70 aastat Teherani salaleppest loovutada Balti riigid

See katastroof tähendas ülisuuri inimkaotusi, purukspommitatud linnu kättemaksuks eestlaste kaalukeeleks osutunud ennastsalgava ja kangelasliku vastupanu eest Narva jõe ääres veebruaris 1944, mis kustutas venelaste lootused jõuda n-ö kiirmarsi korras Tallinna, ja millest siis ka nende pettumuse väljaelamine terroripommitamiste näol. Eestlastel tähendas see ka viimastele päevadele ja tundidele jäänud paanilist põgenemist Läände (septembris 1944) kuni 5000 hukkunuga, hilisemaid etnilise puhastuse tsoone ja massiivset ümberrahvastamist (kuna eesti rahvuskeha oli üle jõu käiva ja ennasthävitava vastupanu tagajärjel verest tühjaks jooksnud ning sedavõrd nõrgestatud, et ei suutnud pärast sõda end enam kehtestada ja mittesõjalisel teel vastupanu osutada). Seda vastupidiselt leedulastele, kel suuresti õnnestus vältida sõdimist okupatsioonivägede koosseisus ning kes seetõttu säilitasid sõja lõppedes elujõu ning mittesõjalise vastupanuvõime toimetulekuks okupatsiooniaja raskustega ja ümberrahvastamise survega, ning seda kuni tänase päevani.

Loodus tühja kohta aga kaua ei hoia. Sõjast suurte inimkaotustega väljunud Eestis algas kohe pärast sõja lõppu intensiivne ümberrahvastamine ja täitumine kolonistidega.

Teheranis sõlmitud liitlaste salakokkulepe, millest ei teavitatud Balti riikide saadikuid Läänes, tekitas Eestile mõttetuks verevalamiseks muudetud sõja ja purukspommitatud linnade tõttu ilmselt veelgi suuremaid ning pöördumatuid rahvuslikke kaotusi, kui neid oli tekitanud 23. augustil 1939 sõlmitud MRP. Nendest kaotustest pole üle saadud tänini, mistõttu me ei saa enam samastada sõjaeelset EV-d postsovetliku EV-ga.

Jüri Uluotsa ja rahvuslaste saatuslik valearvestus

Kaotuste peamiseks põhjustajaks tuleb siiski pidada Jüri Uluotsa ja rahvuslaste saatuslikku valearvestust, kes agiteerisid eesti mehi minema sõtta lootusega sõja peatsesse lõppemisse ja liitlaste päästvasse sekkumisse sarnaselt esimeses Vabadussõjas aset leidnud inglaste päästvale sekkumisele, mis aga liitlaste reetliku ja küünilise käitumise tagajärjel 1944. aastal enam ei kordunud, kuigi sellele loodeti.

Rahvuslaste valearvestuse tõttu tuli eesti rahvas Teisest maailmasõjast välja sedavõrd suurte rahvuslike kaotustega, mille läbi kaotas maailm ühe omapärase väikerahva - sellisel mitmekesisel ja unikaalsel kujul, nagu see varem maailma kaunistas. Kui lääneliitlased oleksid aumehelikult informeerinud Balti riikide loovutamise otsusest Eesti saadikuid Suurbritannias ja USA-s, poleks Jüri Uluots ja teised eesti arvamusliidrid eestlasi üles kutsunud juba ette nurjumisele määratud sõjalisele vastupanule, ja 1944. aasta katastroof jäänuks ära.

1. detsembril 1943 Teheranis aset leidnud liitlaste reetmise mahavaikimine ei välista selle kordumist mõnes teises vormis tänapäeval.

Erinevalt 1939. aastal sõlmitud MRP-st, mille sõlmijaid - tänaseks surnud riike Stalini Venemaad ja Hitleri Saksamaad - on eesti ajaloolased ja poliitikud palju tümitanud ning tümitavad ka edasi, on lääneliitlaste samasuguse käitumise uurimine ning sellest rääkimine kujunenud Eestis valdavalt tabuteemaks.

