Logo
13. juuni 2018
23 (1104)

Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus

Kesknädal jätab endale õiguse
kommentaare tsenseerida
Prindi

Lõpetage ametlik toiduraiskamine!

VÄINO UBINA,      12. juuni 2013

Meedia on praegu täis sõnavõtte tohutust toiduraiskamisest - kaup, millel „parim enne" või säilivusaeg kuupäevaliselt ületatud, saadetakse otsemaid prügimäele. Kogused on kohutavad - jaguks väga paljudele vaestele hädalistele.
 



Kust küll selline materiaalsete ressursside ja tööjõu raiskamine nagu mingi taud on meie riiki sisse lastud? Aastas läheb prügilasse tuhandeid tonne toitu - seda ei saa või ei tohi ülalpidamisraskustes inimestele loovutada või taskukohase hinnaga müüa.


Ühtepidi on see lausa riiklik sadism. Teisipidi, sedasi nuumame kasuahneid ärikaid, kellele rahvas kui selline on vaid sissetulekuobjekt, kuigi püütakse näidata, et kõik muudkui käib rahva ja riigi heaoluks. Mingi riiklik regulatsioon peaks ka neist ülimuslikum olema? Kui suurtele kaubakettidele on juba antud müügi- ja tegutsemisluba, siis peaks saama mõjutada suhtumist ka hinnakujundusse.


Väga hea nüansi lisas sellele 27. mail avaldatud intervjuu Evelin Ilvese isaga. Kui too oli üritanud presidendihärrast väimehele kirjeldada reaalset olukorda Eestis, pannud see pahaselt minema.


Nii me siin Eestis elamegi - külladel ei mahu kõik sisse, aga pihust suhu elavatele soodsamalt ei anta. Nagu koer heintel. Öeldakse, et söönu näljasele kaasa ei tunne, sest tal pole lihtsalt kogemust.



On veel üks vaatenurk, millest seda südametut toiduraiskamist ei käsitleta. Kogu prügimäelevedu nõuab mitte vähe raha, olles sisuliselt kahjuks kaubandusele, laias laastus ka kogu rahvale ja riigile. Egas seda raha õhust võetud, kuigi üsna madalalt annab rahvast pügada, kui osav olla. Ainult rahale orienteeritud äriilm seda juba oskab. Miks ei võiks kaubad sellevõrra odavamad olla letis, et ka hädalisemate lauale jõuda? Siis jääks ametlikult aegunu teisaldamise vaev ära.


Vanasti reguleeris toiduga pahasti ümberkäimist vähemalt mingi piiblitõde. Isegi mahakukkunud leivatükile tuli üles tõstes suud anda. Täiesti arusaamatu on, et kirikudki ei tauni seda patustamist, kuigi organiseerivad küll annetusi, supikööke ja mingit heategevust kiriklike pühade puhul. Kas siis see ongi kogu lahendus? Kas abivajajad elavadki ainult ümber kiriku? Kuidas peaksid kaugemal olejad hinge sees hoidvale igapäevasele supile jõudma?


Ja kui ongi annetustest, toidupangast või supiköökidest midagi positiivset kuulda, siis osutuvad nende taga ikka olevat hoolivad välismaalased, mitte aga meie riiklikud organisatsioonid ega kohalikud ärihaid.



Veel üks väike nüanss. „Parim enne" ja „kõlblik kuni" kaupu müüakse viimse tähtpäevani. Egas ostja ju seda kohe alla kugista, ikka tarbib veel mõne päeva ka peale n-ö kukkunud kuupäeva. Miks ei võiks seda süüa hädalised? Egas prügikastist või prügimäelt söömine ole hügieenilisem või riiklikult enam aktsepteeritav?


Kuidagi peaks seda olukorda riiklikult ohjama. Toidame ju lausa pihust tohutut ametkonda, kes peaks oma rahva eest seisma, et kõigile, ka jõuetumaile, oleks tagatud mingigi inimväärikus. Riik peab oma rahvale just selles osas katust pakkuma.


VÄINO UBINA, tallinlane Mustamäelt

 



Viimati muudetud: 12.06.2013
Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail