Kokkuhoid päästjate palkadelt on liiga kallis lõbu

Viimast päästereformi, mille käigus päästekomandode arvu kärbiti, reklaamiti meedias seletustega, et uuenduste rakendamisel kulud kahanevad, aga päästevõimekus kasvab. Linnades ehk ongi nii, maapiirkondades aga on olukord kahjuks vastupidine. Kui reageerimis- ehk kohalesõiduaeg arvestatavalt suureneb, siis pole kasu, et tuleb senisest arvukam, elupäästevõimekusega brigaad – elu, keda päästa, selleks ajaks kahjuks tihti enam ei ole…

 Siseministrid kiidavad vabatahtlikke ja räägivad, kuidas nood kõik professionaalide koondamisest tekkinud augud täidavad. Aga ega ikka ei täida küll. Vabatahtlikke päästjaid igalpool pole, ka nende väljaõpe ja varustus on erinev.

 Päästekomandode arvu arutamisel Riigikogus käis kõnetoolis viimasel ajal oma teravate ütlemistega taas kuulsaks saanud Viktor Vassiljev. Ta küsis tookord: ega professionaalide asendamist vabatahtlikega äkki ka meditsiini valdkonnas kavatseta kasutusele võtta? Et ehk koduküla Põrsamuna-Juku teeks vabatahtlikuna ka mõne väikese pimesooleoperatsiooni möödaminnes ära – ta ju teab, kuidas skalpelliga ringi käia...

 Seda küsimust pandi väga pahaks – professionaalset arsti ei saa mingi veterinaarvelskrist Jukuga asendada.

 Aga professionaalseid päästjaid? On tõesti kohti, kus isegi saab. Toetavate tegevustega saavad vabatahtlikud hästi hakkama. Kogu vastutuse kandmine on paraku ka päästevaldkonnas jõukohane siiski vaid professionaalidele.

Päästekomandode vähendamisel esitati huvitav põhjendus: palku on vaja tõsta, aga raha juurde ei saa, seda on mujal rohkem vaja. Ja leitigi lahendus! Äsja arutas Riigikogu päästeteenistuse seaduse muudatusi, mille alusel päästjate öötöö ei kuuluks enam eraldi tasustamisele. Mul oli aga heameel lugeda, et Riigikogu õiguskomisjon kuulis ka päästjate ametiühingu häält, ja öötöö eraldi tasustamine säilib. Loodetavasti ka pärast valimisi.

 Tartus on aastate jooksul päästjatega suheldes olnud nende suurimaks mureks uue päästemaja vajadus. Hiljaaegu see probleem lahenes – lõpuks ometi avati Annelinnas Lõuna-Eesti Päästekeskuse uus hoone. Sellest on ainult rõõmu – vähemalt töötingimused paranesid oluliselt.

 Harvadest rõõmusõnumitest hoolimata on päästjate valusaim küsimus – palk – seni lõpuni lahendamata. Tänavu tõusis küll Päästeameti palgafond ja plaani kohaselt kasvab kõige madalamal tasandil töötavate päästjate palk 15%, aga ometi on seda siiski vähe.

 Protsentarvestusel on üks imelik omadus, mida ei tohiks ära unustada – suhteliselt suur protsent väikesest arvust (näiteks 15% sellest 844-st) on lõppkokkuvõttes ikkagi oluliselt väiksem, kui väiksem protsent suuremast summast (näiteks 1500-euroselt palgalt arvestatud 10%). 2014. aastal teenisid päästemeeskondade vanemad 844 eurot bruto, kui sellele ka 15% lisada, siis ikka ei jõua nende töötasu keskmise palgani.

Tegelikkuses peaks nn töötasandi päästjal – sel, kes reaalselt „tulle“ läheb – brutopalk olema minimaalselt 1500 eurot. Selle raske töö tegijad on väärt, et saada võimalus reaalselt keskenduda päästetööle; ilma et vabadel päevadel peaks pere toimetuleku tagamiseks lisatööd tegema.

 Ohtlik amet nõuab sajaprotsendilist pühendumist, aga pühendumist võimaldab vaid väärikas palk. Normaalne töötasu ja piisavalt tihe päästekomandode võrgustik on meie kõigi, nii linna- kui ka maainimeste heaolu ja turvalisuse tagamiseks väga vajalik. Kogu asjal on muidugi oluliselt laiem tähendus: maksuparadiis on tore asi, aga riiki ei tohi siiski nii õhukeseks hööveldada, et ta enam oma ülesandeid ei suuda täita.

 AADU MUST, Tartu linnavolikogu esimees, kandideerib Riigikokku Keskerakonna poolt Tartus

Jaga |