Riigil on kohustus kaitsta oma rahvast [2. osa]

[2. osa]

Ajalugu

Räigeks ajaloo ideologiseerimise õigustamise ilminguks on nn Aaviksoo doktriin. Kui praegune haridus- ja teadusminister oli veel kaitseminister, avaldas ta seisukoha, mille järgi rahvusel on õigus informatsiooniliseks enesemääratlemiseks. Selle eufemistliku akadeemilise sõnastuse taga on veendumus, et ajalugu võib kirjutada valikuliselt, segades tõtt ja valet, nii kuidas poliitiliselt kasulik (Aaviksoo 2010; Aaviksoo 2011). See on ajaloo erastamine ühe poliitilise suuna huvides. Selles doktriinis tunnen ma ära ENSV, kus ajalugu just niimoodi kirjutati.

Aga selleski valdkonnas võib märgata kainenemist. Kihu ajalugu meelevaldselt ümber kirjutada hakkab vastukaaluks saama objektiivsemaid käsitlusi. Näideteks on Tarmo Vahteri menuraamat "Vaba riigi sünd" (2011) ja kas või Maalehes ilmuvad ajalooteemalised kirjutised. Välisriikide diplomaatide mälestustest selgub samuti, mis osa kellelgi Eesti iseseisvumisvõitluses oli või polnud. Informatiivsed on nimeindeksid: enamasti on niisugustes raamatutes kõige rohkem viiteid Arnold Rüütli ja Edgar Savisaare nimede järel.

President Toomas H. Ilves

meenutas mõne aasta eest, kuidas laulev revolutsioon paistis piiri taha ning mismoodi maailm selle vastu võttis (Ilves 2008). Kui Eestis oli laulva revolutsiooni kõrgaeg, oli Läänele Nõukogude Liidu stabiilsus nii tähtis, et Nõukogude-Ameerika suhete asjatundja, USA välispoliitika mõjutaja ja hilisema asevälisministri Strobe Talbotti arvates oli 1989. aastal aeg loobuda aegunud mittetunnustamispoliitikast. Raadio Vaba Euroopa eesti, läti ja leedu toimetustele anti käsk mitte propageerida iseseisvust, vaid mingit alternatiivassotsiatsiooni NSV Liidu koosseisus [seega liidulepingut!]. Prantsusmaa välisminister Roland Dumas ütles, et Prantsusmaa ei saa kuidagi toetada Balti riikide iseseisvumist. Suurbritanniale ei meeldinud Saksamaade ühinemine. Saksamaa huvides olevat olnud ka Balti riikide jäämine NSV Liidu koosseisu.

Niisugune oli reaalselt Lääne suurriikide „toetus" Baltimaade iseseisvumisele: Baltimaade iseseisvusvõitlejaid nimetati Läänes paadikõigutajateks. Võib nõustuda Rootsi diplomaadi Dag Sebastian Ahlanderi tagantjärelehinnanguga: Baltimaade iseseisvusmeelsete poliitikute puhul oli teadmatus õnnistuseks - nad ei taibanud, kui üksi Lääs nad jätnud oli. (Simson & Ahlander 2012; Ahlander 1993)

Tinglikult võib Eesti (teiste Baltimaade puhul vähem) iseseisvusvõitlejad jagada kahte leeri selle põhjal, kas nad lootsid iseseisvust saavutada Eesti Vabariigi de jure kestvale kontinuiteedile ja Lääne poliitilisele toetusele tuginedes (Eesti Kongress) või eeskätt omal jõul impeeriumist ennast lahti rebides (Rahvarinne, viimane Ülemnõukogu). Erastatud ajalookirjutamine püüab näidata, et teostus esimene liin, tegelikkuses võttis de jure liin 1992. aastal üle teise liini poolt de facto kätte võidetud iseseisvuse.

