Aeg minna sõnadelt tegudele

URMI REINDE,      28. mai 2003




Teie poole pöörduvad Eesti Vabariigi kodanikud, kes elavad baltisakslastele ja nende õigusjärgsetele pärijatele ebaseaduslikult üle antud elamutes, mis on neile tagastatud kehtivat omandireformi aluste seadust eirates.
Nagu teada, lahkus baltisaksa rahvusgrupp nn umsiedlungi kampaania ajal Hitleri kutsel Eestist 1939-1941. Meie, Eesti Vabariigi õigusjärgsetest kodanikest sundüürnikud, ootame juba üle 10 aasta taastatud Eesti Vabariigi seadusandluselt omandireformi algul tehtud ülekohtu ja ebaseaduslikkuse tunnistamist ning vea parandamist. Mõtleme selle vea all baltisaksa rahvusgruppi kuulunud isikute tunnistamist õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise komisjoni poolt tagastatava kinnisvara ja maa õigustatud subjektideks.
Sakslaste mahajäetud vara kompenseeris Nõukogude Liit Saksamaale lepingu alusel 1941. aastal 200 miljoni Reismarka (=üks miljard 600 miljonit tänast Eesti krooni). Üks kord juba kompenseeritud vara topeltheastamist ei näe ette ükski seadus.
Elanikud, kes elavad tagastatud majades, on ilma jäetud erastamisõigusest, mis anti muuhulgas ka teiste rahvuste esindajatele ja Eesti kodakondsuseta isikutele.
Eesti Vabariigi Ülemkohtu kolleegium oma 28. oktoobri 2002 otsuses tunnistas baltisakslastele ja nende pärijatele vara tagastamise ebaseaduslikuks, jõudes järeldusele, et ORASe paragrahv 7 lõige 2 on vastuolus põhiseaduse paragrahviga 13 lõige 2 ja paragrahviga 14 nende koostoimes.
Nimetatud asjaolude tõttu ei ole osa Eesti Vabariigi kodanikke saanud erastada oma seadusliku üürilepingu aluselt kasutatud korterit koos maaga. Nad muutusid sundüürnikeks ja uusomanike omavoli objektideks. Sundüürnike asuti korteritest välja tõrjuma kõrgete üüritariifide, väljamõeldud maksude, majade remonttööde, elektri-, vee- ja gaasi väljalülitamise ning muu sarnasega, kuni igapäevase psühhoterrori ja üksikutel juhtudel käsikähmluseni välja. Ja see on vaid osa uute majaomanike jõuvõtete repertuaarist.
Ülaltoodust järeldub, et sundüürnike suhtes on toime pandud tõeline genotsiid, sest seda ju süütute inimeste kodudest väljaajamine on. Paljud kodanikud on juba elust lahkunud. Demokraatia asemel on terve elu Eesti Vabariigi heaks töötanud inimestele antud kannatused ja kindlustunde puudumine, mis on võrreldav Siberisse küüditamisega.
Eesti Üürnike Liidu juht Helle Kalda ja õiguskantsler Allar Jõks on teinud selles küsimuses tõhusat koostööd. Kõik materjalid asja lõplikuks lahendamiseks anti Riigikogule üle juba aasta tagasi. Praeguse Riigikogu peatses päevakorras on Keskerakonna nelja saadiku üleantud seaduseelnõu, mis jõuab Teie töölauale, lugupeetud Riigikogu liikmed. Kui Te selle seadusena vastu võtate, lõpeks Eestis nn baltisaksa vara probleem ning paljud kodanikud-maksumaksjad ja oma elutöö teinud eakad eesti inimesed saaksid taas tagasi oma kodu.
Kõnealuses eelnõus on omandireformialuste seaduse paragrahv 7 lõige 2 uus redaktsioon sõnastatud järmiselt:
"Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikud ei ole omandireformi õigustatud subjektid neile kuulunud ning neilt enne Eestist lahkumist õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes."
Uus redaktsioon lõpetaks ühtlasi ebamäärase olukorra omandireformi seaduse tõlgendamisel, mida eesti kohtud on harrastanud küll üht, küll teistpidi terve viimase kümnendi jooksul.
On tulnud aeg minna sõnadelt tegudele. Valimiseelselt lubati valju korda ja uut poliitikat, mida vanad valitsused ei suutnud. Ehk teete seda nüüd, vastavalt oma valimislubadustele, lugupeetud rahvasaadikud!
Võttes vastu need omandireformi seaduse olulised parandused, toote meie ellu selguse. Meie tahame erastada oma korterid koos maaga, mida lubab meile Eestis kehtiv seadusandlus, kuid mida ei ole seni lubanud tegelik elu. Ärge lükake seda poliitilist küsimust veel 10 aastaks edasi.