1944. aasta minevikusõja, milleks postsovetlikus Eestis juba 22 aastat järjest valmistutakse, kordumisel korduks II MS aegse olukorra kordumise puhul liitlaste poolt samalaadse salakokkuleppe sõlmimine.

Teherani konverentsil, kaks kuud enne võitluste algust Narva jõe ääres (2. veebruaril 1944) sõlmitud salakokkulepe, mis muutis eestlaste 1944. aasta vastupanu (teise Vabadussõja) mõttetuks verevalamiseks, pole 22 nn iseseisvusaasta jooksul Eesti meedias (vähemalt peavoolumeedias) sel kuupäeval ajaloosündmusena siiani äramärkimist leidnud.

Tänaseks meie hulgast lahkunud ajalooprofessori Sulev Vahtre üks lemmikütlemisi - ajalugu on hea õpetaja, aga tal on sageli halvad õpilased - peab Eesti suhtes kahjuks liialt hästi paika! Eriti seetõttu, et Eesti valmistub uueks sõjaks järjekordselt äärmiselt ebaadekvaatselt - ainult valmistumisega militaarseks vastupanuks. Valmistume ju esimese Vabadussõja võidukaks kordamiseks lääneliitlaste abil - taaskordselt samale rehale astumiseks, järjekordselt jättes mittesõjalise vastupanu osa, mis majandusliku ja demograafilise okupeerimise (neokolonialismi) ajastul on saanud kõige olulisemaks jõuteguriks, kaitseplaanist täielikult välja. Ja vaatamata sellele, et sõjaeelse samasuguselt ühekülgse ja propagandistliku - üksnes militaarkaitsele rajatud ja valdavalt sisepoliitilisi eesmärke täitnud - kaitseplaani rakendamine päädis 1939.-1945. a. meie riigile kohutava katastroofiga.

Balti riikide loovutamisest Teherani konverentsil ja selleni jõudmise varasemate kokkulepete kronoloogiast 1942-1943

Laiemas plaanis oli Balti riikide küsimus Teherani konverentsi üks tähtsusetumaid ja marginaalsemaid arutlusteemasid olulisemate kõrval (teise rinde avamine liitlaste poolt, N. Liidu astumine sõtta Jaapani vastu pärast sõjategevuse lõppu Euroopas, Türgi kaasamine sõtta liitlaste poolel, Poola nihutamine idast läände Saksamaa idaaladele, Euroopa paljude riikide piiride kujundamine, Saksamaa tükeldamine jne).

Tegelikult Balti riikide loovutamise küsimust Teherani konverentsil sisuliselt enam üldse ei arutatud, kuna see oli riigijuhtide kirjavahetuse ja erinevatel tasemetel kohtumiste läbi juba märksa varem ära otsustatud.

Teherani konverentsi viimasel päeval enne hommikusööki, Stalini ja Rooseveldi vabas vormis vestluses, arutati põhiliselt ainult seda, kuidas niisugust äraandmist Rooseveldi jaoks sobivalt vormistada ja serveerida (PR aspekt!), kuna Rooseveldil seisis ees järjekordne presidendikampaania (4. korda presidendiks) ning ta ei tahtnud kaotada baltlaste ja poolakate hääli. Eriti mures oli Roosevelt poolakate häälte pärast, kuna Poola päritolu inimeste arv USA-s oli suhteliselt suur, ca 6-7 miljonit (poolakate teadasaamine otsusest võtta neilt ära idapoolsed alad oleks röövinud Rooseveldilt rohkesti poolthääli peatsetel presidendivalimistel 1944).

