Ajakirjanike liit ajab nahka

MART UMMELAS,      02. märts 2005


Eesti Ajakirjanike Liit on viimased 15 aastat olnud selline organisatsioon, mis õieti ei ela ega sure. Kongresse on korraldatud ja juhatusi valitud, kuid uut hingamist pole EAL saanud, ja seda nii objektiivseil kui subjektiivseil põhjustel.

18. veebruaril 2005. a EALi juhatusse valitud autor kuulus sinna ka aastail 2001–2004

Tähtsaim objektiivne põhjus on olnud Eesti ühiskonna tõsine paremkalle, mis välistas aastaid igasuguse sõltumatu kutsealase tegevuse, eriti ametiühingute tõsiseltvõetavuse. Loomulikult aitasid sellele aktiivselt kaasa ka hämaralt erastatud ametiühingud ise koos oma mustade kinnisvaratehingutega. Individualismi apologiseerimine ja solidaarsuse diskrediteerimine riigis lõid aga sellise õhkkonna, kus turumajanduses vaevalist eneseleidmise etappi üleelav eesti ajakirjandus paratamatult kaugenes igasugusest kollektiivsest tegevusest verise konkurentsi nimel ning vajutas sellega ka ajakirjanike liidule kui selle ala ainsale ühistegevuslikule ja konsensuslikule institutsioonile minevikulisuse ja tagurlikkuse halli pitseri.

EALiga tehti lapsajakirjanikele kolli

Selleks ajaks kui ametiühinguline tegevus Eestis Euroopa Liiduga ühinemise survel ükskord legitimeeriti ning ajakirjanikkonnal oleks tekkinud reaalne võimalus saada arvestatavaks partneriks oma (multinatsionaalsetele) tööandjatele, oli EAL suuresti verest tühjaks jooksnud ning liikmeskonna läbilõige oli pigem kahvatu mälestus kuldaegadest enne laulvat revolutsiooni kui tänase ajakirjanduspildi adekvaatne peegeldus.
Ajakirjanike Liidust oli kujunenud omamoodi koll, millega hirmutati toimetusi täitvaid lapsajakirjanike horde. Endisest (parteilisest) nomenklatuurist "vaba ajakirjanduse" juhtfiguurideks tõusnud omanikud, vastutavad väljaandjad ja peatoimetajad, kellel orgtöö krutskid ammugi büroodes selgeks õpitud, tapsid nõnda mitu kärbest ühe hoobiga: hoidsid ajakirjanduslike mustatööliste tööjõukulud endale kasumit tõotavais piirides, takistasid ajakirjanikel hankimast laiemat ja sõltumatut silmaringi ning koolitust mujalt kui tööandjate kontrollitavailt ja manipuleeritavailt kursustelt, vältisid igasuguste muude arvestatavate ajakirjandusautoriteetide kerkimise enda kõrvale.

Loomulikult pole Eesti Ajakirjanike Liit ise ka suutnud adekvaatselt muutunud olukorrale reageerida, kuid seda oleks ka üsna raske sedavõrd verest tühjaks lastud organisatsioonilt nõuda. Eriti veel siis, kui ka riigivõim avalikult ja argumenteerimatult on asunud sellega võitlema, välistades ajakirjanikud loovisikuina ja nende ühenduse ainsa loomingulise liiduna loovisikute ja ühenduste seaduse tegevusalast.
Põhjus on selge igale vähegi normaalse ajutegevusega inimesele: ajakirjanike liidu väljaarvamine loomeühenduste seast alavääristab selle tegevuse tuima käsitöö tasemele, andes sellega üheselt mõista, et ajakirjanik on üksnes oma tööandja vaba tahteta ori, kelle "looming" on vaid toimetusse tilgutatud kompra osav publitseerimine ning võimulolijatele hosianna laulmine. Otsus oli avalikult poliitiline, reaktsiooniline ja ajakirjanduse kui neljanda võimu ning ühiskonna valvekoera tegevust otseselt pärssiv. Ametiühingule kriipsu peale tõmbava otsusega tõmmati kriips peale ka euroopalikule arusaamale ajakirjandusvabadusest.
Kui ajakirjanike liidu vastu on järjekindlalt kasutatud selliseid repressioonimeetodeid, mis pole võimaldanud organisatsioonil kuigi demokraatlikult areneda, siis pole ime, et viimastel kongressidel on tõusnud päevateemadeks juhatuste ja nende esimeeste omavoli või tegevusetus, elementaarne raiskamine ja vandenõuteooriad poliitilisest seotusest. Liidu vastu ühiskonna tipust suunatud vaen ulatub paratamatult ka rohujuure tasandile, mürgitades nõnda liikmeskonna siseseid suhteid ja rikkudes sellega veelgi liidu mainet potentsiaalsete liikmete silmis.
Jättes siinkohal kõrvale isegi selle tõiga, et ajakirjanduskontsernides kehtivad väidetavalt sisereeglid, mille kohaselt ajakirjanike liitu kuulumine on võrdsustatud ebalojaalsusega tööandja suhtes, umbes nagu purjus tööleilmumisega. Sellisele mitmesuunalisele survele on suutnud liidu liikmetena vastu seista vaid tõeliselt iseseisvad ja sõltumatud isiksused või siis need, kellel pole olnudki lootust saada abi ja toetust mujalt kui ajakirjanike liidust, kes neid ikka veel loomeinimesteks peab, kellele ei tohi näkku sülitada.

