Cicero ja Cato Vanema sõnum Eesti rahvale

JAAK UIBU,      07. detsember 2005


Mis on, see on juba olnud ja ka see, mis tuleb, on juba olnud

Tahan jagada tarkust, mis on kirja pandud 44 aastat enne Kristuse sündi. Üle kahe tuhande aasta tagasi koostas Rooma riigimees ja kirjanik Cicero dialoogi pealkirjaga "Cato Vanem vanadusest", milles ta Cato Vanema suu kaudu selgitas kahele noorele mehele oma seisukohti vanadusest.
Soovides mõtetele rohkem kaalu anda, kasutas Cicero Roomas elanud tuntud isiku Cato Vanema autoriteeti. Cicero oli dialoogi kirjutamise ajal 62aastane. Aasta hiljem ta mõrvati keiser Augustus Octavianuse käsul. Vestluses kujutatakse toimuvat umbes sada aastat varem, mil Cato oli 83 aastat vana.
Alapealkirja valisin Koguja raamatust ja oma esinemises kasutan kaasajale kohandatud Cicero teksti. Originaal oli koostatud nii, nagu räägiks Cato Vanem ise.

Cato Vanema sõnad:
Sageli kurdavad endised konsulid, minuealised, (mehed üle 80) selle üle, et neil puuduvad võimalused naudinguteks, ilma milleta polevat elu midagi väärt. Nad kaebavad ka selle üle, et neisse suhtuvad hoolimatult need, kes neid varem austasid. Kuid ma arvan, et süüdi pole mitte vanadus, sest mina ise nende asjade üle kurta ei saa. Ma ei ole midagi ebameeldivat leidnud naudingute köidikutest vabanemises. Vanadus on talutav neile raukadele, kes eluviisi poolest on mõõdukad, pole nurisejad ega ebasõbralikud. Hoolimatus ja ebasõbralikkus teevad iga ea koormavaks. Pidage meeles, et ma kiidan ainult niisugust vanadust, millele on alus pandud nooruses. Mitte hallid juuksed ja kortsud näol ei too üksinda lugupidamist, vaid õigel viisil möödasaadetud elu lõikab lõpuks väärikuse küpseid vilju.
Võib leida mitmeid põhjusi, miks vanadus viletsusena näib. Esiteks tõrjub see meid eemale ühiskondlikust elust, teiseks muudab nõrgemaks meie keha, kolmandaks röövib see meilt peaaegu kõik naudingud.
Kõigepealt ühiskondlikust elust. Ei ole midagi veenvat ette tuua neil, kes väidavad, et raugad ei suuda riigiasjade ajamisest osa võtta. Need ütlejad sarnanevad inimestega, kes arvavad, et tüürimehel ei ole laevas mingit tähtsust, sest ta istub rahulikult ahtris, kui teised oma elu ohtu seades ronivad maste pidi. Suuri asju ei tehta jõu, kiiruse ega keha väledusega, vaid arukuse, autoriteedi ja hea nõuga. Seda on aga vanadel rohkem kui noortel. Noored on oma tegevusega isegi tugevaimad riigid kõikuma löönud, vanad on neid aga püsti hoidnud ja taastanud. Ühes teatritükis on järgmised read: Ütle, mis viisil te riigi võimsa nii kähku kaotada suutsite? Vastuseks kostetakse: Kerkisid uued oraatorid esile, narrid poisikesed nad kõik.

Jaak Uibu sõnad: Eakate ühiskondlik aktiivsus on tähtis nii nende kui kogu ühiskonna ja riigi käekäigu huvides – kasutada on vaja eakate elukogemust, ausust, teadmisi, autoriteeti. Ühiskondliku aktiivsuse kaudu saavad eakad ise teadlikuks oma vajalikkusest ühiskonnale. See oleks Cicero/Cato esimene ja võib olla kõige tähtsam kahe tuhande aasta tagune sõnum eesti eakale.

Jätkame Cicero tekstiga Cato Vanema suu läbi.
Cato Vanema sõnad: Ei vähene vanadel vaimsed võimed, kui püüdlikkus ja töökus püsivad. Sophokles kirjutas kõrge vanaduseni tragöödiaid. Kuna seetõttu jäi tal majapidamine hooletusse, andsid pojad asja kohtusse, nõudes perekonnapea õiguste äravõtmist. Kohtus luges Sophokles ette oma poolelioleva "Oidipuse Koloonoses" ja küsis kohtunikelt, kas teos on lapsiku aru toode. Seepeale mõistsid kohtunikud Sophoklese õigeks.
Vanadus ei ole jõuetu ega tegevusetu, tehakse harjumuspärast ja õpitakse juurde ka päris uut. Kuulus kreeka riigimees ja poeet Solon uhkustas, et ta on vanaks saanud iga päev midagi juurde õppides. Ka mina õppisin kreeka kirjandust tundma alles raugana. Sokrates õppis vanas eas tsitrimängu, kahetsen, et ei ole ise seda teinud.
Vanadusele heidetakse ette kehalise jõu vähenemist. Tuleb kasutada seda, mis on olemas ja teha kõike jõudumööda. Vanadusele tuleb vastu astuda ja selle puudused püüdlikkusega tasa teha, sellega tuleb võidelda nagu haigusega. Oma kehalisele seisundile tuleb tähelepanu pöörata, tuleb teha mõõdukalt harjutusi, süüa ja juua nii palju, et see taastaks jõudu, kuid ei koormaks keha. Hoolitseda tuleb mitte ainult keha, vaid veel enam vaimu eest.