Balti riikide loovutamise kronoloogiast ja Teheranis 1. detsembril 1943 sõlmitud salakokkuleppest Balti riikide loovutamise kohta võib põgusat ülevaadet saada Jelena Zubkova raamatust "Baltimaad ja Kreml 1940-1953" (Tln Varrak 2009, tõlkinud Margus Leemets, lk 100-103). Alljärgnevalt sellest mõni lõik, kust võib leida ka viiteid algallikatele:

„14. augustil 1941 aastal allkirjastasid Winston Churchill ja Franklin Roosevelt deklaratsiooni, mis läks ajalukku Atlandi harta nime all. Selle põhiseisukohad olid: 1. Ameerika Ühendriikide ja Ühendkuningriigi eesmärk ei ole laieneda ei territoriaalsel ega muul viisil. 2. Nad soovivad, et nende kodanike vaba tahte vastaselt ei tehtaks mingeid territoriaalseid muutusi. 3. Nad austavad kõigi rahvaste õigust valida endale meelepärane riigikord, ja nad soovivad suveräänsete õiguste ja riikliku omavalitsuse taastamist riikides, kus need on väevõimuga ära võetud...

24. sept. 1941 Londonis toimunud läbirääkimiste ajal tegi Nõukogude valitsus ametliku avalduse, et on nõus Atlandi harta põhimõtetega.

Küsimus Nõukogude Liidu piiridest 22. juunil 1941, st. koos aastail 1939-1940 lisandunud territooriumidega, tõstatati esmakordselt ametlikult Nõukogude-Briti läbirääkimistel Moskvas 1941. aasta detsembris. Sellele teemale oli pühendatud NSV Liidu ja Suurbritannia vastastikuse koostöö lepingu spetsiaalne lisaprotokoll, mille projekti esitas Nõukogude pool. Baltimaadest rääkis Stalin ka eravestluses Briti välisministri Anthony Edeniga. Vestluse stenogrammis on kirjas: „Eden märkis, et juriidiline seis on järgmine: käesoleval hetkel ei ole kolme Balti riiki Briti valitsuse jaoks olemas. Neil pole diplomaatilist staatust. Balti riikide saadikud, kes Londonis viibivad, on säilitanud selle seisundi vaid vastutuleku korras, ... Kuid Eden ei saa praegusel hetkel täita sm. Stalini soovi ja tunnistada ametlikult NSV Liidu 1941. aasta piire.

Anthony Eden informeeris vestlusest Staliniga ka Churchilli. Oma toonast seisukohta kommenteeris Briti peaminister hiljem nii: „Kui varsti pärast Ameerika sõttaastumist ... rääkis Eden mulle Nõukogude valitsuse soovist Balti riigid alla neelata, oli minu reageering sellele eitav. Kuid praegu, kolm kuud hiljem, sündmuste surve all viibides ma ei arva, et seda moraalset seisukohta oleks võimalik füüsiliselt kaitsta."

Veel 1941. aasta detsembris tunnistas Churchill Atlandi harta põhimõtete prioriteeti, mis tema arvates määravad ära riikidevahelised suhted sõjajärgses maailmas. Kuid pikkamööda, Euroopa sõjatandril toimuvate sündmuste mõjul hakkas peaministri seisukoht Balti riikide saatuse suhtes muutuma ega olnud enam nii kategooriline.

1942. aasta 7. märtsil kirjutas Churchill Rooseveldile: „Üha tõsisemaks muutuv sõda sunnib mind jõudma järeldusele, et Atlandi harta põhimõtteid ei peaks tõlgendama selliselt, et Venemaa peaks loobuma nendest piiridest, mis tal olid hetkel, kui Saksamaa talle kallale tungis. ... Seepärast ma loodan, et Teie saate anda mulle vabad käed, et allkirjastada leping, mida Stalin võimalikult kiiresti soovib. Kõigi ennustuste kohaselt algab kevadel sakslaste uus pealetung Venemaale, meie aga ei saa suurt midagi teha, et aidata seda ainsat maad, kes meeleheitlikult võitleb Saksa armeede vastu."

Kaks päeva hiljem, 9. märtsil 1942, teatas Churchill Stalinile oma kirjast Rooseveldile ja valmidusest tulla vastu piiride küsimuses. Seega võttis Briti peaminister Balti riikide suhtes status quo tunnustamist teatava kompensatsioonina Nõukogude Liidule sõjaliste pingutuste ja ohvrite eest. Toonases olukorras oli selline hoiak veel seda mõistetavam, et liitlaste teise rinde avamine oli lükkunud määramatusse tulevikku.

