Miks ETV populaarsus langeb?

Miks oli tarvis üllitada arvamusartikkel Eesti venekeelses päevalehes Vesti Dnja?

See polnudki artikkel. Viibisin päev varem Valgamaal tööasjus, kui helises telefon ja Vesti Dnja toimetaja päris minu hinnangut ETV vaatajaskonna järsu languse kohta. See näitaja kukkus edetabelis neljandale kohale ja venekeelne Moskva telekanal PBK (Esimene Balti Kanal), mis pärast Vremja lõppu annab eetrisse ka Balti riikidele suunatud uudisteprogrammi, tõusis oma populaarsuselt ETVst kõrgemale. Kui ikka riiklik telekanal suudab haarata vaid pisut üle 10% vaatajaist, on lood rahvusringhäälinguga üsna kurvad. Tähelepanuväärne on see, et uurimusse haarati ka eestikeelsed vaatajad, mis tõestab, et ka nemad lülitavad tihti oma telerid Venemaa info peale.

Millega venekeelne kanal siis vaatajad ära võlus?

Eks ikka sellega, et aasta ringi näitab PBK Eesti vaatajaile ka seda, mida Eesti enda kanalid tähtsaks ei pea. Pean silmas just Eestis toimuva kajastamist igaõhtuses Balti uudiste erisaates. Viimastel nädalatel aga sellega, olümpiamängude avaõhtust ehk alates 8. augusti ööst peale, mil Gruusia sõda puhkes, pakkus ta välja palju suurema hulga infot, kui seda suutis eestlaste riiklik telekanal. ETV esimestel päevadel Osseetia ründamisest grusiinlaste poolt ja sealsetest ohvritest peaaegu ei rääkinudki. Vene kanalites sai aga sõja arengut tund tunni kaupa jälgida ja iga vaataja võis ise järeldusi teha, kes kellele kallale tungis ja kes kriisi valla päästis.

Oli see objektiivne info?

Raske öelda, kui ise kohapeal ei viibi. Aga suurte sündmuste edastamise puhul saab võitjaks alati see infokanal, kes esimesena kohal ja esimesena oma seisukoha esitab. Eesti Rahvusringhäälingu poolt kriisikoldesse saadetud erikorrespondent ei suutnud esimestel päevadel midagi olulist edastada. Hilisemad raportid muutusid uudiste asemel hoopis korrespondendi kommentaarideks, millele lisati rahvusvaheline telepilt.

Kas rahvusringhäälingu saated edastavad rahvale objektiivset informatsiooni?

Kogu oma suure lugupidamise juures ETV ja Eesti Raadio vastu, kus ise palju aastaid töötanud olen, ei saa ma kahjuks positiivselt vastata. Jälgin infosaateid erilise hoolega ja olen jõudnud arvamusele, et rääkida objektiivsest ning poliitiliselt tasakaalustatud informatsioonist riigikanalite uudistesaateis on veel natuke ennatlik. Minu meelest on need kanalid ülepolitiseeritud. Kui meenutada Gruusia konflikti, siis Venemaa seisukohti kuulsime vaid üksikjuhtudel. Kui meenutada kohalikku vene kogukonda, siis mulle ei meenugi, mil viimati kohalike venelaste arvamust Eesti asjade kohta küsiti. Kui rääkida koalitsioonist ja opositsioonist riigi juhtimisel, siis viimase seisukohti kajastatakse valikuliselt ja harva. Ometi peaks igas poliitilises materjalis kõlama mõlema poole hääl. Oleme väga kaugel nn BBC tasakaalustatud infomudelist, mis brittide rahvusfirmale ülemaailmse erapooletu kanali kuulsuse tõi.

Ehk tuleb info osaline edastamine rahapuudusest?

Ega seda raha nii vähe olegi. Pigem jääb puudu oskustest ringhäälingu töö efektiivseks korraldamiseks. Kuid veelgi rohkem teeb mulle muret tippjuhtide leige suhtumine rahvusringhäälingu maine langusse rahva seas. Tundub, et helge püüd kõrgete ideaalide poole, mis tõelist loomingut alati tiivustab, jätab Eesti Rahvusringhäälingu juhid külmaks.

Küsis Urmi Reinde

Eesti telekanalite vaadatavus juulis 2008.

Kanal 2                  20,4% vaatajaist

TV 3                       18,7% vaatajaist

PBK                       12,6% vaatajaist

ETV                        11,8% vaatajaist

Muud                    36,5% vaatajaist

Jaga |