Millist ajalugu õpetab David Vseviov?

Olgu kohe öeldud, et Tartu rahuleping on 2. veebruaril 1920 Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel Tartus sõlmitud rahvusvaheline leping, millega lõpetati Vabadussõda, määrati Eesti idapiir ning Nõukogude Venemaa tunnustas Eesti Vabariigi iseseisvust. Seda kinnitab tõsiasi, et Tartu rahuleping on võetud ÜRO kehtivate rahvusvaheliste lepingute registrisse nr 11LTS29 all.

Teisisõnu tähendab see, et ükskõik millise uue piirileppe sõlmimisel Vene Föderatsiooniga peame alati lähtuma Tartu rahulepingust ja seetõttu Eesti ei saa ega tohi seda jätta märkimata. Nn uues piirileppes peab igal juhul olema viide Tartu rahulepingule.

Poliitikud kardavad rahvahääletust

Kui Kaido Pihlakas kirjutas oma artikli asjatundlikus ja rahulikus toonis ning tõi välja nn uue piirileppe peamised juriidilised kitsaskohad, siis David Vseviovi artikkel on kirjutatud väga närvilises ja kahjuks isegi Eestit halvustavas toonis.

Pihlakas kirjutab sellest, et Eesti Vabariigi põhiseadus keelab sõlmida välislepinguid, mis on vastuolus põhiseaduse konkreetse paragrahvi sisu ja mõttega. Nimelt ütleb põhiseaduse paragrahv 123 lg. 1 väga konkreetselt, et „Eesti ei sõlmi välislepinguid, mis on vastuolus põhiseadusega". Pihlakase sõnul tuleb uus piirileping Vene Föderatsiooniga panna põhiseaduse paragrahv 56 p. 2 kohaselt rahvahääletusele ja ta küsib oma artiklis igati põhjendatult: miks püütakse vältida rahvahääletust?

Vseviovi veidrad arusaamad piirileppest

David Vseviov armastab tavaliselt sõna võtta kõikvõimalikel teemadel. Rahva seas on tema kohta levinud heatahtlik arusaam, et Vseviov olevat Kadrioru ööbik, nii nagu nõukogude ajal olid Kremlil omad ööbikud.

„Jätaksime need sõlmitava piirilepingu tagused ja Tartu rahulepinguga meile kuuluvad alad praegu rahule (küll ajaloo kulg teab, mida ta teeb) ning keskenduksime oma tegudes ja mõtetes sellele piirkonnale, mida kutsutakse Kirde-Eestiks. Ehk rakendaksime oma jõudu positiivse programmi elluviimiseks. Et kõigepealt saaks Ida-Virumaa meie omaks. Siis ei osutu võib-olla tulevikus võimalik siseakadeemia kolimine sedavõrd valulikuks," kirjutab Vseviov.

Oma artiklis lähtus Vseviov arvatavasti Venemaa delegatsiooni juhi Adolf Joffe poolt Tartu rahuläbirääkimistel „igakülgselt läbikaalutud" piirilepingu ettepanekust, kus Eesti idapiir oleks maha märgitud Kunda jõega.

Mis omakorda tähendab Vseviovi arvates ilmselt seda, et ega Kirde-Eesti, s.t Ida-Virumaa ei olegi õige Eesti. Eestlasi elab seal vähe ja Sisekaitseakadeemia ei taha ka sinna kolida (Kunstiakadeemia Kirde-Eestisse kolimise kohta mul andmed puuduvad). Tasa ja targu jätab Vseviov artiklis aga märkimata (või ei küündi tema arusaam selleni), et sellega kaasneks meie õiguskaitsetalituste edasine, vaata et olematuks muutumine.

Umbes sama argumentatsiooni kasutab Vseviov ka Kagu-Eesti alade - Setumaa, Põlvamaa ja Võrumaa - kohta. Maa on inimestest tühi, inimesed tööd ei tee, kellele seda maad siis vaja on? Järelduse teeb hea lugeja ise.

Mind huvitab aga eeskätt küsimus: millist ajalugu hr. Vseviov Kunstiakadeemia tudengitele loeb?

ANDO LEPS, õigusteaduste doktor

Jaga |