1943. aasta märtsis arutasid Roosevelt ja Briti välisminister Eden Baltimaade probleemi Valges Majas. Roosevelt tegi ettepaneku, et küsimus Balti riikide kuulumisest Nõukogude Liitu lahendataks pärast sõda, korraldades seal rahvahääletused. Eden vaidles vastu, ta arvas, et Nõukogude valitsus pole sellega nõus ja taotleb õigust Baltimaad hõivata. Roosevelt vastas seepeale nii: „Me võiksime ka hõivamisega nõustuda, kuid kasutada seda siis vahendina tehingu sõlmimisel Nõukogude Liiduga."

Võimalus, et Balti riikide inkorporeerimist tunnustatakse, oli 1943. aasta kevadel olnud kõne all pelgalt tõenäosusena... Asi sai teoks 1943. aasta detsembris, suure kolmiku kohtumise ajal Teheranis. Konverentsi eelõhtul linastus USA-s Frank Kapra film „Lahing Venemaa eest" tsüklist „Milleks me sõdime?". Enne kui film ekraanidele lasti, kõrvaldati sellest dokumentaalkaadrid Nõukogude vägede sissemarsist Balti riikidesse 1940. aastal." (Jelena Zubkova „Baltimaad ja Kreml 1940-1953", tsitaadi lõpp)

Siinkohal tuleks tänada Jelena Zubkovat, kirjastust „Varrak" ja tõlkijat Margus Leemetsa kõigi nende Eesti jaoks saatuslike otsuste kujunemise kohta lühiülevaate andmise ning vahendamise eest.

Balti riikide ohverdamise veel ühest motiivist 1942. aasta esimesel poolel

7. märtsil 1942 Rooseveldile saadetud kirjas põhjendab Churchill ettepanekut Balti riikide loovutamise kohta Stalini Venemaale kui kingitust tänutäheks Stalinile, kelle riik kannab põhiraskust võitluses Saksa vägedega ja kompensatsioonina viivituse pärast teise rinde avamisega.

Kuid selle kingituse tegemise ettepaneku taga seisis veel ka Churchilli hirm, et Stalin võib taaskord ootamatult sõlmida salaliidu Hitleriga lääneliitlaste vastu.

Tsitaat S. Berthoni ja J. Pottsi raamatust „Sõjapealikud" („Warlords", kirjastus „Ersen", 2012, lk. 143):

„7. märtsil 1942 tegi Churchill Venemaa suhtes vastumeelse otsuse. Üha enam ohvreid nõudvad sõjakoledused Kaug-Idas, allveelaevade nuhtlus Atlandi ookeanis ja õnne pöördumine Lähis-Idas sundisid teda tegema 180-kraadist pööret. Kõik näis sõltuvat Stalinist ning pinnale olid ujunud mured selle pärast, et Nõukogude Liidu juht võib siis, kui uued liitlased teda ei rahulda, kunagi taas tunda kiusatust Hitleriga tehingut sõlmida. Churchill kirjutas Rooseveldile, et Stalini enda poolel hoidmiseks võib ohverdada Baltimaad. ..."

Sõjaaegsed Eesti arvamusliidrid pidasid Balti riikide loovutamist liitlaste poolt Saksa propagandaks

Saksa võimudele olid Teheranis sõlmitud otsused üldjoontes teada, sest nende salaluure töötas tol ajal veel piisavalt efektiivselt ja Teheranis otsustatust kirjutati ajalehtedes. Kuid Jüri Uluots ja rahvuslased olla pidanud seda Saksa propagandaks.

Jäädi oma sõjaeelse propagandistliku ajalookäsituse lõksu/vangi, mille järgi ei käsitatud eestlaste võitu esimeses Vabadussõjas enam juhusena, nagu see tegelikult oli, vaid Eesti sõjamasina üleolekust tulenenud paratamatusena (paratamatu oli Eesti iseseisvumine 1991. aastal, kui impeerium lagunes, mitte 1920. aastal, kui Vene impeerium säilis ja tugevnes!).

