Kodanikujulgusest

Minu arvates tuleks vahet teha kodanikujulguse ja mehejulguse vahel. Olen ise korralikult peksa saanud Adleris, kui turismibaasis tantsupõrandalt eemaldus tantsupaar ja ootamatult lõi noormees naispartnerile rusikaga näkku ning see kukkus pikali, nägu verine. Tormasin juurde ja lõin omakorda selle mehe oimetuna lamama. Muidugi läks lõunamaisele temperamendile omaselt - ei pääsenud minagi kambakast. Olin noor, füüsiliselt tugev, tegelesin sambomaadlusega ega kartnud kunagi tülitsejatele vahele minna.

Teine asi on kodanikujulgus. Siin ei piisa tugevast kehaehitusest ega füüsilisest jõust. Siin on vajalikud hoopis tähtsamad isikuomadused: meelekindlus, ausus, otsekohesus, hukkamõistev suhtumine valetamisse, silmakirjatsemisse ja mitmepalgelisusse. Selliseid inimesi on meie hulgas palju, kuid kahjuks on vähe neid, kes julgevad oma arvamust avalikustada, ette teades, et alati leidub oponente ja kritiseerijaid.

Ma pole pidanud kodanikujulguseks seda, kui sekkutakse kellegi kaitseks, andmata endale aru, et ei olda võimelised teda abistama. Alati tuleks kaaluda, kuidas abistada nii, et kahju ärahoidmisel ei tekitataks endale või teistele suuremat kahju, kui ära hoitakse.

Nõustun Kuku raadio nende kuulajatega, kes toetasid vene kooliõpilasele Metlevile, eksriigikogulasele Meikarile ja paljudele kindlasti kodanikujulgust üles näidanud kodanikele aumärgi andmist.

KES PEAB AUMÄRGI ÜLE ANDMA?

Eks ikka see, kes seadusega on ette nähtud seda tegema. Kui justiitsministeeriumist antava aumärgi annab justiitsminister, siis peab ta seda tegema, ja selles pole midagi taunitavat ega imelikku. Justiitsminister ei ole tagasi astunud (seda pole temalt nõudnud ka peaminister), sest peab ennast ausaks riigiametnikuks. Mõistagi täidab minister ametis olles edasi kõiki temale ettenähtud kohustusi. Kui riigiprokurör leidis vastupidist, esitades justiitsministrile kahtlustuse, siis see pole naljategemiskoht. Kui prokuratuuritöötajate ametialane kompetents on nii madal, et siinjuures on eksitud, siis ei peaks küll kahtlustki tekkima selles, et see riigiprokurör koos peaprokuröriga peavad oma ametikohalt tagasi astuma.

Võimalus, et kriminaalkuriteos kahtlustatav minister töötab oma ametikohal edasi, on tingitud sellest, et seda võimaldavad meie seadused. Seadused aga on seadusandja nägu. Kahjuks on seadusandja meie nägu, sest meie nad ju valime (hääletame) Riigikogusse.

JAAK LAIDLA Harjumaalt

Jaga |