2014. aastal puhkes uus külm sõda. Miks Ukrainast?

 1990. aastatel ja XXI sajandi alguskümnendil hakati arvama, et julgeolekupoliitiline olukord maailmas on lõpuks ometi muutumas. Et maailm pole geopoliitiliselt enam mitmepooluseline, vaid levib ühepooluseline maailmakäsitlus. See tähendab üksnes Lääne liberaaldemokraatlikel väärtustel põhinevat suhtumist, kus ei ole kohta maailma mõjusfäärideks jaotamisele ega suurriiklikest huvidest lähtuvale välispoliitikale, kus toimib üksnes vabaturu ja eraomanduse reeglitel põhinev majandus jne. Ühesõnaga, kõik see, mida Fr. Fukuyama oma „Ajaloo lõpu“ doktriinis ette kujutas.

 See oli tõepoolest „restardi“ ehk pingelõdvenduse periood, kus Vladimir Putin, Boriss Jeltsinist rääkimata, oli üsna läänemeelse suunitlusega – valmis koostööks Läänega. Kui araabia terroristid ründasid 11. septembril 2001 Ameerika Ühendriike, oli Putin esimene välisriigi juht, kes pakkus abi. Ta tegi koostööd USA-ga, kui see tungis Afganistani, ning likvideeris Nõukogude Liidust jäänud sõjaväebaasid Kuubal, Vietnamis ja vist ka Süürias. Venemaa majandus avanes Lääne kapitalile ja see riik arvati G7 hulka jne.

 Lootused luhtusid

Putin tõsimeeli uskus, et USA ja Lääs tervikuna tunnustavad NSV Liidu järgset uut, demokraatlikumat Venemaad võrdväärse partnerina, tehes koostööd maailmaasjades, näiteks võitluses islamiterrorismi vastu. Kuid peagi sai Moskvale selgeks, et USA koos oma olulisemate liitlastega käsitleb uut Vene Föderatiivset Vabariiki kui eelmise külma sõja peavastase – NSV Liidu – lagunemise järgselt kujunenud lüüasaanud riiki, kui külma sõja kaotajat, kes vastuvaidlematult peab toetama USA ja selle liitlaste geopoliitilisi samme maailmas. Näiteks: sissetungi Iraaki ilma ÜRO Julgeolekunõukogu otsuseta; lahtiütlemist raketitõrjesüsteemi piiramise lepingust ja selle süsteemi osade rajamise algust Venemaaga piirnevate riikide (Poola, Rumeenia) territooriumil; Serbiale NATO õhulöögi andmist, et saaks Kosovo albaanlastest moslemitele kätte mängida ning avada tee verisele kodusõjale Balkanil; „värviliste revolutsioonide“ (Gruusia, Ukraina, Moldova) igakülgset toetamist; „araabia kevadeks“ nimetatud veriste revolutsioonide organiseerimist Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas (Liibüa, Egiptus, Süüria, Jeemen); NATO laienemist Venemaa piiride äärde jne.

 Kuna Venemaa ilmutas kõigi eelnimetatud ettevõtmiste suhtes erimeelsust ega olnud nõus kuuluma USA sabas sörkijate killavoori (mida mõned väiksemad riigid rõõmsal meelel teevad), oli maailmas tubli samm uue kriisi poole astutud ning selle kulminatsiooniks sai Krimmiga ning Ukrainas toimuv.

 Peale Venemaa järgivad ühepooluselisele maailmakontseptsioonile vastupidist (õigem oleks öelda: isepäisemat) geopoliitilist suunda ka sellised regionaalsed suurriigid nagu Hiina, Brasiilia, India, Lõuna-Aafrika Vabariik, samuti Iraan ja Argentiina. Neid kõiki (rahvusvaheline ühendus BRICS) ideoloogilises mõttes täies mahus nn läänemaailma väärtusi omaks võtma panna on vist küll teostamatu, sest rahvusvahelises süsteemis pole sellist mehhanismi olemas.