Rahvas

Iseseisvumisvõitluse ajal kujutlesime, et vaba Eesti ühendab jälle kõik eestlased ja et väliseestlased tulevad koju, Eestisse. On läinud vastupidi: majanduslike raskuste tõttu on 100 000 eestlast kodumaalt lahkunud. Eesti riik selle probleemi vastu huvi ei tunne, kodumaalt lahkumist esitatakse vabade inimeste valikuvabadusena.

Viimane kord oli eestlastel lootus tõusta positiivse loomuliku iibega rahvaste hulka laulva revolutsiooni aegsetel ja järgsetel ühiskondliku optimismi aastatel. Demograafilist situatsiooni nonde aastate järel on rahvatervishoiu uurija Jaak Uibu nimetanud kidumiseks. Praegu on kidumine asendumas kollapsiga, mille üheks teguriks on reproduktiivses eas inimeste massiline väljaränne. Üksnes Suur-Helsingi piirkonnas elab üle 30 000 registreeritud eestlase (pluss ajutised).

Eestis on laste vähesuse tõttu või seda ettekäändeks tuues käivitatud koolisüsteemi reform, mis tegelikkuses tähendab koolide massilist sulgemist; välismaal (nt Iirimaal ja Soomes) avatakse koole ja lasteaedu eesti lastele.

Võõrsilt tagasipöördujate probleemidest rääkides ütleb etnoloog Aet Annist: „Me räägime tagasitulemisest, aga praegu läheb ära uskumatutes kogustes inimesi. Eestis ei ole tegeldud inimlikkuse loomisega, vaid pigem on äärmuslikus turumajanduslikus keskkonnas loodud olukord, kus mingil seltskonnal ja eliidil on hea, ülejäänutel mitte nii väga. [---] Meil on vaja inimlikku elu kõigile." (Aljas 2012)

Võõrtööliste ootel

Sellisel taustal kõnelevad majandusteadlased ja ettevõtjad üha tungivamalt võõrtööjõu sissetoomise vajadusest. Kõige sagedamini välja pakutud arv on 100 000 võõrtöölist. Muidugi ei tuleks nii suur hulk võõraid Eestisse korraga, aga siiski on see sisuliselt rahvastikuvahetuse poliitika - omad minema, võõrad asemele. Riiki, seejuures rahvusriiki, käsitatakse nagu kasumit taotlevat ettevõtet.

Kui suund võetakse niisugusele tööjõupoliitikale, siis tuleb mõtelda ka sellele, kus tulnukad elama hakkavad, kus hakkavad paiknema nende lasteaiad ja koolid, mis keeles need koolid toimima hakkavad jne. Ja ka sellele tuleks mõtelda, kas ja kui kaua nende inimeste või nende järgmise põlvkonna nõudmisi elustandardi suhtes õnnestub hoida riigile jõukohasel tasemel. See on ennasthävitav projekt, millest ettevõtjad võtavad sellest saadava kasu kiiresti välja, kõik probleemid aga peab lahendama ühiskond, nii kaua kui see üldse võimalik on.

Nii oleks valitsejatele sobimatu rahvas välja vahetatud ühe või kahe põlvkonna kestel, koos järelejäänud põliselanikkonnale paratamatuks tehtud keelevahetusega.

Eesti rahva demograafilise kidumisega kaasneb kvaliteediaspekt - depressiivsuse, kurjuse, kadetsemise, parastamise kasv. Miks see nii on, selle näiteks on käesoleval aastal välja pakutud õpetajate palgatõusu meetod - minimaalne palgatõusu-raha peab tulema teiste õpetajate koondamisest.

Riik ei kaitse isegi oma väheseid lapsi, kõrge sissetulekuga emade lapsed välja arvatud. Statistikaameti andmete järgi elas 2010. aastal Euroopa standardi järgi 24,9 % Eesti peresid vaesuses. (Kärsna 2012) Ebavõrdse emapalga abil klassifitseerib riik lapsed juba enne sündimist väärtuslikeks ja väheväärtuslikeks.

