllumajandustoetusi, mida saavad meie põllumehed, siis siin pole erinevus mitte ainult vanade ja uute Euroopa Liidu liikmete vahel, vaid meie toetused jäävad alla ka Läti ja Leedu paljudele põllumajandustoetustele.

Keskerakond ei arvagi,

et suured subsiidiumid põllumajanduses oleks hea lahendus. Kuid kui kõik Euroopa riigid toetavad lisaks eurotoetustele ka ise oma kohalikke põllumehi suures ulatuses, ei ole ka meil teist teed. Kui Euroopa riigid mängivad ühtede ja meie teiste mängureeglite järgi, siis anname tegelikult ise hoobi Eesti põllumajanduse konkurentsivõimele.

Eesti riigi pingutused tootjate toetamiseks on olnud marginaalsed ega kannata kriitikat. Kord eelistatakse piimasektorit, kord lihasektorit, kord maaviljelust, kord suurtootjat, kord väiketootjat, kuid ei nähta tervikpilti. Täna on piimandussektor katastroofilises olukorras. Aastaga jääb vähemaks kuni 7000 lehma, sest mehhanism, mis aitaks tasandada turust tulenevaid kriise, on paindumatu ja väga kohmakas.

Põllumeeste probleemiks on ka Eestis tegutsevate pankade ehk

Rootsi pankurite paindumatus

meie põllumeeste suhtes. Oma kodumaal talitavad Rootsi pangad põllumeestele laenu andes hoopis teistmoodi kui siin. Ollakse sotsiaalsemad ja arvestatakse rohkem selle kogukonnaga, kus tahetakse edukalt tegutseda. Eesti probleemiks on kodumaisele maaelule orienteeritud ja riigi poolt toetatud suurpanga puudumine. Seetõttu pean äärmiselt vajalikuks vähemalt hoiulaenuühistute arendamist, et selle tulemusena tekiks meie põllumeestele ja üldse maainimestele oma pank, mille eesmärgiks oleks maaelu jätkusuutlik areng, mitte ainult kõrged kasumlikud intressid.

Maarahva elu mõjutab ka riigi regionaalpoliitika sisuline puudumine. Eesti pindalaga riik on liiga väike, et lubada endale ääremaid. Tõsi, teedeehitus maapiirkondades majanduskasvu perioodil siiski hoogustus ning ühtteist on ka tehtud, kuid ainult kõvakattega tee ei taga elatist.

Kohaliku elu edendaja rolli täidavad siiski kohalikud omavalitsused, kes teavad kõige paremini kohalikke olusid. Maaelu suureks piduriks on kindlasti

nõrgad omavalitsused,

neist paljud ei suuda oma koolile enam uut katustki muretseda, rääkimata teistest elementaarsetest teenustest. Eestis on liiga palju väikesi omavalitsusi, kes võiksid omavahel ühineda, kuid ainult sellest ei teki tugevad omavalitsused, kui nende tulubaas jääb hädiseks.

Bussi- ja rongiliinide, postkontorite ja pangakontorite, koolide ja kaupluste, arstipunktide ja rahvamajade sulgemine maal on ohtlik tendents ja viib inimeste ümberasumisele sinna, kus nende jaoks on tagatud põhilised sotsiaalsed ja kultuurilised teenused, st linnadesse ja linnalähistele. Sellise poliitika jätkumine tähendab sisuliselt linnriigi – nagu kodukasvanud Singapuri – teket, mis poleks kindlasti Eesti jaoks jätkusuutlik ega mõistlik.

Räägime veel Eestile omastest kaunitest maastikest, eriti metsamaastikest, mis on olnud meie rahva üheks kallimaks varaks ning isegi meie rahvusvaluuta krooni tagatiseks. Pärast metsareformi, mille tagajärjel on koondatud suur hulk Eesti metsamehi ning suurendatud olemasolevate töökoormust drastiliselt, on vähenenud

meie metsade järelvalve

ning paljudest metsameestest saanud kõigest kontoritöötajad. Selle reformiga muudeti lihtsamaks vaid metsavargused ning kehvemaks metsade hooldamine, lihtsustati meie metsade müüki, mis tähendab vastutulekut eeskätt välismaa metsatöösturitele (eesotsas StoraEnsoga). Ka nemad tegutsevad oma kodumaal palju sotsiaalsemalt ning säästlikumalt kui Eestis, kuigi Põhjamaades on metsa küllaga.

Maaelu jääb püsima ja saab edasi areneda vaid niisugustes tingimustes, mis võimaldaksid tegelda nii põllumajanduse kui ka alternatiivsete ning maaelu mitmekesistavate valdkondadega. Kui riiklik ükskõiksus lööb täna maainimestel jalad alt, siis sisuliselt õõnestab riik omaenda vundamenti.

Üldistuseks tooksin välja põhiprobleemid maal, nagu mina neid näen.

1. Maapiirkondades on puudu heast tööjõust.

Maal on tegemist tööjõupuudusega. Eestis tervikuna on tegemist tööpuudusega. Kas ei ole siin võimalik leida lahendusi, mis nii maaelu kui ka Eestit tervikuna edasi aitaksid? Eestis on jäänud tööta kümneid tuhandeid küllalt kõrge kvalifikatsiooniga, hoolsaid ja oma tööd südamega tegevaid inimesi. Paljud inimesed on nõus tulema linnast maale, et saada vähegi tööd ja võimaluse alustada uut elu. Paljudele meeldikski elu maal, kuid kahjuks ei tea nad täna, kes võiks neid seal vajada ja kus võiksid nad elada.

2. Eesti maamehel on õigus Eesti põllumajandusele.

Eesti maameestel peab olema ka edaspidi, ka kümne ja kahekümne aasta pärast, võimalus Eestis põllumajandusega tegeleda. Et ei juhtuks nii, et majanduskriisi ja võlgade tõttu võetakse lihtsalt maad käest ära. Paljud põllumajandustarvete tarnijad on koormanud meie maid hulgaliselt hüpoteekidega endi kasuks. Sellega on loodud oht, et suurema majandusliku tagasilöögi korral Eesti majanduses võiksid neist saada meie maade suuromanikud. Seda ei tohi juhtuda. Eesti põllumehele peab jääma ka tulevikus juurdepääs Eesti põllumaale.

3. Ka põllumees tohib laenu võtta.

Põllumajandus on läbi aastakümnete vajanud laenukapitali ja vajab ka edaspidi. Põllumehel peab olema võimalus oma majandustegevuse arendamiseks laenu võtta ja põllumehel on õigus sellisele majanduspoliitikale, mis võimaldaks ka laene probleemideta tagasi maksta.

See, kas põllumees suudab võetud laenukohustusi täita või mitte, ei sõltu ainult tema hoolsusest ja pühendumusest põllumajandusele. See sõltub toodangu väljamüügihindadest ja toorme sisendhindadest. Hinnakujunduses on aga suur sõna öelda just põllumajanduspoliitikal. Tänane lausliberaalne põllumajanduspoliitika on kahjuks loonud olukorra, kus põllumehed ei suuda laene tasuda just tulenevalt madalatest väljamüügihindadest ja kõrgetest sisseostuhindadest. See poliitika peab muutuma.

4. Praegune põllumajanduspoliitika ei kannata kallist tehnikat.

Kallis ja moodne lääne päritolu tehnika on vajalik põllumajanduse arenguks ja konkurentsivõime tagamiseks, kuid kalli tehnika teenindamine ning selle eest tasumine eeldab põllumajanduse suurt kasumlikkust. Põllumajanduse kasumlikkus sõltub põllumajanduspoliitikast.

Tänase põllumajanduspoliitika tingimustes ei ole võimalik teenindada ja kasutada kallist lääne päritolu tehnikat – tänane põllumajanduspoliitika võimaldab jätkata vaid kasutatud ida päritolu tehnikaga, millel aga ei näi olevat suurt perspektiivi. Lääne tehnika säilitamine ja kasutamine eeldab põllumajanduspoliitika olulist muutust. Kui seda muutust ei tule, ei suuda suur osa majapidamisi kalli tehnika liisinguid ja laene tasuda ning tehnikast võidakse ilma jääda.

Ma ei taha täna rääkida mustadest stsenaariumidest, sellest langusspiraalist, mille võib kaasa tuua laenudele seatud tagatisvara väärtuse vähenemine või maa laialdane kokkuostulaine, mille eest mõnikord hoiatatakse. Me peame olema optimistid ja nägema valgust tunneli teises otsas isegi siis, kui see nõuab suuri pingutusi. Selleks olemegi siia kogunenud, et leida lahendusi ja teed edasiminekuks.

Jaga |