 Geopoliitiliste arusaamade kokkupõrge

Seega tänane võitlus Ukraina pärast peegeldab, rahvusvahelise õiguse teooriast lähtuvalt, kahesuguse geopoliitilise arusaama kokkupõrget. Ühel pool on üliriigi (USA) soov sundida inimkonda liikuma ühepooluselise (mittepolaarse) maailmasüsteemi suunas, mida geopoliitilises mõttes suunataks (valitsetaks) ühest keskusest – Washingtonist; Brüsselil oleks abistav roll.

 Selle suuna ideoloogiaks on nn läänemaailma väärtussüsteem ehk liberaaldemokraatia, mille sisulistest elementidest oli juba eespool juttu. Ja Lääne väärtustel põhinevat ühiskonnakorraldust soovitakse ülemaailmselt ellu viia, ning seal, kus selle suunaga vabal tahtel kaasa minna ei taheta või selle teostamist kellegi poolt takistatakse, oleks ka sõjalise jõu kasutamine õigustatud. Nii on seda eri aegadel tehtud näiteks Iraani (1953), Guatemala (1954), Tšiili (1973), Grenada (1983), aga ka Iraagi ja Afganistani puhul.

 Kuid aeg on näidanud, et võimuvahetus pole mitte kõiki neid maid demokraatlikumaks muutnud. See aga ei tähenda, et USA poleks kunagi ega kusagil aidanud naasta demokraatia ja inimõiguste edendamise juurde. Ta on teinud ka seda, aga alati on see olnud geopoliitiliste kaalutluste kõrval teisejärguline või üksnes kaasnev.

Ukraina rahvarahutuste tagamaad

Tulgem tagasi Ukraina kriisiga seotud sündmuste juurde. Mis siis ikkagi viis Ukraina elanikkonna rahulolematuse oma riigiga ülestõusuni Kiievis? Peamiseks põhjuseks oli kõikides eluvaldkondades lokkav korruptsioon, mis iseseisvumisel 1991. aastast alates, presidentide ja valitsuste vahetumistest sõltumata, aina süvenes, põhjustades riigis sotsiaal-majandusliku ja poliitilise kriisi, mis lõppes sotsiaalse plahvatusega Maidanil. Seega ülestõusu põhjustajateks olid Ukraina poliitiline ja majanduseliit ehk oligarhid, kes sedavõrd vastutustundetult ja kasuahnuslikult juhtisid Ukraina riigilaeva 23 iseseisvusaasta jooksul, rahvast majanduslikult röövides.

 Rahvarahutuste vahetuks ajendiks ja Maidanil möllu korraldamise algussignaaliks oli president Janukovõtši loobumine assotsiatsioonilepingut Euroopa Liiduga alla kirjutamast. Lahvatunud protestiavaldustes andsid tooni selleks juba varem valmistunud rahvuslikult (ukrainlaslikult) meelestatud jõud, nende hulgas Maidanil verevalamise esile kutsunud isikud. Ka USA saatkonna töötajad olid Maidanil toimuvaga seotud, seda organisatsiooniliselt ja rahaliselt toetades. Maidanil viibisid USA senaator John McCain, kes tuntud äärmusliku Venemaa-vastasuse poolest, ja abiriigisekretär Victoria Nuland, keda eriti sageli seal näha võis. Maidanlasi käisid õhutamas ja toetamas ka mitmete Euroopa Liidu riikide poliitikud.

 Sellega anti Maidani revolutsionääridele, ennekõike aga nende najal võimule pürgivatele uutele rahvuslikult meelestatud poliitilistele grupeeringutele selgelt mõista, et Lääs igati toetab nende võimulesaamist Ukrainas. Ja veebruaris 2014 see leidiski aset.

 Uue võimu esimesed poliitilised otsused – ukraina keele ülimuslikuks kuulutamine ja vene keele ametliku keelena kasutamise keelustamine, Ukraina kui blokivälise riigi staatuse tühistamine, Euroopa Liiduga liitumise assotsiatsioonilepingu sõlmimise uuesti päevakorda võtmine, NATO-ga liitumise eesmärgi väljakuulutamine jne – olid Ukraina ühiskonda sisemiselt lõhestavad.

 Sellega sai ajalooliselt nii erineva etnilise, kultuurilise, keelelise kui ka usulise arenguga piirkondade elanike vahelise konflikti pomm tiksuma pandud, ja 2014. aasta kevadel see plahvataski – Ida- ja Kagu-Ukrainas algasid vastuhakud Kiievi võimule.

