Nädala juubilar FIDEL CASTRO 85

Castro on rikaste vanemate laps, kes õppis jesuiidikoolis ning sai Havanna ülikoolis juristidiplomi. Kooliajal ilmnes tema revolutsionäärimeel, kui ta organiseeris tööliste streigi omaenda isa vabrikus. Ülikooli ajal asus ta aktiivselt osalema poliitikas ning saavutas tuntuse üsna pea. Ta oli relvastatud riigipöördega võimu võtnud parempoolse diktaatori Fulgencio Batista režiimi äge vastane ning andis Batista vastu isegi Havanna kohtusse hagi, nõudes tolle võimult eemaldamist, arreteerimist ja karistamist. Samuti kritiseeris ta ka USA mõju Kuubale.

1953. aastal osales Fidel, koos venna Raúl Castroga, rünnakus Santiagode Cubas asuvate Moncada sõjaväekasarmute vastu. Rünnak luhtus ning Raúl ja Fidel vangistati. Fidel Castrole mõistis tribunal 15-aastase vangistuse, kuid ta pääses 1955. aasta mais üleüldise amnestiaga vabadusse. Kuu hiljem emigreerus Fidel Mehhikosse, kus teda ootasid juba vend Raùl ning võitluskaaslased. Seal jätkati revolutsioonilist tegevust.

1956. aasta novembris maabusid Kuuba revolutsionäärid Fideliga eesotsas Kuubale, teiste hulgas ka argentiinlasest arst Ernesto Che Guevara, kellest hiljem sai Castro valitsuse minister.

Maabumine ei läinud korda ning tulevahetusest Batista vägedega õnnestus pääseda vaid kahel väikesel rühmal. Partisanisalgad varjusid mägedesse, kus neil õnnestus üsna kiiresti oma ridu täiendada. Batista saatis partisanide hävitamiseks mägedesse mitmest tuhandest sõdurist koosneva väesalga. Aga – üllatus, üllatus, väesalk sisenes partisanide territooriumile, kuid tagasi ei tulnud – suur osa sõduritest läks Castro poole üle, teine osa jooksis lihtsalt laiali. Partisanid nimetasid end umber Mässuliste Armeeks, mille ülemjuhatajaks määrati Fidel Castro. Fidel võitles lahingutes esirinnas, kuni ühel päeval sai ta partisanide ühise palvekirja –nõude, et ta ise enam lahingutegevuses ei osaleks.

1959. aasta esimestel tundidel sisenes Mässuliste Armee rahva juubelduste saatel Havannasse ja Batista diktatuur kukutati. Esialgu võtsid võimu Batista vastased opositsionäärid, kuid neil tuli kiiresti aru pähe ja 15. veebruaril kuulutati Fidel Castro peaministriks.

Järgnes Fideli võimu kindlustamine, mille käigus muudeti ära valimised, konstitutsioon, viidi läbi hulga repressioone ja eksproprieeriti peamiselt ameeriklastele kuuluvad pangad, ettevõtted, suurmaaomandid. Likvideeriti kuulsad Havanna kasiinod ning bordellid, mida kontrollisid ameerika maffiagrupeeringud. Eelkõige just nende sanktsioonide pärast muutus Castro USA vaenlaseks number üks.

15. aprillil 1961 ründasid kaheksa USA õhujõudude lennukit Havannat, paar päeva hiljem  maabusid Guatemaala territooriumilt 1500 Boliivias LKA poolt väljaõpetatud võitlejat Sigade lahes (Bay of Pigs), eesmärgiga Castro valitsus kukutada. Diversandid löödi puruks ning enamuses vangistati. Mõni aeg hiljem tunnistas John Kennedy, et Sigade lahe  operatsiooni taga oli tõepoolest olnud Ameerika valitsus.

Peale Sigade lahe sündmusi ütles Castro avalikult välja, et Kuuba võtab suuna sotsialismile. Enne seda polnud ta otseselt oma poliitilisi eelistusi nimetanud. 1965. aastal nimetati „26.juuli liikumine” ümber Kuuba Kommunistlikuks Parteiks ning Castro oli kuni 19. aprillini 2011 selle peasekretär.

1962. aastal kulmineerus Kuuba ja USA vaheline vaen Kuuba raketikriisiks, mis oleks äärepealt hävitanud kogu maailma.

USA (kes oli peamine Kuuba kaubanduspartner) vahetas välja Nõukogude Liit, kellelt Kuuba sai päris ohtralt arenguabi, nii rahas kui inimressurssides. Just N. Liidu spetsialistid on aidanud Kuubal luua meditsiinisüsteemi, mida loetakse siiani maailma parimaks. Samuti kasvas jõudsalt kuubalaste elatustase.

1990-ndail aastail, mil lagunes N. Liit ja toimusid tõsised ümberkorraldused Ida-Euroopas, jäi Castro tõsisesse isolatsiooni, majanduslik olukord riigis halvenes ja 1993 toimus järjekordne massiline kuubalaste lahkumine riigist. Tänu sellele ilmutas Castro reformides suuremat paindlikkust ja 1995 lubati tähtsatesse äri- ja tööstussektoritesse välisomand. 90-ndate lõpus külastas Kuubat USA Esindajatekoja delegatsioon ning 1998 kutsus Castrot külla Paavst Johannes Paulus II, kuigi üks teine paavst, Johannes XXIII, oli ta 1962. aastal kirikuvande alla pannud.

2006 halvenes Fideli tervis sedavõrd, et ta andis Kuuba juhtimise oma venna Raùli kätte ja 2008. aasta veebruaris teatas, et ei naase enam riigijuhi ning armee ülemjuhataja kohale. Riiginõukogu valis Raùl Castro uueks presidendiks.

Mida veel võiks selle fenomenaalse mälu, kõigutamatu vapruse ja vapustava oraatorivõimega mehe kohta lisada? Vast seda, et ta ei ole, vaatamata tervisehädadele, oma 85 aastaga ei vanaks ega nõdraks jäänud, vaid peab aadressil: http://twitter.com/reflexionfidel äärmiselt aktiivselt blogi, kus teeb iga päev hulgaliselt postitusi ja kommentaare.

Või seda, et Fidel Castro on Guinnessi rekordite raamatus kui oraator, kes pidas ÜRO-s 1960. aastal nelja ja pooletunnise kõne, Reutersi agentuuri andmetel pidas ta aga oma pikima kõne Kuuba KP kongressil 1986. aastal, mis olla kestnud 7 tundi ja 10 minutit.

Või seda, et tema õde Juanita Castro, kes oli Ameerika Luure Keskagentuuri agent, põgenes Kuubalt 1964.

Huvipakkuv on muide ka fakt, et tuntud ameerika kinorežissöör Oliver Stone väntas Kuubal 2003. aastal filmi „Komandante“, mis tunnistati propagandistlikuks ja keelati Ameerikas ära. Stone sõitis uuesti Kuubale, et uurida, mis siis ikkagi toimub Vabadusesaarel inimõigustega. Ameerika võimud vänasisid filmi „Fideli otsides“ võttegrupile trahvi „Kuuba-vastase majandusembargo rikkumise eest“.

Niipalju siis sõnavabadusest Ameerikas.

Ivari Vee

Jaga |