Iga represseeritu ei saagi oma hüvitisi kasutada

LINDA MARIPUU,      16. mai 2007


Suur osa nendest, kellel oleks okupatsioonirezhiimide poolt represseeritud isiku seaduse alusel õigus kasutada mitmeid toetusi ja soodustusi, on kas vanad või koguni juba väga vanad. Nad ei sõida enam bussiga, ei suuda kasutada õigust tasuta külastada riigimuuseume ja laulupidusid või tasuta tegelda harrastuskalapüügiga. Neil oleks eelkõige vaja tuge oma tervisehädade pärast. Hüvitist saavad aga vaid need, kes esitavad sotsametile retseptirohtude arved ja arstimiskulude paberid. Kui aga vanuril pole kõrval abistavat inimest, kes neid asju ajab, ei saa ta mingit hüvitist kätte. Selline asjaajamine tundub nende paljukannatanud vanainimeste mõnitamisena. Eriti veel nende puhul, kes elavad kusagil kauges maakolkas.

Minule teadaolevalt on tänavu hüvitisesummaks ühe inimese kohta määratud 3000 krooni. Mina ja mu saatusekaaslased tahame teada, miks ei võiks anda seda raha, mis seadusega on repressioonide läbi kannatanud vanainimestele ette nähtud, neile kätte, et nad saaksid oma viimastel eluaastatel või -päevadel midagi korraldada, mis on neile vajalik, vaid et nad peavad igasuguseid pabereid esitama. Isiklikult olen kätte saanud 2005. aastal 450 krooni, 2006. aastal 1000 krooni ja 2007. aastal 339 krooni.

Kelle taskusse jäävad represseeritutele määratud, ent vanurite jaoks keerulise asjaajamise tõttu kasutamata jäänud summad?


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)