Tugevalt Inglismaale orienteeritud poliitika tagajärjel hakati inglaste 1919. aasta abi Vabadussõjas käsitama kui omakasupüüdmatut abi, mis kordub alati. (Kuigi Inglismaa polnud tollal üldsegi huvitatud Balti riikide iseseisvumisest, vaid Venemaa säilitamisest inglastele vastuvõetaval kujul. Alles selle taotluse läbikukkumise järel tunnistati Lääne suurriikide poolt hiljem Eesti iseseisvust,)

Sõjaeelse propagandistliku ajalookäsituse tõttu ei suutnud rahvuslased uskuda seda, mis tegelikult aset leidis, kuigi märke sellest, kuidas liitlased käituvad ja millistest printsiipidest nad tegelikult juhinduvad, oli piisavalt. Isegi Tallinna pommitamine 9. märtsil 1944 osaliselt liitlaste lennukitega ei teinud rahvuslasi nägijateks ega võtnud neilt ära usku „valge laeva" saabumisse kõige lähemal ajal.

1944. aastal oleks väikerahva katastroofi ära hoidnud ainult liitlaste otsesaadetud teade Eesti saadikutele Läänes, et sõja saatus on otsustatud, et Balti riigid jäävad NSVL-i koosseisu ja et eestlaste vastupanu ei muuda asjade käiku. Ainult sellist otsesaadetud teadet oleksid Jüri Uluots ja rahvuslased uskunud ning aktsepteerinud.

Olgu veel lisatud, et Eesti sõjaeelne kaitseplaan oli, nagu juba öeldud, äärmiselt ebaadekvaatne - valdavalt militaarne ja üles ehitatud üksnes Vabadussõja kordamiseks. Kaitseplaanis puudus täiesti mittesõjaline osa militaarse vastupanu ebaõnnestumise puhuks. Polnud valmidust ohustatud inimeste saatmiseks eksiili ja rahvust säästvaks kollaboratsiooniks okupatsioonide tingimustes. Seega polnud Jüri Uluotsal ja rahvuslastel ka alternatiivset varuplaani, mille järgi kriitilises situatsioonis teistsuguseid otsuseid teha.

Tänase (postsovetliku) EV hirmust oma liitlaste ees

Postsovetliku Eesti valitsejad seisavad Ida-Lääne suhetes justkui alasi ja haamri vahel, nagu me seda alandava uue piirileppe sõlmimise juures kõige markantsemalt näeme. Kusjuures lääneliitlasi kardetakse veelgi rohkem kui Venemaad.

Seda adudes ehitasid Sinimägede kokkutulekul aastal 2010 vastudemonstratsiooniga esinenud „Notšnoi Dozor" jt internatsionalistlikud organisatsioonid, kes nimetasid end rahvusvahelise organisatsiooni „World without Nazism" esindajateks, oma esinemised üles just lääneriikidest - USA-st, Saksamaalt, Prantsusmaalt, Iisraelist jm - saabunud sõnumite ettelugemisele, mis kõik mõistsid teravalt hukka nende sõnastuses sõjakurjategijatest esseslaste kokkutuleku lubamise Eestis. Grenaderimäe orus viibinud „World without Nazism" demonstratsiooni oraatorid näitasid näpuga Grenaderimäel oma kõnesid pidavate eesti vabadusvõitlejate suunas ja hüüdsid, et nood seal mäe otsas võitlesid selle nimel, et surmalaagrite korstnad Kloogal ja mujal Eestis saaksid kauem suitseda!

