Desarmeerimine parandaks maailma

ENN PAKRI,      20. juuli 2005


2004. aasta sügisel rabas Kanal 2 televaatajaid, et kulda jätkub meie planeedil veel vaid 9 aastaks, hõbedat 11 aastaks, vaske 20 aastaks, naftat 40 aastaks ja rauda 110 aastaks.

Kaugemas tulevikus pidi kaasaegne linnaühiskond juba võimatu olema. Inimkond saavat eksisteerida ainult väiksemate kogukondadena külaühiskonnas. See tähendab, et inimkond langeks arengus sajandeid tagasi, kusjuures planeedi elanikkond peaks drastiliselt vähenema. See ei ole võimalik.

Maailma varud on ammendumas
Tõenäoliselt pööraks inimkond Maa viimaste ressursside pärast kolmandasse maailmasõtta, kus tuumarelvad enesetapuvahendina marjaks ära kuluksid. Sõda naftamaardlate ja nafta hinna üle kontrolli saavutamise pärast on Iraagis juba alanud.
Vaadakem tõele näkku: meie planeet on ülerahvastatud ja maakera varud on ammendumas.
Inimkonda ühendab maailmavalitsuse päästmine tühikäigult ja desarmeerimine maailmavalitsuse egiidi all. Vetoõigus ÜRO Julgeolekunõukogus tuleb kaotada, et inimkonna kui terviku huve kahjustavat poliitikat saaks ära hoida maailmavalitsuse boikott. Siis saab maailma omavahelises konkurentsivõitluses lõplikult aktiivselt vägivallalt passiivsele üle minna. Passiivset vägivalda on seni nimetatud vägivallatuseks. Vormel "ma võin sulle näidata" asendub vormeliga "ma võin keelduda kõigest, mida sul vaja on".

Globaalse opositsiooni teke
Kaasaegse poliitika, globaalse võimuvõitluse järgmise 10–15 aasta reaalsuseks on kujunemas Venemaa võtmine Euroopa Liitu: Euroopa püüab luua vastukaalu maailma valitsejale Ameerika Ühendriikidele. Vastukäiguna on Ameerika Ühendriigid juba ette valmistanud laienemise Tulemaast Beringi väinani, tekkivad Euraasia Ühendriigid ja laienenud Ameerika Ühendriigid alustaksid uut relvastuse võidujooksu. See saaks lõppeda ainult ressursside lõppemise ja kolmanda maailmasõjaga. Lisaks sellele kaoks suurtes ühendustes ka väikerahvaste identiteet, sest ei suudetaks kaitsta oma vetoõigust. Vetoõiguse likvideerimine maailmatasandil aga võimaldab selle sisse jätta kõige madalamatel lõimumistasanditel.
Inimkonna ellujäämise eest võideldes muutub ühtseks maailma avalik arvamus, muutub globaalseks opositsiooniks Ühendriikide maailmavalitsemisele. Ja see otsustab asja. Globaalne opositsioon garanteerib jätkuvalt ka maailmavalitsuse stabiilsuse, ei lase ÜROl laguneda, kuni desarmeerimine läbi viiakse. Relvastatud maailm eeldab kahte poolust, sest suurus annab relvastatud konkurentsis eelise. Desarmeeritud maailm saab olla ühtne. Suurus ei anna enam eelist, sest loeb arengutase.

Desarmeerimise suured plussid
Desarmeerimine lõhub kõigepealt sõjalised liidud. Lõpeb polariseerumine kahe pooluse ümber ning nii säilitavad väikerahvad oma identiteedi. Maailm säilib oma mitmekesisuses. Edu saadab iibepidurdusprogrammi – kvantiteet vahetatakse kvaliteedi vastu. Hoitakse ära arvukuse kasv arenguriikides ning inimkonna arvukus kahaneb. See võimaldab säilitada planeedi järelejäänud looduse, osa säilinud loodusest muudetakse rahvusparkideks.
Arengumaailm saab ära kasutada tagaajaja eelise ja arenenud riikidele järele jõuda, kui suuremad riigid neid enam väikestesse ühisturgudesse ühinemast takistada ei saa. Suuri ühisturge, kus vetoõigus ja identiteet kaduma läheksid, ei ole inimkonnal vaja. Nii väheneb suurte ja arenenud riikide võimalus maha suruda väikeste ja arenguriikide valuutakursse ning neid niiviisi ebavõrdsesse vahetusse tõmmata.
Desarmeerunud maailmas ei saa enam relvajõul maha suruda lõppevate ressursside tõusvat poliitilist hinda ning see sunnib inimkonda aegsasti otsima teisi võimalusi. Desarmeerimine lõpetab ekspluateerimise rahvusvahelises mastaabis.

Väljakutse väikeriikidele
Ameerika Ühendriike ei ole mõtet kõiges süüdistada. Nemad saavad ja peavadki maailma valitsema oma huve arvestades. Kui maailma praegune valitsemine inimkonna kestmajäämise huvidele ei vasta, on süüdi maailma avalik arvamus, mis ei ole veel muutunud globaalseks opositsiooniks. Maailma avalikku arvamust peavad aga ühtsusele vedama väikerahvad.
Olgem siis sedapuhku suuremad kui meie senine saatus. Siinkohal sobib hästi taasiseseisvumisaegne loosung: "Kes, kui mitte meie ja millal, kui mitte nüüd?"
Kui väikeriikide initsiatiivist maailmavalitsemise reformimisel kahetsusväärselt asja ei saa, otsustab globaalse opositsiooni tekke arengumaailma progresseeruv terrorism...

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)