Poliitikud sõdurisinelis

Allan Alaküla,      24. mai 2006


Mulle ei meeldi Eestis mitmed asjad: äärmuslik kihistumine, negatiivne iive, demokraatia nõrkus ja rahvusliku kapitali vähesus. Kui vaid mõnda nimetada. Samas mulle meeldivad Eestis mitmed asjad: tänavu 15-aastaseks saav iseseisval maal üles kasvanud põlvkond, euroopaliku elukorralduse perspektiiv ja kasvav rahvuslik rikkus. Kui olulisemaga piirduda. Pronkssõdur Tõnismäel pole seni uue Eesti elus midagi mõjutanud, ja jäägugi nii.
Arutagem ratsionaalselt. Kas kaukaaslased on meist õnnelikumad, et suutsid NLiidu lagunemisel oma tõde algul üksteisele ja hiljem põhjanaabrile nugade, nuiade ja tulirelvadega selgeks teha? Või enamik jugoslaavlasi, kel oli kahtlemata omast seisukohast õigus, kuid mille tõestamise hullemaid tagajärgi klaaritakse praegu Haagi kohtus? Või on kellegi arvates Põhja-Iirimaa õnnelik, et seal enamuses olevad oranzhistid on iiri rahvuslastele demonstratiivselt oma tõe kätte näidanud?
Kindlasti on ka taasiseseisvunud Eestis võimalik senise rahuliku üksteise tõdede tunnistamise asemel kehtestada tõde tugevama õigusega. Aga millise hinnaga? Mul on kahju, ja samas heameel, et siinsete venelaste käest saame seekord kainemat analüüsi kui paljudelt eesti nn arvamusliidreilt. „Võitlus natsismi vastu ja Euroopa vabaduse eest võidelnud sõdurite, samuti Teises maailmasõjas langenute mälestusmärgiga võib Eestile maksma minna kõik viimase 15 aasta saavutused," kirjutas Vladimir Fridland 22. mai Molodjozh Estoniis.
Mina olen nõus tunnistama venelaste õigust teha paar korda aastas pronkssõduri juures ükskõik mida, kui selle keelamise hinnaks on kõik iseseisva Eesti loodu. Kui eestlased oleksid omal maal vähemuses, oleks rahvusmärterlus enamusele vähemalt mõistetav. Niisamuti võiks siinseid venelasi kergesti äärmustesse vedada majanduslangus Eestis ja/või Venemaa oluline sotsiaalne tugevnemine. Praegu on aga nii Eesti eestlaste kui ka venelaste enamikul rahvustevahelisest konfliktist väga palju kaotada ning võiduvõimalusi pole kummalgi poolel.

Pronkssõduriga sõdimine on kasulik vaid poliitikaäärmustele. Neile, kes oma retoorikas istuvad tänini Sinimägede kaevikuis, polegi tähtis, kummal pool rindejoont. Ning neile, kellele sobib sisemiselt ebastabiilne Eesti. Paradoksaalne, kuid siin langeb kokku Vene ja USA teatud ringkondade huvi, kelle jaoks Eesti on osake Venemaad ümbritsevast sanitaarkordonist. Mõlemal poolel on ka oma väljundid Eesti poliitikas ja meedias.
Reformierakond pole leidnud tekkivale Isamaa ja Res Publica liidule muud alternatiivi kui nn rahvuslaste ületrumpamine nende oma relvadega. Panused on suhteliselt kõrged – õnnestumise korral võib Reformierakonna valimisosak veelgi kasvada nende häälte arvel, mida Isamaa ja Res Publica pronksmehe toel endale koguda üritavad. Samas riskib Reformierakond rahvuspinget suurendades Eesti sisemise stabiilsuse ja usaldusväärsusega, mida oravate mammonakeskne valijaskond kindlasti ei andesta.
Pronkssõduri najal on võimalik luua reaalne sillapea jälle mõne vene erakonna Riigikokku upitamiseks. Tänu parempoolsel tiival toimuvale rabelemisele langemegi nii oma poliitilises arengus tagasi aega, kui Riigikogus jaotusid parteid rahvuse alusel. See oleks terve Eesti kaotus.

Ma ei õigusta, aga saan aru erameediast (millest suurem osa kuulub väliskapitalile), kes möödunud laupäeval Tõnismäel toimunud seadusvälist meeleavaldust mõõdutundetult reklaamis. Seda teabevoolu arvestades oli kogunenud inimeste hulk lootustandvalt väike, relvastamata ehk palja silmaga hinnates vaid mõnisada. Küll ei saa ma aga üldse aru, miks läks Eesti sisejulgeolekule ohtliku tegevusega kaasa avalik-õiguslik ringhääling? ETV ja Eesti Raadio ülim olemasolumõte ongi ju Eesti kodurahu kindlustamine, mitte selle kõigutamine.
Laulva revolutsiooni aegne praktiline vaim eestlaste enamikku siiski maha ei jätnud. Igal juhul on parem pidada pronkssõdurit Kapo akna all, kui kohata mustasajalist jõuku järgmisel korral kogunemas näiteks Toompeale Moskva kiriku ette. Ja loomulikult on samba-huvilistel eestlastel pronkssõduriga sõdimise asemel aeg lõpuks ometi püstitada Eesti rahvuslikud monumendid. Olgu selleks siis Vabadussammas ja Kalevipoeg. Või ka Lennart Meri kuju, kui see kedagi rohkem lohutab.

KESKMÕTE:
Pronkssõduriga sõdimine on kasulik vaid neile, kes retoorikas istuvad tänini Sinimägede kaevikuis. Polegi tähtis, kummal pool rindejoont.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (101)