Klaperjaht MÕ+ISA moodi

JAAK AAB,      17. aprill 2002




Viimastel nädalatel on trükipressis mitmel pool sõna võtnud mõõdukad (MÕ+) ja isamaaliitlased (+ISA), kes kõik kiidavad ennast ja oma tegemisi kolmikliidu valitsuses ja kiruvad praegust Reformierakonna ja Keskerakonna valitsust. Lauskriitika on võte enda nähtavaks tegemisel ja seda on opositsioon ikka kasutanud. Lähenemas on kahed valimised, mille eel oma nõrku positsioone kiiresti tugevdada tuleb. Küll aga hämmastab üleolev käitumine, millega oma "ämbreid" kellegi teise jala otsa sokutatakse.

14. märtsi Sakalas kirjutab isamaaliitlane Kalle Jürgenson riigi usaldusväärsusest AS Eesti Raudtee erastamise ja sellega kaasnevate sotsiaalsete protsessidega seoses. Ülalnimetatud riigiettevõtte enamusaktsiad erastati möödunud aastal. Küllap rahvas mäletab veel hästi kolmikliidu korraldatud kirbutsirkust kallite välismaiste nõustajate ja skandaalsete erastajatega.
Skandaalidest Jürgenson vaikib. Küll aga kirjutab ta sotsiaalsetest garantiidest, mida "hea" sotsiaalminister Eiki Nestor koondatavatele raudteelastele lubas. Ta süüdistab praegust sotsiaalministrit Siiri Oviiri tahtmatuses kõiki lubadusi seaduslikuks pidada ja maksumaksja raha suurtes kogustes hakkama panna.

Ametiühingud tegid ära tubli töö

Juba eelmisel aastal allkirjastati kokkulepe AS Eesti Raudtee ja Eesti Raudteelaste Ametiühingu vahel (14. detsember) ning sotsiaalprogramm, kus kolmanda osapoolena Eesti Vedurimeeste Ametiühinguliit (24. detsember). Lisaks seadustes ette nähtud tagatistele on AS Eesti Raudtee tööandjana nõustunud lisagarantiide ja hüvitistega.
Mõni näide kokkulepitust: täiendav hüvitis koondamise korral sõltuvalt tööstaaþist 2-4 kuu palk, pensionäridest koondatavatele 3000 krooni toetust, pensionieelikutele (kuni 3 a pensionini) pensioniea saabumiseni toetust 50% töötasust, ümber- ja täiendõppeks kuni 4000 krooni töötaja kohta, seoses uue töökohaga elukoha muutmiseks ühekordne toetus kuni 10 000 krooni jne. Nendes garantiides osaleb kaudselt ka riik, kes on 34% AS Eesti Raudtee aktsiate omanik.
Jääbki arusaamatuks, miks oli riigil sotsiaalministri isikus vaja anda veel lisagarantiisid ja seda lisaks tööturuameti meetmetele, mis kehtivad kõigi kohta. Nimelt allkirjastas Nestor 21. jaanuaril 2002. aastal koos raudtee ametiühingute ja AS Eesti Raudteega valitsuse nimel "Kokkuleppe 2002. aastal AS Eesti Raudtee reorganiseerimise käigus vabaneva tööjõu täiend- ja ümberõppe kohta".
Kaks kulukamat lisatagatist: koondatavatele töökoha leidmise korral teises maakonnas seoses elukoha muutmisega kuni 100 000 krooni eluaseme soetamiseks ja töötaja töölepingu lõppemisel ümberõppes osalemiseks õppestipendiumi kuni 12 kuud keskmise palga ulatuses.
Kokku võivad need maksma minna 100-150 miljonit krooni. Eelarves pole selleks ette nähtud sentigi. Tööturuameti eelarvest sööksid täiendavad ümberõppe toetused ära suure osa selleks otstarbeks ettenähtud vahenditest (ca 15-20%), mis omakorda vähendaks teiste töötute võimalusi.

Nestor andis volituseta allkirju

Toetus ümberkolimiseks on aga ehtnõukogulik migratsioonipump, mis tähendaks mitmesaja inimese kolimist Tapalt suurematesse linnadesse. Õigem oleks soodustada uute töökohtade teket Tapale.
Selline suur töötajate koondamine seoses omandireformiga on nii sotsiaalmajanduslik kui regionaalne probleem. Kindlasti on võimalik seal rakendada riiklikke regionaalpoliitika meetmeid ja vahendeid, mis on ju riigieelarvesse eraldatud.
Justiitsministeeriumi hinnangu kohaselt ei olnud Eiki Nestoril volitusi sellist kokkulepet valitsuse nimel allkirjastada. Miks siis mõõdukast minister nii kallid lubadused andis?
Kokkuleppe allkirjastamise ajal oli kolmikliidu valitsus tagasi astunud. Kas sokutati meelega rahamure järgmise valitsuse kaela? Või soovis mõõdukast minister teha riigi kulul kingituse tublidele a/ü liidritele, kellest paljud kuuluvad Mõõdukate erakonda. Valimistel on ju siis lihtsam a/ü liikmeid mobiliseerida tubli erakonna (loe: Mõõdukate) toetamisele.
Eelmisele sarnane lugu juhtus politseinikega. Isamaaliitlasest ekssiseminister Tarmo Loodus väärtustas politseinike tööd sellega, et tema eestvedamisel jõustati seadusega eripensionid, mis on tavapensionist oluliselt suuremad. Taolist tagatist raske ja ohtliku töö eest tuleb igati toetada.
Unustati ära vaid üks "pisiasi" - planeerida riigieelarvesse vajalikud 30-40 miljonit krooni. Praegune valitsus peab lahendama ka selle "ämbri" ja eraldama vahendid lisaeelarvest.
Mulje kolmikliidu valitsuse MÕISA ministritest jääbki selline, et tekitati "tulekahjusid" ja tormati siis neid kangelaslikult "kustutama".

Toimetulemiseks raha ei jätku

Juba praeguseks on selge, et riigieelarves ette nähtud ja omavalitsustele eraldatud toimetulekutoetustest aasta lõpuni ei piisa. Tallinn prognoosib puudujäägiks ca 30 miljonit, Tartu 10 miljonit krooni, rääkimata ülejäänud omavalitsustest. Enamus omavalitsuste eelarvelised vahendid ei võimalda katta isegi püsikulusid, rääkimata arendustegevusest.
Kõige eest tuleb tänada "heldet" kolmikliidu valitsust. Õnneks on uus valitsus võtnud üheks oma prioriteediks omavalitsuste tulubaasi tõstmise. Raha omavalitsustele eraldatakse veel sel kevadel vastuvõetavas lisaeelarves. Valitsusel tuleb katta ka puudujääk toimetulekutoetuste vahenditest. Nüüd äkki on MÕISA arvates riigi rahakott lausa põhjatu - peaks veelgi rohkem tõstma pensione, suurendama lastetoetusi. Eelmise aasta lõpus Riigikogus "teerulliga" eelarvet kinnitades nad raha ei leidnud?!
Parafraseerides "Nukitsamehe" rahalugejaid Mõhku ja Tölpat, küsiksin - kuidas enne oli kõik puudu ja nüüd on kõik üle? Kas see mitte polegi puhas populism, MÕISA prouad ja härrad?

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)