Rahvusküsimus

Rahvastikuküsimuste hulka kuulub ka Eesti elanikkonna rahvuslik koostis. Venekeelsete integreerimine Eesti ühiskonda on edenenud halvemini kui loodeti. Öelgu statistika mida tahes, aga Tallinn venestub ja lisaks sellele muidugi internatsionaliseerub. Vene keel on Tallinna avalikus ruumis üha häälekamalt kuuldav. See on riigi tööjõupoliitika otsene tagajärg, mida ei maksa seletada linnavalitsuse ja linnapea Edgar Savisaare venesõbralikkusega. Savisaare venesõbralikkuski pole tegelikkuses midagi muud kui väiklasest kiusamisest ja kättemaksust loobumine ning võrdne suhtumine kõigisse.

Riik on loonud rahvastikurände mehhanismi, mis soodustab tervete erialade kolimist Eestist, eriti Tallinnast, Soome ja mujale välismaale - eestlastest arstid, meditsiiniõed, bussijuhid, ehitajad, keevitajad jne lähevad välismaale, asemele oodatakse tööjõudu Ida-Virumaalt, sealt lahkujate asemele tuleb tööjõud SRÜ-st. Praegu tühjad kohad Tallinnas ja Tartus läbi häda veel täidetakse.

Olen viimaste aastate kestel korduvalt olnud Tallinna haiglate patsient, tunnen seetõttu kõrvaltvaates haiglate personali koosseisu. Arstid on enamasti eestlased (ja väga head). Õdede tasemelt alates ja allapoole on ülivaldavalt tegemist venekeelse personaliga, kelle eesti keele oskuse tase on erinev, hooldajate puhul tihti olematu (aga seda kompenseerib nende naiste inimarmastus ja hea tahe). Õdede ja hooldajate omavaheline suhtluskeel on loomulikult vene keel. Ja on õnn, et Narvast ja mujalt Ida-Virumaalt on õdesid peale tulemas, nii kaua kui on.

Ka Mart Kadastik

on seda märganud: „Arste napib. Tartu täiendab oma ridu Ida-Virumaalt kaaperdatud arstidega, Ida-Virumaale värvatakse arste Venemaalt." (Kadastik 2012)

Eestil on kogemus, et ka hästi integreerunud, kuid privileegid kaotanud vähemus võib kriisi korral oma riigi reeta. Hitleri kutsel lahkusid baltisakslased 1939. aastal Eestist ja Lätist. Kodumaa mahajätmisele tõukas neid peale hirmu tuleviku ees ka natsipropaganda, mis leidis baltisakslastes soodsa pinnase, seejuures pigem noorema põlvkonna hulgas, kes olid keeleliselt integreerunud.

Ei ole põhjust arvata, et see oleks praegu teisiti. Venekeelne elanikkond on Eestile probleem, millel ei ole kerget lahendust. Mõneski asjas on Eesti riik ennast venekeelsete suhtes kehtestanud viisil, mida venelased võivad tajuda tahtliku solvanguna, alandusena, kiusuna (Pronkssõdurile antud lubaduste rikkumine, venelaste isikunimede kirjutamine, venekeelse õppe tõrjumine). See ei aita kaasa Eesti suhtes lojaalse hoiaku kujunemisele venelaste hulgas.

Samal ajal kui keelatakse venekeelne õpe eragümnaasiumideski, aetakse üha pealetükkivamalt Eesti koolide ingliskeelestamise liini. Eesti gümnaasiumide üleviimist rahvusvaheliselt tunnustatud ingliskeelsele bakalaureuseõppele pani hiljuti ette üks Tallinna Ülikooli üliõpilane (Pedanik 2012). Kohe toetas seda mõtet haridustegelane Ene Grauberg, kes kinnitas, et noorte hulgas olid 1990. aastate ingliskeelse bakalaureuseõppe koolid Tallinnas ja Tartus ääretult populaarsed (Grauberg 2012). Siis tuleks ka õpetajaskond välja vahetada, omakeelsed lahti lasta ja ingliskeelsed koos õppematerjalidega sisse osta.

