Kas elul on enam mõtet?

Härra Endel Rihvk kirjutab artiklis „Justkui vanasti „Peipsi peal““ nii piltlikult, kuidas see elu meil selliseks kujunes. Kana ei ole ka nii rumal, et mitte aru saada, kuidas tekkisid rikkad ja vaesed. Nüüd tuleb paljudel eestlastel südamest ohe: „Kas me sellist Eestit igatsesime?“

Arvan, et kapitalism pole mujal nii ebaõiglane vaesemate ja vanade suhtes kui Eestis. Südametunnistus ja häbi on siin raha nimel ära kaotatud. Riigimehed tõstavad enda palka, kuid töö jätavad tegemata. Miks siis nüüd riik sipleb rahahädas ja inimesed ei tea, kuidas edasi elada? Kellele seda vabadust vaja oli, kui selles elamine sööb närvid läbi? Klassivahe on nii väikeses riigis kohutavalt suur. Noored võivad põgeneda välismaale tööle, kuid kuhu peavad minema vanad ja haiged ning oma kodu armastavad inimesed?

Küttehind on lausa kuldne, kala pole poest saada, nüüd läksid ka juurviljad ja kartul vaesele kättesaamatuks. Kui palju saab kuus osta 3800 krooni eest? Kas mõni riigimees oskaks selle raha eest inimväärselt elada? Ma ei räägi alkohoolikutest. Vanad üksikud pensionärid muretsevad enda haigeks tulevikule mõeldes. Rohud juba võtavad veerandi pensionist. Aga üür, küte, elekter, telefon, gaas, saun, vesi jne... Aga kuhu jääb tervislik toit?

Olime riigi ülesehitamisel oma jõu ja nõuga osalised olnud, aga nüüd tuleb selles riigis elamine vist ise lõpetada...

Telekat vaadates tekib tunne, et Eesti riik on ülirikas. Küll seal süüakse ja juuakse ning reklaamitakse kalleid tooteid! Kas see peakski olema pidu katku ajal?

Miks iga päev näidatakse noorte hukkumisi autoavariides? Ei ole vist rahvas vaene, kui kalleid autosid mõtlematult sodiks sõidetakse. Kasvatusest ja moraalist on noored ilma jäetud. Juba 9-10aastased lapsed ropendavad vanemate inimeste juuresolekul tänaval.

Mida see vabadus meile tõi? Kindlasti selle halva eeskuju, millest kapitalismimaad mujal püüavad lahti saada, meie aga arvame, et see on pop või nn seksikas. Eestis on olnud aegu, kui söödi naerilehti ja kartulikoori ning lapsed ei saanud kooli minna, sest polnud jalga ega selga midagi panna. Kõik see on üle elatud. Siis kannatas enamus eestlastest, kuid nüüd kannatavad pooled. Loodan, et tuleb veel selline valitsus, kes mõtleb ka rahva peale.

Soovin Keskerakonnale tervist, jõudu ja aktiivsust koondada oma perre rohkem inimesi, sest nende vastu tehakse palju valepropagandat.

ELLEN (68), pensionär Valgast

Jaga |