Igaüks kiidab iseennast

Koidula Kurg,      31. juuli 2002


Eelseisvad valimised ajavad liikvele kõik parteid. Nii juhtubki, et reklaamitakse ennast, nagu osatakse. Kellel on rohkem raha, sel käivad asjad kergemini, aga vaesematel läheb see tee vaevalisemalt. Õigus tikub sageli kõrvale jääma. Rahvas jälle tahab tööd, suuremat lasteraha, pensionile juurde ja siis püütakse hoida selle poole, kes kõige rohkem lubab. Iseasi on see, kas lubadused ka täidetakse. Mõni kodanik ei julgegi öelda, millises parteis ta on. Mitte ei saa aru, miks peaks ükskõik millisesse parteisse kuulumist kartma. Ei saa ju kellelegi pahaks panna, et ta on valinud just selle partei, kuhu kuulub. Igaühel on õigus avaldada oma arvamust. Iseasi, kas seda alati julgetakse. Tean nii mitutki inimest, kes arvavad, et tõde välja ütlemata on vähem pahandust. Aga tegelikult on hoopis vastupidi. Tõde tuleb ükskord ikka päevavalgele. Argus ja ükskõiksus teevad alati rohkem kurja kui kurjus ise. Kas ei soodusta just ükskõiksus kuritegevust. Üks inimese arguse tunnistus on jälle pugemine. Arvatakse, et kui vastane on tugevam, siis peab pugema. Partei valikul mõeldakse tihti selle peale, kes on rikkam ja võimule ligemal. Aga kui palju on suurtest lubadustest rahvale kasu, veel ei saada aru. Pärast kirutakse, et kõik on nii nagu enne. Lubada võib ju palju, aga kui neid täita ei suudeta, siis ei ole lubadustest midagi kasu.
Rahva seas on arvamine, et rahvast on vaja ainult enne valimisi, pärast valimisi teda enam ei vajata. Praeguseni on see paljuski paika pidanud. Mööduvad valimised, ununevad lubadused ja kõik läheb jälle vanaviisi.
Mina arvan, et iga rahvast teeniv partei on selline, kes arendab ja täiendab pidevalt oma põhikirja vastavalt rahva vajadustele, arvestades seejuures iga oma partei liikme ettepanekuid. Kuid tuleb arvestada, et mitte kõik partei liikmed ei ole huvitatud rahva huvidest. Need, kes ühest parteist teise jooksevad, ei too küll kasu kellelegi. Sageli on nad üsna head "kuldsuud", kes ajavad rahvast segadusse.
Nüüd majanduslikust küljest.
Võtta või Eesti Raudtee ja Eesti Energia erastamine. Kas ikka on nii, et nimetatud süüdlased on üksi süüdi. Kus olid ülejäänud? Kas tõesti keegi ei saanud takistada neid meie vabariigile kahjulikke äritehinguid või lihtsalt ei tahetud. Hiljem tuleb need mahaparseldatud asutused tagasi osta mitmekordse hinnaga.
Kelle taskust see raha tuleb? Ikka rahva taskust. Üksteist süüdistades ei jõua me kaugele. Viimane aeg on mõelda, mis saab meist edasi, kuni pole veel päris hilja. Miks malak tantsib ikka rahva turjal?
Järgmiseks maaelu. Kui kaovad ära need vanema põlvkonna talupidajad, hääbub maaelu veelgi. Mis saab maainimestest tulevikus? Sellele oleks pidanud juba ammu mõtlema. Mõttetud lõhkumised ja uuesti ümbertegemised on läinud kalliks maksma. Mitusada aastat kestnud metsavahiameti kaotamine on metsavargust ainult soodustanud.
Et kõik on nii, nagu ta on, sellel on osa ka vastutustunde puudumisel. Parem käsi ei tea, mis vasak teeb.
Suur suli saab kautsjoni vastu vabaks. Paistab, et vanglas istuvad need, kel pole raha. Kuidas muidu haihtuvad miljonid õhku ja keegi ei tea, kuhu nad kadusid. See on kahjuks karm tõde, millest ei saa igavesti vaikida.
Enamik rahvast on muidugi tublid ja töökad, kuid sageli püütakse neile kaikaid kodarasse visata, et nad ei segaks igasugustel sahkerdamistel. Sageli juhtub, et kurikaelad segavad nende tööd, kes on rahva teenistuses.
Lõpetuseks, olgu siis kõigil kaaskodanikel julgust ja õiglast meelt osaleda valimistel ja valida neid, keda peavad õiglasteks.
Julgust ja jõudu kõigile Eestimaa kodanikele.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)