Avalik kiri Allan Alakülale - lapsevanemale

LEIDA REBANE,      19. september 2001


Vastukaja artiklile "Usuõpetus esimesse klassi ei sobi" 12. sept. Kesknädal

Teile kirjutab inimene, kes õppis usuõpetust esimese Eesti Vabariigi ajal I klassist alates. Mõeldes tagasi peab tõdema, et kogu tolleaegne kasvatus lähtus kümne käsu põhimõtetest.
Algklassides olid kasutusel tolleaegsed lihtsate lastepäraste lugudega usuõpetuse õpikud: E. Tennmani "Loovale usule", J. Käisi poolt heaks kiidetud "Rõõmu ja kurbust" jne.
Õpikuis sisalduv õpetas hea ja kurja äratundmise ja südametunnistusele kuuletumise kõrval tundma igavikulisi väärtusi. See kõik andis aluse kõlbelisele eluhoiakule terveks eluks.
Mis on nüüd see põhjus, miks selline kasvatus ei sobi väikesele lapsele?
Kaasajal küsib mõnigi noor inimene: südametunnistus? Mis see selline on?
22. aug. s.a. Kesknädalas kirjutas Veljo Saar väga mõjukalt usuõpetuse puudumise tagajälgedest. /"Elame kõige aidsiohtlikumas regioonis"/
Paneb hämmastama 12. sept. hoopis vastupidine, pehmelt öeldes halvustav kirjutis Allan Alaküla sulest usuõpetuse suhtes.
Pentsikuna tundub selles kirjatükis äratoodud lapsevanema hirm, et järsku õpetatakse usuõpetuse tunnis lapsi palvetama.
Lapsevanemad võiksid hirmu tunda hoopis nende ohtude pärast, mis lapsi tõsiselt ohustavad ja millest kirjutas ka Veljo Saar oma artiklis.
On kurb, et ateismiajastu päraand on nii visa taganema.
Arusaamatuks jääb ka, milline on autori arvates 7.a. lapse "tasakaalus maailmapilt", mida usuõpetuse tund kahjustaks? Ometi pole senini seda "maailmapilti" suutnud tasakaalus hoida ka usuõpetuse tunni pärast hirmust võdisev/ad/ klassijuhataja/d/, kui arvestada narkomaania, alkoholismi, AIDSI ja muude pahede plahvatuslikku levikut tänasel Eestimaal.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (9)