SOS euroallutajate tagalas

UNO SILBERG,      23. mai 2001


Paanika on haaranud Eesti iseseisvuse vastaste tagala. Kuue aasta pikkune euroallutajate riigireetmine on ilmsiks tulnud. Euroeitajate kaine mõtlemisega ühines möödunud nädalal ka akadeemilises ringkonnas tunnustatud presidendikandidaat Peeter Kreitzberg.

On tekkinud klassikaline revolutsioonieelne situatsioon, mille on kaasa toonud kasvav lõhe Eesti riigi mahamüüjate (euroallutajate) ja oma riiki pooldavate (euroallumatute) vahel. Selle taustaks on üleüldine kasvav viletsus, mis on vallandanud ahela olukorras, kus alamkihid ei taha endistviisi elada ning ülemkihid ei saa samamoodi jätkata.

Rahvaga pole keegi rääkinud

Miks siis seni ei toimunud normaalset euroväitlust? Euroinfo on olnud valdavalt üldsõnaline, raskesti jälgitav ning Eestile kahjulikest aspektidest lausvaikiv. Euroallutajatel on puudunud vettpidavad argumendid või nad on üldsuse jaoks ähmased.
Ei osata tohuvabohust kokku panna tervikpilti oma arvamuste ja veendumuste kujundamiseks. Euromüütide kummutamiseks on puudunud ka tasakaalustatud euroväitluse rahastamine. Sellele lisandub ajakirjanduse monopoolsus ja erapoolikus euroväitluse arendamisel, ning seda kaudse, kuid efektiivse meediatsensuuri olemasolu tõttu.
Kõige tipuks on aga poliitiline (valitsevate erakondade) vastuseis euroväitluse tekkimisele, mis oli/on tingitud europositivistlikust või näilisest "erapooletusest". Esmalt oli see väheste euroteadmiste tagajärg, mida soosis senine äraootavalt positiivne rahva arvamus ja suhtumine ELi. Maksimeerides valijate hääli sai selle najal hulk aega liugu lasta.

Euroopa poole piilujaid üha vähem

Mis on juhtunud rahva arvamusega? Liitumise tandril käib aastaid partisanisõda, kus otsest vaenlast ei ole näha, aga paanika valitsevates ringkondades kasvab.
Tõeline paanika algas aga peale ETVs edastatud kolme väitlussaadet "Ei? Jaa?". Suur hulk valijaskonnast ei ole nõus loobuma senisest raskelt kättevõidetud Eesti iseseisvusest ja sõltumatusest. Euroallumatus on EMORi andmetel kasvanud rahva hulgas alates 2000 aasta augustist ja saavutanud juba 60 protsendi piiri. Samal ajal on euroallutajate ja juba euroallutatute osatähtusus langenud 40 protsendini.
Üleüldine hinnang valitsuse ja euroametnike senisele tööle on ülimalt vilets. Seis on SOS. Raske uskuda, et euroametnikud ei ole oma tööga sellepärast hakkama saanud, et nad tõesti nii väga Eesti põhiseadust kaitsevad. Raske on uskuda sedagi, et suurem osa neist hakkas eurorongi pidurdama samal põhjusel, mis nii tuttav aegadest, kui tänane poliitiline võimuladvik õndsa sotsialismi ajal komparteisse astus. Ikka selleks, et seda seestpoolt õõnestada.
Nüüd on siis euroallutajatel vesi ahjus ja aeg uuesti läbi vaadata euroametnike read ning teha oma korrektuurid. Senistel rongivedajatel on aga jaks otsas. Välja on toodud teised mootorid, ajakirjanikest propagandistid Harri Tiido ja Hannes Rumm. Oodata on veelgi uusi tegijaid ja meeletuid rahasüste meediale.

Kuhu raha pandi?

Tekib küsimus, milleks on seni kulutatud miljardeid ja mille eest on euroametnikele makstud suuri summasid? Nii nagu astus tagasi Eerik-Niiles Kross, tuleks ka kogu valitsusel koos euroSOSseppade Hendrik Hololei ja Alar Streimanniga tagasi astuda. Nad pole oma tööga hakkama saanud.
Tagasi astunutena saaks neist mõne aja möödudes märtrid. Järgmine või siis vähemalt ülejärgmine president võiks neile auraha anda, et nad nii hästi Eesti iseseisvust ja sõltumatust kaitsesid. Mõni võiks ehk ka kahtlustama hakata, et euroallumatud on neile selle eest maksnud.
Võin kätt südamele pannes väita, et Liikumine "Ei Euroopa Liidule" seda teinud ei ole. Pigem on see on tulnud vist ikka nende endi vabast tahtest. Tänu neile selle eest juba ette!
Eurovanker ja euroväitlus on seega hoo sisse saanud. Ilma veelgi mesimagusama eurovaleta või suurema rahata seda õndsasse rahusse tagasi pöörata ei ole võimalik. Nüüd toetab kainelt mõtlevaid kodanikke ka tulevane president Kreitzberg.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)