 Kodusõda?

Olemuselt on see kodusõda, kuigi Kiievis asuv juhtkond ja neid toetavad Lääne poliitikud seda ei tunnista, nimetades Donetskis ja Luganskis sõdivaid Ukraina kodanikke (aga enamik neist on seda) separatistideks või Venemaalt saadetud terroristideks, keda on asutud sõjaliselt hävitama.

 Kuna praeguses Ukraina kriisis on väga suur tähendus ajaloolisel faktoril, mida nii Ukraina kui ka Lääne ja Venemaa ametlik propaganda kas oma kasuks pöörab või maha vaikib, siis peatuksin ülilühidalt kõige olulisematel Ukraina ajaloo momentidel.

 Ida- ja Lõuna-Ukraina elanikkond on rahvuslikult, kultuuriliselt, usuliselt, keeleliselt ja seetõttu ka meelsuselt Venemaale lähedasemad, sest need alad on ajaloo käigus olnud põhiliselt venelastega asustatud. Ida-Ukraina läks 17. sajandil ja Lõuna-Ukraina, sealhulgas Krimm, 18. sajandil Venemaa koosseisu. Näiteks kasakkond, kes Ukraina rahva võõrvõimu (Poola, Türgi) vastases võitluses väga olulist osa etendas, oli põhiliselt vene rahvusest, kuigi osa neist ajajooksul etnilis-kultuuriliselt ukrainastus. Mainitud osa Ukraina rahvast on seega venekeelsed Ukraina kodanikud ja arvuliselt on neid kindlasti 7–10 miljonit. Siit ka seletus, miks Ida-Ukraina elanikkond hakkas vastu Kiievi võimule, kes oli asunud Ukrainat Venemaast eemale tõukama ja Lääne mõjusfääri sundima ning Ukraina ajaloost kõrvale tõrjuma kõike, mis venelik (keel sealhulgas).

 Seega pole kodusõda Ukrainas ainuüksi Venemaa kätetöö ja selles tegutsevad vabatahtlikud relvaüksused ei koosne üksnes Venemaalt tulnud võitlejatest, vaid ka Ukraina enda kodanikest. Ühtegi kodusõda ei ole võimalik esile kutsuda riigisiseste jõudude osavõtuta. Loomulikult on selles otsustav osa Venemaal, sest ilma selleta oleksid Ukraina relvajõud ja marurahvusliku paremsektori karistusüksused kõiki, kes Ida-Ukrainas vastu hakkasid, juba kas maha tapnud või Venemaale põgenema sundinud.

 Põhjustel, miks Venemaa Ukraina-konfliktis osaleb, peatuksin allpool.

 Kelle vahel on Ukrainat jagatud?

Lääne- ja Põhja-Ukraina ajaloost olgu kõigil teada, et need alad – Valgevenest kuni Bessaraabiani ja Dnepri jõeni koos Kiieviga – kuulusid peaaegu 400 aastat Poola–Leedu ühisriigi valdusesse ning ligi 150 aastat tagasi Austria-Ungari võimu alla (ilma Valgeveneta).

Maailmasõdade-vahelisel ajal kuulusid need alad jällegi Poolale, aga Taga-Karpaatia Ukraina – Tšehhoslovakkiale, Põhja-Bukoviina ja Lõuna-Bessaraabia – Rumeeniale.

 Kõik Lääne- ja Põhja-Ukraina ning Ida- ja Lõuna-Ukraina alad liideti (seda esmakordselt ajaloos) NSV Liidu poolt Ukraina Nõukogude Sotsialistlikuks Vabariigiks (ilma Krimmita) alles Teise Maailmasõjaga kaasnenud sündmuste käigus.

Ukrainlus ja poliitretoorika

Ukrainlaste rahvuslik eneseteadvus, keel ja kultuur kujunesid lõplikult välja Lääne-Ukrainas Galiitsia aladel, põhiliselt Austria-Ungari koosseisu kuulumise perioodil. Kuid ukrainlaste rahvusteadvuse kasvu üheks ebameeldivamaks kaasnähtuseks sai nende ajaloost tulenev rahvusvaen poolakate, juutide, aga ka venelaste suhtes. Selle ilmingu võikaimad teod on seotud Teise Maailmasõja ajaga ning pärastsõjaaegsete sündmustega Lääne-Ukrainas.

