27. august 1941: Punalipuline Balti Laevastik põgenes hukkuvate kaubalaevade varjus

Ralf R. Parve,      24. august 2005


15. augustist 28. augustini 1941. aastal toimusid Tallinna all lahingud, kuni lõpuks Punalipuline Balti Laevastik pages võidukate Saksa vägede eest Kroonlinna. Kui ENE 7. köites kirjutati 1975. aastal, et „pärast kangelaslikku vastupanu evakueerusid kaitsjad ning partei- ja nõukogude aktiiv sõjalaevadel Leningradi", siis see on väike ja kõvasti üles puhutud osa toimunust.
Tegelikkuses pagesid nõukogude sõjalaevad admiral Tributsi juhtimisel transport- ja kaubalaevade varjus, jättes saatuse hooleks ning saksa pommitajate ohvriks kümned tuhanded evakueeritavad.
Töötasin kuuekümnendate aastate lõpul Eesti Riiklikus Meremuuseumis vanemteadurina, kui üks mu kolleeg Tõnu Kask sai komandeeringu Moskvasse NSV Liidu Rahvamajanduse Riiklikku Keskarhiivi. Uurima Eesti Merelaevanduse aluste saatust 1941. sõjaaastal.
Lahked arhiivitädid andsid talle lugeda fondist 8045 nimestikust 3 toimiku number 5594, mis sisaldas dokumente Eesti ja Läti laevanduse evakueerimise kohta 1941. aastal. Toimikus olevad dokumendid olid vapustavalt ausad. Moskvast tagasi tulles kirjutas Tõnu Kask loetu ja üleskirjutatu põhjal ajalehele Estonskii Morjak mahuka artikli. Ja oli teadlikult naiivses sügavas hämmingus, miks nii head ja seniteadmata lugu ei avaldatud.
Kolleegina tegin ma Tõnu märkmetest ka endale väljakirjutisi. Tundub, et need dokumendid ilmuvad siin Kesknädalas esmakordselt ning annavad ausa ja tegeliku pildi Tallinna 1941. aasta merelahingust.

NSV Liidu Merelaevanduse rahvakomissari asetäitja Kirpitshenko, Balti Riikliku Merelaevanduse ülema Habalovi ja Balti Merelaevanduse poliitosakonna ülema Rasseiski ettekandest merelaevastiku rahvakomissarile Dukelskile.

Tehes kokkuvõtteid 27. augustil toimunud evakuatsioonist, peame mainima järgnevat:
1. Evakueerumine merd mööda Tallinnast Leningradi praktiliselt nurjus, sest peaaegu kõik Tallinnast väljunud laevad kas hukkusid või said tugevasti kannatada.
Nii näiteks langesid 23 merelaevanduse käsutuses olevast transportlaevast, arvestamata väikesi purjekaid, mootorpurjekaid ning puksiirlaevu, pommitamise ohvriks. 19 laeva hukkus merel, 3 laeva sõitis randa Suursaare juures ja ainult Kasahstanil õnnestus tugevasti kahjustatult jõuda Leningradi.
2. Igasugune kord evakueerimisel puudus, kui algul eksisteeriski mingi plaan, siis hiljem ei peetud sellest kinni ja laevad venisid sadamast väljudes laiali kümne miili ulatuses. Ja lisaks näiteks aurik Luga oli juba sõitnud merele, kuid Punalipulise Balti Laevastiku nõudel pöördus tagasi.
3. Transportlaevade kaitse oli väga ebarahuldav. Kui need sõitsid merele, polnud sõjalaevad veel lahkunud Naissaare juurest ankrust, kuid pärast, selle asemel et võtta enda peale kaubalaevade kaitse, sõitsid sõjalaevad kaugele merele, varjates end transportlaevade vasaku poordi taha, jättes viimased saatuse hooleks.
Nende kaitseks oli tegelikult ainult väikesearvuline grupp „allveelaevakütte" ning kaks kuni kolm valvelaeva. Laadung laevadel oli ebaühtlane. Näiteks aurikule Skrunda ei laaditud ühtki inimest, samas aurikul Balhash oli umbes 5200 inimest. Miinitraalerid traalisid miine lohakalt ja palju transportlaevu hukkus miinidel.
4. Täielikult puudus kaitse õhust, olgugi et vajadus selle järele oli ilmne. 8–9 vaenlase pommitajat võisid karistamatult tegutseda, olgugi et ühe või kahe hävitajate eskadrilli kohalolekust oleks piisanud.
Kõik see viis selleni, et operatsioonis hukkus 22 transportlaeva väärtusliku laadungiga ning mitte vähem kui 10 000 inimest, arvestamata väikesi purjekaid, millele asunud inimeste saatus on teadmata. Ka nendest enamus hukkus. Näiteks osa juba Tallinna sadamas uputatud auriku Lunatsharski meeskonnast asus mootorpurjekale Tiir, mis sai sadamast väljudes mürsutabamuse, mille järel asus meeskond kolmandale laevale Harjurand, millel jõudis Suursaareni, kus sõjalaevastiku kaater nad peale võttis.
Kõige eest langeb vastutus Punalipulise Balti Laevastiku komandörile S. Tributsile, staabiülemale kontradmiral Pantelejevile, Punalipulise Balti Laevastiku sõjaliste ühendusteede I järgu kaptenile Gortsovile ning erilise tähtsusega transportlaevade üksuse II järgu kapten Jansonile.

Eesti Merelaevanduse ülema asetäitja Radsenko ettekanne Moskvasse 1. oktoobril 1941. aastal
Kannan ette, et Eesti Riiklik Merelaevandus ja Tallinna kaubasadam evakueeriti Tallinnast 27. augustil 1941. aastal. Kogu ERMi laevastik, mis asus Tallinna sadamas, evakueeriti, v.a aurikud Gamma ja Saturn, mis olid kõlbmatus seisundis ning seetõttu uputati, et blokeerida sissepääsu Kauba- ja Miinisadamasse, ning puksiirid Piloot ja Peeter, mis asusid kaldal ja ei saanud sõita merele kraana puudumisel. Ka need uputati.
Hulgaliselt on evakueeritud veoseid, mis asusid Tallinna sadamas, välja arvatud 700 tonni õlikooke ja umbes 8000 tonni sütt. Esimene kaup jäi ENSV kaitsekomitee käsutusse loomade söödaks ja evakueerimisel lasti õhku koos laoga. Söe äraviimine ei olnud lubatud Balti laevastiku ülemjuhatuse staabi loata ja Punaarmee lahkumisel see põletati.
Tallinna sadama tehniline varustus, sadamalaod, elevaator ja portaalkraanad – kõik, mida ei saanud evakueerida, hävitati.
Pean vajalikuks ära märkida Tallinna sadamatööliste ning Eesti Merelaevanduse meremeeste ennastsalgavat tööd. Vaatamata tugevale kahuritulele jäid kõik paigale ja töötasid kuni viimase hetkeni. Töölised jätsid sadama maha alles pärast minu korraldust.
Evakueerimisküsimustega tegeles Punalipulise Balti Laevastiku staap. Pean vajalikuks teatada, et selles töös esines olulisi vigu ja nimelt:

