Viis kuud pärast pronksiööd

UDO KNAPS,      03. oktoober 2007


Riigikogu liige Mart Laar otsustas sel teemal sõna võtta Postimehe septembrikuise „Majandaja" veergudel, pealkirjaks "Eesti pärast pronksiööd".

Seni oli Laar targu pidanud mõistlikumaks neist sündmustest kõrvale hoiduda. Selleks oli tal ka alibi käepärast: tema ju valitsusse ei kuulu! Kuigi ise on valitsuskoalitsiooni suuruselt teise partei juht ning pealegi pronksiöö stsenaariumi "autor" ja "pealavastaja". Tahtmatult jääb mulje, et seepärast Laar ettenägelikult ministritoolist loobuski, et hiljem, õigesti ajastatult, valgel ratsul ja rahva ovatsioonide saatel "püünele" kapata.

Olukorra kirjeldamiseks leidis Mart Laar kirjutist diagonaalina läbiva paralleeli kahest Eestit raputanud suursündmusest: 1924. aasta detsembrimässust ja tänavusest pronksiööst. Ometi on need kaks sündmust nii olemuselt ja põhjustelt kui ka tagajärgedelt sedavõrd erinevat klassi, et kõrvutada neid küll ei tahaks.

Detsembrimäss

Mis toimus 1. detsembril 1924? Neli aastat varem oli noor Eesti Vabariik võitnud Vabadussõja punaarmee vastu. Eestlaste väikeriigile avanes harukordne võimalus nii suurt naabrit võita, sest punaarmee oli kodusõjas valgekaartlaste vastu välja kurnatud.

Leninile ja leninlastele oli Tartu rahu sundkäik. Umbes nõnda nad hambaid kiristades ja rusikais käsi Tartust lahkusid: oodake vaid – küll me veel näitame teile! Neli aastat "kosusid", ja tulidki tagasi! Ainult selle vahega, et taktikat oli muudetud: sõjalise otserünnaku asemel sokutati salaja meie riiki diversandid ja relvad ning üritati valitsust kukutada varahommikuse äkkrünnakuga.

Noorel vabariigil õnnestus mäss maha suruda.

Maailmavallutaja Stalin aga hakkas uut vallutusretke välja hauduma. Kuigi aega võttis nüüd juba 14 aastat, sai ta sellega hakkama tänu Molotovi–Ribbentropi paktile.

Aprillimäss

Pronksimässu emotsioonideta ja erapooletu lahkamine on detsembrimässu kirjeldamisest märksa keerulisem. Püüan seda teha, kuid ei usu, et kriitikata pääsen.

Mõlema sündmuse kõige olulisem erinevus (ja sellest Mart Laar vaikib) seisneb selles, et kui detsembrimäss korraldati vägivaldse naaberriigi võimude täielikul mahitusel, siis pronksiöö oli meie riigi sisepoliitiline sündmus, mida juba pikka aega ise lavastasime. Seda vähemalt kuni pronksiöö-sündmuste toimumiseni.

Hiljem juhtuma hakanu oli juba tagajärg: kübersõda, saatkonna piiramine Moskvas, majanduslikud sanktsioonid jne.

Detailidesse laskumata natuke ajaloost: üheksakümnendate alguses koos Vene vägede lahkumisega Eestist kadus viimanegi lootus, et veel keegi vene tsiviilisikutest oma põlisele kodumaale lahkub. Osa oli minema läinud vabatahtlikult, osa meelitati kolimisrahade pealemaksmisega. Need, kes jäid, need siia ka kinnistusid.

Samal ajavahemikul puhastati Eesti nõukogulikust atribuutikast, näiteks hoonete fassaadidelt; see osa, mis vähem häiris, on säilinud tänini. Samamoodi tehti monumentidega – koristati kõik Leninid, Kalininid, Kingissepad (peasüüdlane Stalin oli nõukogude võimu enda poolt kõrvaldatud juba varem, "Hrushtshovi sula" aegu). Nimekirjast jäi välja üle 300 Teise maailmasõja mälestusmärgi, mis on seniajani säilinud. Nende seas oli ka Pronkssõdur. Eks need sambad ja kivid jäeti alles sümboolseks leppimismärgiks ning endise vaenu unustamiseks – nüüd juba eestivenelaste kogukonna noorema põlvkonnaga suhtes, sest meie soov oli ja on, et nad paremini integreeruksid eestlastega ja tunnustaksid Eestimaa ajalugu. Ütleb ju vene kõnekäändki selle kohta ilusasti: nasilno mil ne budesh – vägisi armsaks ei saa!

Olgem ausad: täna me ju soovime, et need 400 000 – nüüd juba eestivenelast– siit enam ei lahkuks (kriminogeensetest tahaks muidugi lahti saada!), sest Eestil niigi tööjõust puudus ja me ju ei taha teha rootslaste moodi, kes lubasid oma riiki 400 000 moslemit ja nüüd on püstihädas. Õppigem teiste vigadest!