 Jah, teistpidi vaadates, võib seda Stalini-aegse Moskva võimu poolt Ukrainas toime pandud kuritegude eest kätte maksmise aktsiooniks pidada. Aga kuidas siis sel juhul suhtuda ukraina natsionalistide poolt Ukraina juutide, poolakate, rumeenlaste, ungarlaste ja venelaste tapmisesse aastatel 1941–1944? Igatahes on praegune Ukraina võim tõstnud selle ajaloolisse aupaistesse, käsitades seda rahvusliku kangelasteona! Aga rahvuslust tahetakse tänases venevastases võitluses ideoloogiliselt ära kasutada, et ükskord ometi saaksid ka Ida- ja Lõuna-Ukraina „ära ukrainastatud“. Nii vähemalt teavitas uus Ukraina president Petro Porošenko hiljuti maailma.

 Jah, praeguses kriisiolukorras, kus Ukraina majandus iga päevaga käib üha enam alla ja riigis on käsil terrorismivastane operatsioon – sisuliselt sõda, mis peale materiaalsete ressursside ka inimressursse nõuab –, on rahvustunde ülespuhumine võimude meelest lihtsalt hädavajalik. Nii on ukrainameelset ühiskonnaosa vähemalt mõni aeg võimalik ühtsena hoida.

 Eelnevast käsitlusest koorub välja kurb tõsiasi, et Ukraina rahvas ja ühiskond on ainuüksi juba ajaloolistel põhjustel lõhenenud kaheks – läänemaailmaga või Venemaaga seotud ning omavahel leppimatuks pooleks. See peaks nüüd küll lõplikult selge olema, ja rääkida seejuures Ukraina territoriaalsest terviklikkusest ja Ukrainast kui unitaarriigist on lihtsalt poliitretoorika, millel puudub reaalne sisu.

 Võimalikke lahendusi

Aga mis siis ikkagi saab Ukrainast? Millega geopoliitiline kriis Ukraina pärast lõpuks lõppeb? Kõne alla võiksid tulla järgmised variandid.

 ESIMENE VARIANT. Ukraina uued juhid saaksid aru, et sõda oma rahva selle osa vastu, kes pole päris ukrainlased (mitteukrainastunud), kuid on ikkagi Ukraina riigi kodanikud, olukorda ei lahenda, vaid viib riigi üha sügavamasse kriisi, ning nad lõpetaksid nn terroristidevastase operatsiooni Ida-Ukrainas ning nõustuksid ettepanekuga jääda väljapoole majanduslikke ja sõjalisi blokke. Peale selle, koos Ukraina venelastega leitaks ühine tee „vene küsimuse“ lahendamiseks Ukrainas. See variant oleks nähtavasti meelepärane Venemaale. Niisuguse Ukraina territoriaalse terviklikkuse garanteeriksid Euroopa Liit ja Venemaa ning vajadusel ka ÜRO.

 TEINE VARIANT. Lepitaks kokku, et Ukrainast saab kaks riiki: Lääne-Ukraina Vabariik, mis territoriaalselt hõlmaks juba ajaloos olnud nn Paremkalda-Ukraina (Dneprist allavoolu vaadates läände jäävad alad), piiriks Dnepri jõgi, pealinnaks Kiiev; ning Ida-Ukraina Vabariik ehk Vasakkalda-Ukraina (Dneprist itta jääv osa, pealinnaks Harkiv, Donetsk või Dnipropetrovsk. Eraldi tuleks lahendada kummagi vabariigi lõunapiiri küsimus nii, et Lääne-Ukrainal oleks väljapääs Mustale merele ja Ida-Ukrainal Aasovi merele, kusjuures Krimm peab tagasi saama maismaaühenduse.

 Kuid ka selle variandi puhul ei tohiks kumbki uus Ukraina riik ühtegi sõjalisse blokki kuuluda; majanduse osas oleks vaba voli. Kummagi Ukraina territoriaalse puutumatuse garanteeriksid Euroopa Liit ja Vene Föderatiivne Vabariik ning vajadusel sekkub ÜRO.