Eesti riiki on Sinimägedes toimuval iga-aastasel mälestuskokkutulekul esindanud juba kaua aastaid kohalik vallavanem või vallavolikogu esimees (keskerakondlane Veikko Luhalaid, hetkel Vaivara vallavolikogu esimees - Toim.), justkui lahingud Sinimägedes oleksid toimunud Venemaa ja Vaivara valla vahel. Kuid loomulikult ei söanda ka kohalik vapper vallajuht öelda kogu tõtt verevalamiste põhjuste kohta - seda, et need verevalamised oleksid ära jäänud, kui liitlased poleks varjanud Teherani konverentsil sõlmitud lepingut Staliniga Balti riikide loovutamise kohta Stalini Venemaale ja eestlasi sellest aumehelikult informeerinud.

Hirm liitlaste ees ja soov toimunut maha salata on sedavõrd suur, et erinevalt sakslastest ei julge eestlased isegi oma langenud sõjameeste nimesid avalikustada.

Saksa sõdurite kalmistule Toilasse (sinna maeti Toilas asunud sõjaväelaatsaretis haavadesse surnud sõjamehed) on Saksa Sõjahaudade Hoolde Liit rajanud väga maitsekalt kujundatud memoriaali.

Mere äärde kõrgele paekaldale Toila parki on Saksa Sõjahaudade Hoolde Liit rajanud memoriaali, kus poolringikujuliselt on paigaldatud kümme ca 170 cm kõrguse ja ca 15 cm paksusega graniitsammast, millele on saksaliku täpsusega koos sünni- ja surmadaatumite ning auastme äramärkimisega graveeritud rohkem kui 2000 Narva rindel langenud põhiliselt saksa rahvusest sõjaväelase nimed. Graniitsammastest kujundatud poolringi keskel asub kõrge rist.

Kalmistu idapoolses osas hõreda metsa all asub tavalisest kalmistukivist veidi suurem mälestussammas, millele on kirjutatud: Puhake, paremad pojad. Siia on maetud ligi 600 Narva rindel langenud eesti sõjameest.

Juhul, kui ei juleta avalikustada oma kodupinnal võidelnud ja langenud sõjameeste nimesid kalmistukivil (kartusest saada lääneliitlaste silmis endale natsirahva kuvandit), siis kompromissina võiks see mälestussammas sarnaselt sakslaste memoriaalile kõrgel paekaldal asuda virtuaalsel kujul koos langenute nimedega internetis. Eestlaste n-ö tundmatute sõdurite ühishaua juures võiks asuda tahvel internetiaadressiga, kust nutitelefoni kaudu saaks seda kohta külastav inimene näha langenute nimesid ja saada rohkem infot toimunu kohta.

TÕNIS SIIM, tavakodanik

[esiletõsted]

Erinevalt 1939. aastal sõlmitud MRP-st, mille sõlmijaid - tänaseks surnud riike Stalini Venemaad ja Hitleri Saksamaad - on eesti ajaloolased ja poliitikud palju tümitanud ning tümitavad ka edasi, on lääneliitlaste samasuguse käitumise uurimine ning sellest rääkimine kujunenud Eestis valdavalt tabuteemaks.

Sõjaeelse propagandistliku ajalookäsituse tõttu ei suutnud rahvuslased uskuda seda, mis tegelikult aset leidis, kuigi märke sellest, kuidas liitlased käituvad ja millistest printsiipidest nad tegelikult juhinduvad, oli piisavalt.

[Üllitise teises osa ilmunud foto allkiri ]

SINIMÄED: Eesti riiki on Sinimägedes toimuval iga-aastasel mälestuskokkutulekul esindanud juba kaua aastaid vaid kohalikud omavalitsusjuhid. Riigijuhid sinna oma samme säädinud pole.

Pildil näitas kesknädalistele  Sinimägde hästi hooldatud memoriaali keskerakondlane Veikko Luhalaid, kes on hetkel Vaivara vallavolikogu esimees.Ta on palju aastaid olnud ka Vaivara vallavanem ja isiklikult palju panustanud, et sõjamehed saaksid rahu ja et mälestus tervele riigile vaalusatest alaloolistest lahingutest oleks püha.

Foto: Kesknädala arhiiv

Jaga |