Tugev liit tõendaks ajakirjanduse sõltumatust

Just sellistele inimestele, aga üha suuremal määral ka tänastele enesega rahulolevatele kontserniajakirjanikele, keda üha tungivamalt sunnitakse kallutama oma informatsiooni mõne majandusliku või poliitilise huvigrupi suunas, kes muudetakse oma toimetustes sisuliselt meediatankistideks, kelle tööga blufitakse üles mõni järjekordne ajakirjake või leheke, et siis mõne numbri järel peita kogutud kasum osavaisse pankrotitehinguisse, jättes ajakirjanikud ise igasuguse kompensatsioonita nende rahaks pööratud loomingu eest - just sellistele ajakirjanikele peab liit edasi elama ja tegutsemist jätkama.
EAL peab jääma ellu ka selleks, et Eesti kui demokraatlik riik ja väidetavalt vaba ajakirjandusega maa ei peaks üha rohkem silmi maha lööma muu Euroopa ja maailma ees, kus lihtsalt ei mõisteta, kuidas saab olla reaalselt sõltumatut ajakirjandust, kui iga ajakirjanik on isiklikult sõltuv oma tööandjast salajase töölepinguga, mis võib sisaldada mis tahes vaba tahet ja iseseisvat otsustust piiravaid sätteid, mida ükski sõltumatu organ ei saagi kontrollida.
Üksnes toimiv ajakirjanike liit ja kollektiivsed töölepingud ajakirjanduses suudaksid anda muule maailmale, eelkõige aga eesti ühiskonnale endale veenva tõendi ajakirjanduse sisulise ohjeldatuse ja manipuleeritavuse puudumisest. Viimatised sündmused Postimehe ümber kinnitavad ilmekalt, et probleem pole sugugi olematu, pigem vastupidi, süvenev.

Uue juhatuse sihid

18. veebruaril kutsus ajakirjanike liidu kongress in corpore tagasi senise juhatuse, mis aasta jooksul polnud suutnud EAL-i tegevust surnud punktist edasi viia, palju hullem, maha mängiti ka eelneva kolme aastaga kordasaadetu. Uus juhatus, mis 22. veebruaril valis oma esimeheks Marica Lillemetsa ja aseesimeesteks Tiina Jõgeda ning Kalev Vilgatsi, on nüüd silmitsi olukorraga, kus kahe aastaga tuleb taastada EAL-i varasemast veelgi enam kõikuma löönud maine.
Tuleb leida õige tasakaal ametiühingulise ja kutsealase tegevuse vahel, viies ka ajakirjanikud loovisikute seaduse toimealasse; luua kas või elementaarse suhtlemisegi tasemel kontaktid ajakirjanduse väljaandjate ja ringhäälingukanalite ühendustega; jätkata euroopalike töösuhete kogemuse toomist meie ajakirjandusväljaannetesse ja meediakanaleisse, sealhulgas Euroopa töönõukogude vormis; panna liidu napid ressursid teenima ellujäämise ja arenemise huve; kaasata liitu üha rohkem missioonitundega ausaid noorema põlvkonna ajakirjanikke, kellele liikmemaksust tähtsam on võimalus tunda end reaalse arvamust kujundava jõuna, osana millestki suuremast kui vaid igapäevane nuputreimine või maotu reality show.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (10)