Lennart Meri armid ja sidemed

Peeter Rahnel,      13. november 2002



Milleks on vaja saada selgust Lennart Meri minevikus? Kas see on pelgalt "väiklane sorimine suurmehe pesus"? Olen eelnevalt tsiteerinud Endel Lippmaad, kes leidis, et ei tohi tekkida võimalust, et president oleks mingitel põhjustel mõjutatav, et teda oleks võimalik naaberriigist manipuleerida - et ta ei oleks vaba oma otsustes. Siinses kirjutises on käsitletud eri publikatsioone erinevatest aastatest. Need viitavad kahjuks küll ainult sellele, et Lennart Meri on seotud minevikuvarjudega. Ta ei ole olnud ega ole tahtnud olla oma otsustustes vaba.
See kirjutis ei pretendeeri viimase instantsi tõele ja ei ole kirjutaja ka ülemkohtunik.
Tahan siin meenutada oma õnnelikku lapsepõlve 50-ndate lõpus ja 60-ndatel, kus pidevaks saatjaks oli äng ning hirm mulle tundmatu repressiivaparaadi ees. Sellest ajast, mida suudan meenutada, tean ema üliavameelsetest juttudest, et minu ema sattus 44-ndal aastal, süüdistatuna osalemises natsionalistlike organisatsioonide töös, julgeoleku küüsi. Pagari tänava uurijate vinsutamiste järel - samas asjas ja samas kohas kuulas ema üle Saksa SD - sattus ema Harku laagri kaudu vangitapiga Vaikse ookeani äärde. Nahhodka vangilaagrist vabanes ta viie aasta järel pärast tapvat tööd kivimurrus ja metsas.
Mälupiltides kangastub mulle lapse hirm kaotada ema. Ma ei saanud tollal aru, miks minu arust kõige parem ja ausam inimene - minu ema - oli pidanud istuma vangilaagrites ja läbi elama kõik nende koledused. Miks Saaremaale sõites piirivalvurid ema passi võtsid ja teda kontrollpunktist läbi ei tahtnud lasta? Sealsamas mina koos venna ja isaga ärevalt külmas teda ootamas, et edasi sõita.
Ema oli tubli ja julge ning taotles Hruðtðovi sula ajal enda rehabiliteerimist. Tema sõnul oli talle olnud sealjuures suureks toeks noor Jakobsoni-nimeline juudi soost uurija, keda ta hiljem korduvalt hea sõnaga meenutas. Minu isa ei saanud pärast sõda tüürimehe ega kaptenina kordagi luba välisvetes sõitmiseks - kaks õepoega taandusid Saksa armee koosseisus ja jäid läände.
Minu lapsepõlvekodu naabripere isa Todi oli minu meelest ideaalne pereisa. Meeletult töökas ja suure südamega inimene, kes oli eeskujuks nii meile lastele kui ka oma töökaaslastele telefoniside võrgus. Miks oli vaja nõukogude repressiivsüsteemil teda - sõdurpoissi - vangilaagris vintsutada, miks pidi tädi Laine väikese poisiga sellepärast kannatama? Miks oli julgeolekul vaja veel kuuekümnendate lõpul minu ema Pagarisse välja kutsuda ja uurida, kas tal pole tekkinud sidemeid välis-Eesti emigrantlike organisatsioonide tegelastega.
Samas inimesed töötasid, õppisid, armastasid, kasvatasid lapsi. Enamalt jaolt ei olnud nad kibestunud, vaatamata sellele et neid ja nende lähedasi tabanud taevani kisendavale ülekohtule. Tean, et nii meie kui ka naabri peres räägiti lastele avameelselt, kuidas elu tegelikult käib. Mäletan, et onu Todi oli lindistanud läbi raadioragina Ameerika Häälest tulevaid Kopvillemi popurriisid ja lasi neid lugusid, millest ei räägitud võõrastele, meie perede ühistel koosviibimistel.
Inimesed olid süsteemi raudses haardes, süsteemi täieliku kontrolli all. Kuid vaatamata sellele inimesed ei murdunud - lootus ei kadunud. Inimesed olid sisimas valmis, et kasutada uut võimalust omariikluse kehtestamiseks, selle nimel tehti tööd ja elati okupatsiooni tingimustes nii väärikalt kui võimalik. Selleks, et minna nüüd ausalt ja väärikalt edasi, peame leidma endas julguse tõtt välja öelda. Ka Lennart Meri kohta. Kui valus see meile ka ei oleks, kui palju müüte sellest ka ei puruneks.
Esimese vaatuse lõpp.

Kasutatud kirjandus:
Ajakirjandus - Eesti Ekspress, Postimees, SL Õhtuleht, EPL, Akadeemia, Hiiu Leht, Virumaa Teataja, Kesknädal.
William Tomingas - Mälestused. Vaikiv ajastu Eestis.
Heino Tõnismägi - Eesti vangide vandenõu.
Eesti Riigiarhiivi filiaal ja Rahvusarhiiv - Aruanded Riikliku Julgeoleku Komitee 4. osakonna tööst 2, 4, 6, 8.
Indrek Jürjo - Pagulus ja Nõukogude Eesti;
Vilja Laanaru - Valguses ja varjus 1995;
Hamilkar Mengel - Katkeid Artur Sirgu elust (Kogumik).
Jevgeni Grig - Jah, ma töötasin seal. KGB ohvitseri märkmed (sarjast "Avalikuks tehtud elud"). Moskva 1997.
Christoph Gann - Raoul Wallenberg.
Tiiu Põld - Märgitud mees.
Riigiarhiiv. Eraarhiivid.
ENSV Raadio ja Televisiooni Komitee arhiivi materjalid.
Eesti Vabariigi Riigikogu ja Riigivolikogu materjalid.

Olen tänulik nendele paljudele headele inimestele, kes on meid kõiki juba aidanud ja kes veel aitavad oma mälestuste ja meenutustega.
Eriline tänu Riigikogu liikmele ja õigusteaduste doktorile hr Ando Lepsile.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (10)