Eetilisi ja rahvuslikke probleeme selliste ettepanekute tegijatel nähtavasti ei ole. Aga nad ei küsi isegi seda, missuguse palgaga sisseostetud õpetajad lepiksid (kuid see ongi rahvusliku katastroofi kõrval tühine probleem). Mõni venekeelne kool võib sellest ideest kinni haarata: missuguste seaduseväänamistega seletada siis, et ingliskeelne õpe on mõeldud ainult eesti koolidele? Oleks Eesti Vabariigi tõeliselt võigas karikatuur, kui eesti koolides pursitaks puuinglist ja vene koolides puueestit. Oma eesti rahva sotsiaalne ja hariduslik lõhestamine kaheks või enamaks Eestiks ei aita kuidagi kaasa ühtsema Eesti kujunemisele.

Eesti ühiskond elab järjest tugevneva ingliskeelestamise surve all ning Eesti eliidiks hakanud seltskonnale on see vastuvõetav. Tahaks teada, kust seda protsessi suunatakse. USA suursaadik Michael C. Polt ütles 20. oktoobril 2010 avalikul esinemisel Tallinna Tehnikaülikoolis, et käsitame (kas seda teeb USA?) Eestit kui suurt laboratooriumi. Tõepoolest: Eesti on piisavalt suur, et pidada siin läbiviidavat demograafilist ja sotsiaal-majanduslikku eksperimenti mudelina arvessevõetavaks; samas on Eesti ka sobivalt väike, et eksperimenti kontrollida. Kui aga eksperiment tooks kaasa sotsiaalse katastroofi, siis on selle mõju maailmale nii väike, et pole põhjust muret tunda.

2011. aasta rahvaloendus pidi andma diagnoosi paljudele Eesti demograafia muredele. Aga ka rahvaloenduse tulemuste esitamisel korratakse keelelises väljenduses ENSV-aegset mõttetut ilukõnet: meile teatatakse pidulikult, et Eesti Vabariigis elavad 192 rahvuse esindajad, samal ajal kui eelmise rahvaloenduse ajal elasid siis ainult 142 rahvuse esindajad. Progress missugune!

Kool

Haridusministeeriumi andmetel õppis 1992/93. õppeaastal Eesti üldharidussüsteemis 216 865 õpilast, 2011/12. õppeaastal 142 983 õpilast. Viimane arv on 19 aasta tagusest arvust ainult 65,9 % ehk napilt 2/3. Vähem kui ühe põlvkonna kestel on õpilaste (st ka laste) arv langenud tubli kolmandiku võrra.

Haridus- ja Teadusministeeriumis ette valmistatud kava järgi peab Eestis paari aastaga kaduma 50 gümnaasiumi. Haridusreformiks nimetatav hariduse kättesaadavuse likvideerimine toimub akadeemikust ministri Jaak Aaviksoo initsiatiivil. Ministeeriumi asekantsler Kalle Küttis on avaldanud seisukoha, et Lõuna-Eesti maakondadesse pole vaja rohkem kui üks gümnaasium igasse maakonda, erandiks ainult Tartu linn.

See toob meelde üldtuntud lause vene kirjaniku Mihhail Saltõkov-Štšedrini klassikalisest satiirist „Ühe linna ajalugu": „Sõitis Glupovisse sisse valge hobuse seljas, põletas maha gümnaasiumi ja kaotas ära teadused." On Ameerikaski üldteada: kooli sulgemine hävitab sotsiaalselt terve linna.

Saaremaale koos Muhu saarega on lubatud jätta kaks gümnaasiumi, mõlemad Kuressaarde, kaduma peab kooli gümnaasiumiosa Orissaares ja Leisis (kadunud on nad juba Kihelkonnal ja Mustjalas).

Orissaare vallavanem Aarne Põlluäär

argumenteeris 26. septembril koguni mõlemas Saaremaa lehes - Meie Maas ja Saarte Hääles (Põlluäär 2012a ja 2012b) - minister Jaak Aaviksoo likvidaatorliku plaani vastu, mida Põlluäär nimetab mõistlike argumentideta jaburaks ja läbimõtlematuks kavaks. Mis kell peab õpilane Kuivastus ärkama, et jõuda 80 kilomeetri kaugusele Kuressaarde kooli, ja mis kell jõuab ta koju tagasi?