Paraku kõik ei läinud nii ladusalt – küllap leidus mõlemapoolseid vajakajäämisi. Peamine põhjus oli aga see, et meil puudus riiklikult ühtne muulaste integreerimise poliitika.

Nüüd lisandus veel Pronkssõduriga tolmu üleskeerutamine – kinnikasvamas haavade lahtirebimine ja suhete pingestamine rahvuslikul pinnal tekitasid suurema tagasilöögi. Pronkssõdur oli seisnud Tõnismäel rahulikult kõik need taasiseseisvumisaastad ja polnud kedagi häirinud – olen ise sadu kordi üle Tõnismäe platsi Rahvusraamatukogusse kõndinud, ja alati valitses seal rahu ja vaikus, vaid harva oli mõni õis sõduri jalgadele asetatud. Ainus, mis häiris, oli sõjaveteranide kogunemine sinna paar korda aastas, sest näiteks 9. mai on vene inimese suurim rahvuspüha. Kesklinn aga polnud sobilik nii suureks rahvakogunemiseks punalippude all.

Kui palju kaotasime kahe pronksiööga?

Linnavalitsus oli vahepeal kokku kutsunud ümarlaua, kus vaieldi palju ja kus siiski oldi jõutud Pronkssõduri rahumeelse teisaldamise küsimuses juba poolele teele, sest põhimõtteliselt oldi äraviimisega nõus: ainult et pärast 9. maid.

Aga just see meie rahvuslasi häiris: äkki Savisaar viibki Pronkssõduri rahumeelselt ära? Seda ei tohtinud mingil juhul lubada – lavastuse stsenaristid olid ette näinud Pronkssõdur valimisvankri ette rakendada. Selle eskaleeritud lavastuse järgi algas valimiskampaania varakult – marurahvuslaste lubadustest ausammas õhku lasta kuni vene kogukonna provotseerimiseni okaspärgadega. Seepärast hakkasid muulased viimasel ajal ärritatult kümneid kordi sagedamini külastama leinavat sõdurit ja tervet väljakut lilledega üle külvama. Meie kohtlesime neid kui okupante, samas aga tahame samad noormehed saada Eesti kaitseväkke Eesti riiki kaitsma ja soovime, et nad meile lojaalsed oleksid. Tule taevas appi!

Kas pronksiafäär ikka vääris nii kalleid küünlaid? Kas kahe aastaga suudame selle tagasi teha, mille nüüd rahvussuhetes kahe ööga kaotasime?

Tunnistab ju Mart Laargi: "Juurde pronksiöö autoriteeti Eestile välispoliitiliselt paraku ilmselt ei toonud ... Kokkuvõttes ei kujunenud pronksiöö Eestile välispoliitiliselt kindlasti mitte kaotuseks, kuigi ka võidust oleks liialdus rääkida. Venemaaga läksid Eesti suhted aga pikemaks ajaks sassi. Sellest pole sedavõrd lugu, sest Venemaa läbisaamine teiste naaberriikidega on madalseisus."

Kas ikka on? Lugege samast lehest ka ärimeeste arvamust: me elame praegu nagu Antarktikas, kus kõik sõidavad kaarega meist mööda! Soome äri Venemaaga õitseb ja kasvab tänu meie "kingitusele" veelgi – kaubad suunatakse Soome ja Läti kaudu. Soome eksport Venemaaga on 4,5 miljardit eurot ja import läheneb juba kuuele miljardile(!).

Kommentaarid on ülearused. Ja kõik see jama oli ette teada – KAPO hoiatas! Uskumatu: kes meid valitsevad?! ?igem oleks õelda: keda valisime end valitsema?

Meie parempoolsetele valitsejatele oli see tarkkavalalt läbimõeldud afäär kahtlemata geniaalne valimiseelne "äriidee". Neil õnnestuski oma valijat võltspaatoslike dogmadega hullutada ning hetkeeufooria abil saavutada valimisvõit; samuti nagu eelmistel valimistel tõusid hetkega tippu Res Publica „uue poliitika" tegijad.

Aga kui kauaks? Mart Laar avaldas arvamust, et meil ei hakata kunagi kirjutama võtmes "enne ja pärast pronksiööd". Pigem kardan, et kunagi tuhande aasta pärast hakatakse eestlasi meenutama sellises võtmes: "Ah need? Jah, oli kunagi selline väike rahvas, kes elas vaid minevikus ja võitles ausammaste vastu ..."

Ka Mart Laar hoiatab võimaliku uue pronksiöö eest. Jah, "toormaterjali" meil jätkub veel vähemalt 299 pronksiöö tarvis ...


Autorist

Udo Knaps (73) elab praegu Märjamaal, kuid juured on Saaremaal. On pidanud bussijuhiametit. Poja ja tütre isa ning nelja lapselapse vanaisa. Omaenda elust on kokku pannud raamatu „Siin ja Siberis" – 1949. aastal küüditati kaheksaks aastaks külmale maale. Innukast huvist autospordi ajaloo vastu sündis raamat „Edukad stardid". Algusest peale olnud Rahvarinde ja Keskerakonna veendunud toetaja.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (55)