 KOLMAS VARIANT. Kõik jääks nii, nagu on praegu. Konflikt külmutataks, Ukrainat Euroopa Liitu niipea integreerima ei hakataks, aga NATO-ga liitumine võib Krimmi Venemaaga liitmise tõttu üldse päevakorrast välja langeda. Donetski ja Luganski isehakanud „rahvavabariikidest“ (arvan, et nad ühinevad) saaksid Dnestri-äärse Moldova tüüpi riiklikud moodustised, kes mõne aja möödudes majanduse alal ühineksid Euraasia Liiduga.

 Kuid kolmas variant võib üldse ära jääda, kui Ukraina (USA ja NATO abiga) kõik separatistid-terroristid Donetskis ja Luganskis ära hävitab ning sealsed riigilised moodustised likvideerib. Nii võib minna, kui Venemaa seda oma sõjalise jõuga otseselt ei takista.

 (Võimalik oleks veel NELJAS VARIANT, kuid seda, mis siis Ukrainas hakkaks toimuma, ma ei kirjeldaks.)

 Miks Venemaa sekkus Ukraina kriisisse?

Eespool lubasin välja tuua need põhjused, mis minu arvates sundisid Venemaad sekkuma Ukrainas kujunenud kriisi.

 Peamiseks põhjuseks on olnud NATO. Seega USA vägede Venemaad läänest ümbritsevate riikide territooriumile paigutamine, mida Venemaa käsitleb ohuna enda julgeolekule, sest seda tehakse ju Venemaa nn vaoshoidmise sõjalise meetmena. 2014. a alguseks sai Venemaale selgeks, et Kiievis käivitunud areng purustab Ukraina ajaloolised sidemed Venemaaga ning Ukrainast võib saada Euroopa Liidu ja NATO liikmesriik, ning Moskva korraldas Krimmi liidendamise Venemaaga.

 Sellega lõikas Venemaa läbi USA–NATO mereväebaasi Sevastoopolisse istutamise plaani. Reaktsioon Venemaa sellisele julgeolekusammule kujunes USA ja Euroopa Liidu poolt üsna hüsteeriliseks, kuna ühendamine oli ootamatu, käis kiirelt ja ilma verevalamiseta. Muidugi oli see rahvusvahelise õiguse mõttes annekteerimine, ja Venemaa on sellest tuleneva poliitretoorika kohaselt Ukrainat rünnanud agressor.

 Kuid kas Venemaa peab rahumeelselt pealt vaatama, kui on teada, et ühel päeval võtavad NATO ja USA sõjalaevad üle tema ajaloolise mereväebaasi Krimmis? Venemaa rahvad ei lubaks sellel sündida, sest sajandite jooksul on nende verd Krimmi pärast valatud liialt palju, et see piirkond tekkinud geopoliitilise vastasseisu tõttu käest ära anda.

 Krimmiga toimunut küll ei maksaks nimetada kallaletungiks Ukrainale (ajalooliselt pole Krimm Ukraina pärisosa, vaid Nikita Hruštšovi poolt 1954. aastal mittekonstitutsiooniliselt tehtud kingitus Ukraina NSV-le). Pigem oli see Venemaa reageerimine kujunenud ebasoodsale geopoliitilisele olukorrale, olles sellest tulenevalt kaitseiseloomuga. Venemaa juhtkonna julgeolekupoliitilise sammu eest aga karistab Lääs nüüd Venemaa rahvast majandussanktsioonidega. Kas Venemaa surumine majanduslikku isolatsiooni ka soovitud tulemuse annab, seda näitab aeg.

Käib võitlus mõjusfääri pärast

Nimetades asju õigete sõnadega, öelgem otse välja, et Ukrainas toimuv on USA ja Euroopa Liidu ning Venemaa vaheline võitlus, et saada Ukraina enda mõjusfääri ja teda seal hoida.

 Ukrainat nii poliitiliselt ja majanduslikult kui ka sõjaliselt endi mõjusfääri saada tähendaks USA ja tema liitlaste jaoks järjekordset ühepooluselise liberaaldemokraatliku maailmakontseptsiooni praktilist elluviimist. Peale selle võimaldab Ukrainas toimuv suurepäraselt Venemaale kui ühele isepäisemale nn Lääne väärtustele vastuseisjale koht kätte näidata. Ja võimalus on hiilgav, sest välja on jõutud idaslaavi rahvaste ajaloolistele lõunapoolsetele aladele ehk n-ö Venemaa „kõhualusesse“!