Jaak Uibu sõnad: Eakas inimene peab jätkama nii jõukohast töötegemist kui õppimist. Cicero peab silmas tänapäevases terminoloogias elukestvat õpet. Sellega seoses palungi suurkogu arvamust ja toetust vabakuulaja staatuse taastamiseks avalik-õiguslikes ülikoolides, s.o nii eakad inimesed kui teisedki saaksid väikese tasu eest kuulata mitmesuguseid loenguid ülikoolides, sest riik peab neid ülikoole ülal ja auditooriumides on piisavalt vabu kohti. Nii saab värskendada oma teadmisi ja jätkata töötegemist, et Eesti ei peaks tööjõudu väljast värbama.
Eeskujuna vabakuulaja staatuse väljatöötamiseks saame kasutada omaaegset Tartu Ülikooli seadust.
Teine ettepanek: Tervishoiureformi käigus kaotati seeniorarstide ja teiste mittepraktiseerivate arstide diplomijärgne õigus ravimite väljakirjutamiseks iseenda tarbeks pro-auctore retseptiga. Selle õiguse taastamist on Eesti Seeniorkirurgide Selts ja Eesti Arstide Liit taotlenud juba aastaid Riigikogu sotsiaalkomisjoni ja sotsiaalministeeriumi tasemel, ent kahjuks tulemusteta. Kas ollakse nõus, et sotsiaalminister aitaks arstide igati põhjendatud algatust võimalikult kiiresti lõpule viia?

Läheme edasi Cicero tekstiga.
Cato Vanema sõnad: Kolmandaks vanadusviletsuse põhjuseks loetakse meelelistest naudingutest ilmajäämist. Ometi on eakale kiituseks, et ta ei tunne igatsust meeleliste naudingute järele. Aga asemele on tulnud teised rõõmud. Vanadusele olen ma väga tänulik, et see tõstis mu huvi jutuajamiste vastu, joogi ja söögi suhtes tegi aga ükskõiksemaks. On palju vaimseid harrastusi, millest saab rõõmu tunda – teadused, kunstid, kirjutamine, lugemine. Sageli võidab tähelepanu vana kõnemehe peen ja sõbralik esinemine. Ja kui sa ei suuda enam kõnesid pidada, võid ju ometi õpetada.
Vanadust austatakse siis, kui see ise end kaitseb, peab kinni oma õigustest, ei ole kellestki sõltuv.
Asume nüüd vaatlema põllumehe rõõme, mis mulle uskumatult palju naudinguid pakuvad. Vanadus ei ole neile takistuseks ja mulle näib, et targa eluviisidega sobivad need kõige paremini kokku. Need rõõmud on seotud maaga, mis ei jäta kunagi kuhjaga tagasi andmata, mida on saanud. Mind ei huvita aga mitte ainult saagid, vaid ka maapinna enda jõud ja loomus. Viinapuude kasvatamisel ei rõõmusta mind ainult neist saadav kasu, vaid ka nende harimine. Ei ole õnnekamat tegevust kui põllumehe toimetused.
On olemas tusaseid, rahutuid, kergesti vihastuvaid, pahuraid rauku, ja kui soovite, isegi ahneid. Kuid siin ei ole süüdi vanadus, vaid iseloom. Pealegi on pahurus ja teised pahed mõnevõrra vabandatavad. Vanemad inimesed kalduvad arvama, et nendesse suhtutakse halvustavalt, pealegi tundub nõrgenenud tervisega inimesele iga solvamine teravamana. Siiski mitte iga vein ei lähe seistes hapuks ega iga iseloom vanaduses pahuraks.
Ma ei kahetse elatud aastaid, sest elasin nii, et mul ei ole vaja oma sündimist asjatuks pidada. Noortele soovin, et teiegi jõuaksite sellese ikka ja võiksite ise kogeda nende sõnade õigsust, mida minult kuulsite.

Jaak Uibu kokkuvõte Cicero sõnumitest on: Ühiskondlikku aktiivsust, õppimist, kehalist ja vaimset tegevust peab mõistlikult ja jõudumööda jätkama ka vanemas eas, siis ei ole vanadus koorem, vaid see on täis uusi kogemusi ja rõõme. Tänan teid kuulamast ja Cicerot hindamast!
Kindlasti on kuulajate seas neid, kes seda maailmakirjanduse varamusse kuuluvat kirjutist teavad kogumikust "Rooma kirjanduse antoloogia" (1971) või ka kusagilt mujalt.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)