Heimar Lenk kirjutab mälestusi!

08. november 2006


Seltskonnaajakiri Just! alustab järgmisel esmaspäeval uut järjejuttu „Telekaamera ees elatud elu". Selle on lubanud valmis kirjutada tuntud telemees ja poliitik Heimar Lenk.

Järjeloo peatükid kutsuvad lugejat taas läbi elama põnevaid sündmusi, mis vapustasid N.Liitu ja Ida-Euroopat paarkümmend aastat tagasi. Teenides tol ajal kordamööda nii Eesti Televisiooni ja Eesti Raadiot kui ka Kesktelevisiooni ja Moskva raadiot, talletas autor mällu kordumatuid elamusi, mida nüüd tasub meenutada. Reisides palju mööda tollast „suurt kodumaad", oli tal haruldane võimalus näha keerukaid ajaloohetki mitmete erinevate rahvaste vaatevinklist – eestlased, venelased või turkmeenid hindasid impeeriumi totaalset lagunemist igaüks omamoodi. Et võimas peegelkaamera on alati olnud autori heaks sõbraks, täiendavad minevikumeenutusi paljud seni avaldamata originaalfotod.

Küsimusele, et miks ta nüüd ühtäkki minevikku sukeldub, vastas Heimar nii: „Nädalakiri Just! on kiiresti kuulsust kogunud ja noorte seas hästi populaarne väljaanne. Tahaks, et need tänased verinoored elluastujad, saaksid just oma lemmikajakirjast teada, kuidas käis selle heaoluühiskonna loomine, mille vilju nad praegu täiega naudivad. Las noored loevad ja mõtlevad! Ja vanemad lugejad võivad meenutada oma tormilisi nooruspäevi barrikaadidel!"

Lenk vaataks nagu ajapeeglisse. Ta näeb seal kiirustades elatud aastaid ja tervet rida küsimusi, mis avalikkuse jaoks tänaseni vastuseta jäänud. Ajaloopeeglist helendab hulk valgeid laike vastu. Kes kataks nad kord trükimustaga? Annaks vastuse vastamata küsimustele:

Kas Mart Laar teab Estonia laevahuku põhjust?
Miks Lennart Meri ei helistanud Ando Lepsile?
Kuhu on kadunud Sahharovi ja Solzhenitsõni hiilgus?
Mis juhtus pastor Meri ja ringhäälingu juhi Ülo Koiduga?
Miks Võssotski laulud ei köida enam?

Järjejutu esimesest peatükist:
...Kihutava rongi rataste alt keerab lumetolmu üles ja läbi selle paistavad mööda tormavad laaned, telefonipostid või kauged üksikud majad silmapiiril tõelise muinasjutuna. Väljas võib olla oma paarkümmend külmakraadi, aga sina istud palavaks köetud kupees pehmel diivanil ja naudid tõmmu naise idamaist parfüümi. Kas pole mitte kadestamisväärne idüll? Isegi aastaid hiljem, kui seda ööd meenutan, tunnen valge akaatsia peent lõhna enda ümber hõljumas...





Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)