Paljude õigusenõudjate nimel
ANDRES PÄRNA, IREN UTT, ERIK OBUHHOV, PEEP REHEPAPP, AGATHE USTAV, ASTRID ROMOT


Küsimused Lutherile ja Kärmasele
21. mai ETV "Pealtnägija" jälgedes

Saatelõik käsitles ajakirjanik Mihkel Kärmase juhituna "Pealtnägijale" omases headuses advokaat Viktor Kaasiku tegevust baltisaksa härrasmehe Jens Lutheri varade endale smugeldamisel ja Lutheri reageeringut sellele, mida ta on pidanud üle elama oma enne 1940. aastat Lutherite suguvõsa omandis olnud varast ilmajäämisel tänases Eesti Vabariigis. Hr Luther kasutas kogu inetu protsessi iseloomustamiseks korduvalt üht sõna - vastik.
Ajakirjaniku ilmne sümpaatia kuulus hr Lutherile. Vast Mihkel Kärmas ei pahanda, kuid jäi mulje, et tema tegevuse kaugem eesmärk on Viktor Kaasik eemaldada advokaaditööst ja teda kirjeldatud tegude toimepanemise eest karmilt karistada.
See selleks. Kuid nii hr Lutherile kui Kärmasele tahaks esitada mõne kriipima jäänud küsimuse, millele saatelõigu ülesehitus vastust siiski eeldanuks, et kogu epopöa mõjuks objektiivsuse taotlusena. Kahjuks seda ei juhtunud.

Küsimus 1. Kui hr Lutheri esivanem oli baltisaksa ümberasuja, mis saatest selgus, siis tema pärijatel ei olnud Eesti Vabariigis omandireformi aluste seaduse paragrahv 7 lõige 3 järgi üldse õigust endisele varale. Millel õieti põhineb Lutheri taotlus mööblivabrikut, linnamaju kui ka Valkla maid tagasi saada?

Küsimus 2. Miks saates kompensatsioonidest üldse juttu ei olnud? Kui Lutherite 1940. a omandi omanikud lahkusid n-ö Hitleri kutsel, siis pidid nad oma tohutu varanduse eest saama tohutu kompensatsiooni. Miks Kärmas ei kontrollinud kompensatsiooni saamist Saksamaalt? Luther ei saa ju kompensatsiooni varjata ja Kärmas ei saaks ju siis ka niisugust saadet teha?

Küsimus 3. Miks siinset vara ihkavad baltisakslased ei soovi ümberasujate nimekirju avalikult näiteks teleriekraanil näidata? Paljud baltisakslaste endistes majades elavad sundüürnikud on saanud (eriti Venemaa) arhiividest tõendeid nimekirjade kohta, mille alusel ümberasujad vara üle andsid ja mille alusel see vara ka kompenseeriti. Arhiivide andmetel kompenseeriti siia mahajäänud vara ümberasujatele täies mahus.

Küsimus 4. Saatest kuuldus, et endise Lutheri mööblivabriku tänased omanikud (Marlekor) siiski maksis sümpaatsele härrale kaks miljonit krooni valuraha - ilmselt kaastunde ja lugupidamise märgiks, sest seaduslikku alust ei näi selleks suurepäraseks zhestiks olevat. Küll aga tekitas hr Lutherile pahameelt, kui Viktor Kaasik tuletas talle meeelde, et selle summa pealt tuleb Lutheril maksta riigile tulumaksu. Seda näeb Eesti seadus tõesti ette. Milleks siis asjatult pahandada?

Küsimus 5. Riigikogu hakkab lähiajal arutama Keskerakonna esitatud seaduseelnõu omandireformi parandusega, kus seaduse paragrahv 7 lõige 3 (praegune redaktsioon: baltisakslased muutuvad oma mahajäänud vara suhtes õigusjärglasteks vaid pärast riikidevahelist kokkulepet) viiakse kooskõlla põhiseadusega ja kahesugune tõlgendusvõimalus kaob: öeldakse selgelt välja, et baltisakslastel pole õigust vara tagasi saada.
Kas saate teema väljub ehk siiski Kaasikule ärapanemise raamidest ja üritab kujundada ühiskonna kaastunnet õnnetute ja vaeste baltisakslaste suhtes, kellele paha Eesti riik on liiga teinud? Ja ühtlasi peab see kõik mõjutama meie lugupeetud rahvasaadikuid, kes uute poliitikutena ei pruugi 12 aastat vanast lahendamata probleemist üldse mitte midagi teada?

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)