Vallavanem Põlluäär näeb minister Aaviksoo tegevuses joont, nagu ei jätkuks Eesti riigil enam tahet meie uue põlvkonna harimiseks. Aaviksoo meetod õpetajate palga tõstmisel on koolide sulgemine ja õpetajate koondamine, aga vallavanem Põlluäär näeb selles meetodis lisaohtu: koolide sulgemine nõrgestab kohalikke omavalitsusi niivõrd, et haldusreformi läbiviimise surve suureneb. Kohalikud juhid kaotavad näo, sest nad on juhtima valitud arengukavade põhjal, mis nägid ette kooli säilimise. Orissaare vallavanem on sõnastanud paljude omavalitsuste ja nende juhtide mure.

Haridus- ja Teadusministeerium pakub, et osa põhikoole võiks valdades muuta algkoolideks, seitsmendast klassist alates lapsed aga naaberomavalitsuse kooli saata (Lõhmus 2012). Sellega astutaks jälle lähemale Siim Kallase juba Eesti Komitees 1991. aastal välja öeldud mõttele, mille järgi riik peaks tagama üksnes kuueklassilise hariduse ja ülejäänu oleks maksuline. Siim Kallase juhtmõtteks oli juba enne Eesti krooni tulekut, et tasuta arstiabi ja tasuta haridus on Eesti krooni vaenlased (Madis Hint 1991).

Objektiivne statistika näitab,

et Eesti haridustase käib alla: 2009. aastal oli 27,5% 25-34aastastest noortest madalama haridusega kui nende vanemad ja ainult 15,8% oma vanematest parema haridusega (Heli Aru 2012). Riik ei suuda isegi järjest vähemale hulgale lastele anda eelmise põlvkonnaga võrdset haridust. Kas ei suuda või ei taha?

Koolide sulgemise ja õpetajate koondamise üheks argumendiks on nn pearaha põhimõte: riik rahastab õpilaskohti koolis, ja kui õpilasi jääb vähemaks, siis vähenevad vastavalt ka riigi rahaeraldised koolile. Seda rahaeraldamisalust esitatakse vääramatu jõuna, mida ei ole võimalik muuta. Tegelikult on see ametnikuhingede nõks, mis seab lapse ja raha ühele pulgale.

Mis keelaks olukorras, kus õpilasi jääb vähemaks, seostada pearaha õpetajatega, nii et õpetajad ei elaks pidevas töö kaotamise hirmus ja õpilastel oleks õpetaja ligemal kui nn normaaltäitumusega klassides? See jätaks vähemalt tulevikulootuse ega tooks riigile varasemaga võrreldes mingeid täiendavaid rahalisi lisakulutusi.

Koolireformi läbisurumine eeldab õpetajate ja koolijuhtide ajupesu või kuuletuma sundimist. Ajupesu käivitati: augustist alates on Õpetajate Lehe peatoimetajaks suurte poliitagitaatori kogemustega Kalle Muuli, kellel pole mingit erialast puutepunkti ei hariduse, kooli, ülikoolihariduse ega teadusega.

[esiletõste]

MATI HINT:

Koolireformi läbisurumine eeldab õpetajate ja koolijuhtide ajupesu või kuuletuma sundimist. Ajupesu käivitati: augustist alates on Õpetajate Lehe peatoimetajaks suurte poliitagitaatori kogemustega Kalle Muuli, kellel pole mingit erialast puutepunkti ei hariduse, kooli, ülikoolihariduse ega teadusega.

VIITEID

Jaak Aaviksoo 2010. Infokonfliktid ja enesekaitse. - Diplomaatia nr 91 / detsember 2010.

Jaak Aaviksoo 2011. Valed ja pooltõed on olemas ja elus. - Eesti Päevaleht 30. märts 2011.

Dag Sebastian Ahlander 1993. Mäng Baltikumi pärast. Olion 1993; vt ka Priit Simsoni intervjuud "Dag Sebastian Ahlander: teadmatus oli jõud." - Eesti Päevaleht 18. august 2012.

Riin Aljas 2012. Vestlusring: kuidas me tagasi tulime. - Eesti Päevaleht 8. september 2012. - Küsimustele vastavad Eestisse tagasipöördujad Jaanika Floehr, Solveig Jahnke ja Aet Annist.

Heli Aru (haridus- ja teadusnõunik Eesti esinduses OECD ja UNESCO juures) 2012. Statistika näitab Eesti hariduslikku tardumist. - Õpetajate Leht 28. september 2012.

Urve Eslas (Postimees) ja Marju Lauristin (sotsiaalteadlane) 2012. Me peame teineteisega rääkima. - Postimees-AK 15. september 2012.

Ene Grauberg 2012. Mida teha gümnaasiumiga? - Õpetajate Leht 28. september 2012.

Madis Hint 1991. Siim Kallas: Eesti raha luuakse konverteeritavana. - Päevaleht 29. november 1991 (Siim Kallase sõnavõtust Eesti Komitee istungil).

Mati Hint 2009. Seestpoolt riigiks kasvamise taktika. - Kogumik "Riikliku iseseisvuse taastamine parlamentaarsel teel aastatel 1990-1992." Rahvusvaheline ajalookonverents 21.- 22. august 2008. Ettekannete kogumik. Koostaja Ants Veetõusme. MTÜ 20. Augusti Klubi. Tartu 2009, lk 258-285.

Toomas Hendrik Ilves 2008. Kui saabusid loomeliitude pleenumi materjalid, siis ma sain aru, et tulen Eestisse. - Diplomaatia nr 58/59, juuni/juuli 2008. Intervjuu on teinud Kadri Liik.

Toomas Hendrik Ilves 2012. Eesti on selline, nagu me seda viimase kahekümne aasta jooksul oleme valinud. - Postimees 21. august 2012.

Mart Kadastik 2012. Poliitilise tahte ilmutuse ootel. - Postimees 20. september 2012.

Evelyn Kaldoja 2012. Vaira Vike-Freiberga pooldab sookvoote, kuigi ei salli neid. - Postimees-Arter 22. september 2012.

Tiina Kangro 2012. Natuke rase juhtum. - Postimees 26. september 2012.

Urmet Kook 2004. Juhan Partsi kolm välismaakõnet. - Eesti Päevaleht 23. märts 2005 (viitab ka 18. juuni 2004 Tages-Anzeigerile).

Alo Lõhmus 2012a. Põhikoolilapsed lasevad maalt jalga. - Maaleht 13. sept 2012.

Alo Lõhmus 2012b. IME väljavaated Euroopa Ühendriikide oludes. - Maaleht 20. september 2012.

Kadri Paas 2012. Nelja mehe artiklist kasvas vaba Eesti. - Maaleht 20. september 2012.

Roel Pedanik 2012. Mida teha gümnaasiumiga? - Õpetajate Leht 14. september 2012.

Aarne Põlluäär 2012a. Koolivõrgu ümberkorraldamisest ehk survestatud palgatõusust. - Saarte Hääl 26. september 2012. (Kirjutis sai Haridus- ja Teadusministeeriumi nõuniku vihase vastulöögi mõlemas Saaremaa lehes juba 2. oktoobril 2012.)

Aarne Põlluäär 2012b. Omavalitsusjuhi mõtteid riigi poolt survestatud õpetajate palgatõusust. - Meie Maa 26. september 2012.

Jürgen Schaefer 2012. Unelma lõpp? - GEO nr 8 (august) 2012, lk 64-79. - Vt ka: USA kõige rikkamate varandus suurenes veelgi ... - Delfi - Eesti Päevaleht 21. september 2012.

Jaga |