 Ent küsigem jälle: kas Venemaa lihtsalt peab selle kõigega leppima ega tohi mitte mingisugusel viisil sekkuda, kuigi tegemist on kunagise Venemaa ajaloolise alaga ja seal läbi aegade elanud rahvuskaaslastega? Venemaa juhid pidid reageerima, ja kogu Venemaa seisab selle taga! Venemaa sekkuski, asudes Donetskis ja Luganskis tekkinud organiseeritud vastuhakku Kiievi võimudele mitmel viisil toetama, tehes seda ennekõike sõjaliselt, kuid seejuures mitte Vene armee väeosade vahetul, kohapealsel osavõtul.

 Suur osa vastuhakanute relvastusest on ametliku Ukraina armee poolt lohakile jäetud või maha müüdud sõjatehnika, uusim aga saadakse Venemaalt, kust tuleb ka laskemoon ja kust saabuvad suurte lahingukogemustega (Afganistani sõjani välja) Venemaa reservsõjaväelased-vabatahtlikud, kelle hulgas on ka etnilisi ukrainlasi. Tänu nende meeste sõjalistele oskustele, eriti aga väepealikutele, pole Ukraina sõjajõud neist senini jagu saanud. Lääne propaganda aga üürgab: Venemaa ründab Ukrainat sõjaliselt, sõdib seal! Jah, sõdib, kuid mitte (veel!) klassikalise sõja vormis, mis aga USA ja NATO kaasosalusel võib ka tegelikult juhtuda.

 Täies teadmatuses

See, mida Donetski ja Luganski mail elavad tavainimesed peavad raskerelvade pideva tule all oma elukohtades taluma, on kohutav! Ja olukord läheb üha hullemaks, sest Porošenko, Jatsenjuk jt Ukraina juhid ise enam ei otsusta relvarahu kehtestamise ja osapoolte läbirääkimiste alustamise üle. Venemaal on selleks omad tingimused ning Euroopa Liit vahib lihtsalt pealt, oodates, mida USA ette võtab. Jne.

 Millega Ukraina kriis ehk uus geopoliitiline vastasseis Euroopa pinnal lõppeb, ei tea praegu vist mitte keegi.

 Mina lõpetaksin oma arutluse Saksa riigimehe Otto von Bismarcki kuulsa ütlusega: „Lahutage Venemaast Ukraina, ja see impeerium lakkab olemast...“ Võib-olla nüüd, 200 aastat hiljem, niimoodi juhtubki...

KARL ADAMSON, Haapsalu

Autorilt: Siin kirjapandu puhul olen paljuski lähtunud seisukohtadest, mis sisalduvad rahvusvahelise õiguse professori Rein Müllersoni artiklis „Ukraina: geopoliitika õigus- ja moraalikeele rüüs“ (ajakirjas Vikerkaar 12/2014).

[Ukraina formeerumist illustreeriva kaardi allkiri:]

KOKKUKINGITUD RIIK: Kaardilt näeme, et kui Perejaslavi raada 1654. a otsustas Venemaaga ühinemise, oli Ukraina üsna pisike. Kasv Vene tsaaride all sai aga võimsaks. NSV Liidu sünnitamisel 1922. a kinkis Lenin Ukrainale maid kõvasti juurde. Nii enne kui ka pärast sõda paisutasid Lääne-Ukrainat stalinlikud maadeannetused. Viimase kingituse – Krimmi – tegi Perejaslavi raada otsuse 300. aastapäeva tähistades Nikita Hruštšov 1954. a. Ajaloos on Ukraina kogenud ka maade kaotamist ja separatistide ponnistusi. Praegu on Ukraina pindalalt 45. kohal maailmas, kuid esikohal Euroopas.

[fotoallkiri]   Kuulus 1837-1841 ehitatud 192-astmeline Potjomkini (end. Richelieu') trepp Odessas mõjub tänases Ukrainas kui meeletult suure ja laia riikliku allakäigu sümbol.

Jaga |