1. Evakuatsiooniplaan oli välja töötamata ning kui oligi, siis meid sellega ei tutvustatud, olgugi et evakueerimine, vara ja inimeste laadimine laevadele, mis väljusid kaubasadamast, oli pandud meie õlgadele.
2. Transportlaevad olid koondunud Kaubasadamasse, mis oli pideva kahuritule all. Oleks olnud võimalus ja isegi otstarbekohane hajutada laevastik nelja sadamasse: Kauba-, Miini-, Balti ja Bekkeri sadamasse.
3. Täiesti valesti paigutati inimesed laevadele. Ühed laevad olid üle koormatud ning teised peaaegu täiesti tühjad. Näiteks Balhashile paigutati 5000 inimest, aga selline suur laev nagu Skrunda saadeti ballastita merele, samas suur osa Tallinna kaitsnud sõdureist läks merele paatides ja parvedel. Vtoraja Pjatiletka võttis peale ainult 200 inimest, olgugi et oli kaks korda suurem Balhashist.
4. Karavanid ei olnud moodustatud nii, nagu vaja. Kaptenid laevade teele asumise järjestust ei teadnud. Karavanide ülemaid ei olnud määratud. 28. augusti hommikuks olid kõik transport- ja sõjalaevad kokku kogutud ning lõunaks asunud teele Leningradi.
Alguses, kui vaenlase lennukid ründasid, andis sõjalaevastik tugevat tuld, tõsi küll, ei tulistatud alla ühtki vaenlase lennukit, kuid pidurdati siiski vastase tegevust.
Kuid õhtuks varjus sõjalaevastik vasakul pool kaubalaevastikku ja liikus neist kaugele ette, jättes karavani kaitseks ainult mõned lahingukaatrid, kaks vahilaeva ja kolm kuni neli Novikov-tüüpi eskaadri miiniristlejat, mis jätsid kaubalaevade karavani ööseks saatuse hooleks.
29. augusti koidikul ilmusid vaenlase lennukid viie-kuuekaupa. Kohtamata piisavat seniitkahurväe tuld ning meie lennuväe puudumise tõttu hakkas vaenlane transportlaevu pommitama lihtsalt valimatult, algul suuremaid, hiljem aga kõiki.
Meie lennuväe puudumise tõttu võisid kümme vastase lennukit pidevalt hoida tule all kogu laevade karavani. Sel ajal kui ühed lennukid lendasid laskemoona järele, hoidsid teised karavani tule all jne.
Kogu tee Tallinnast Suursaareni toimus tuhandete inimeste ning hinnalise laadungiga täidetud kaubalaevade pidev hävitamine.
Olukord oli keeruline veel seetõttu, et sõjalaevastik, liikudes ette, ei hävitanud miine vajalikul hulgal, vaid üksnes kiskus need lahti. Võimatu on edasi anda auriku Balhash hukkumist, mis, sattudes miinile, vajus poolteise minutiga põhja. 5000 inimesest päästeti vaid 500.
Pean vajalikuks märkida, et laevade sõjaline kaitse Soome lahes oleks hädavajalik olnud korraldada esimeses järjekorras. Lennuväge oleks võinud väga hästi kasutada, sest lennuväljad Saaremaal ja Hiiumaal olid veel meie käes.
Laevastiku juhatus, komandör viitseadmiral Tributs, staabiülem kontradmiral Pantelejev, sõjaliste ühendusteede minister, II järgu kapten Gartsev ja eriülesannetega transpordiülem II järgu kapten Janson lasid jalga sõjalaevadel ning jätsid saatuse hooleks kümneid tuhandeid inimesi.
Samal ajal näitasid kaubalaevastiku meremehed üles lausa ennastsalgavat kangelaslikkust. Mõnele laevale heideti kuni sada pommi, kuid meremehed jätkasid laevadega manööverdamist ning päästsid inimelusid.
Eriti heast küljest näitasid end J. Papanini kapten sm Smirnov (suri raske haava tõttu), kes hoolimata haavatasaamisest juhtis oma leekides laeva Suursaare randa, päästes inimelusid. Vtoraja Pjatiletka kapten Lukin, hoolimata sellest, et laev sai tabamuse ning hakkas vajuma, juhtis seda viimase hetkeni ja lahkus aluselt viimasena.
Eesti meremeestest paistis silma Lake Lucerni kapten sm Kask. Määratud tähtajal läks ta lõpuni remontimata laeva ja pooliku meeskonnaga merele. Hoolimata raskest haavatasaamisest jätkas ta pärast seda, kui laeva tabas kaks pommi, aluse juhtimist Suursaareni. Praegu on ta ravil Leningradi hospidalis.
Sama laeva esimene tüürimees (nime ei mäleta) organiseeris erakordse paanika õhkkonnas kaljusel rannal inimeste päästmist, kaotamata ühtki inimelu …
Kuid häbiväärselt käitus Luuga meeskond, kes ei võtnud tarvitusele meetmeid laeva päästmiseks. Ka osa Kasahstani meeskonnast hülgas laeva, olgugi et see ei uppunudki. Vaid käputäis vapraid inimesi päästis laeva.
Praegu on Leningradis 200 eesti meremeest, kes paluvad, et nad saadetaks tööle sisebasseini jõelaevastikku.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)