Valitsus ja press sildistasid maarahva kongressi käsikäes

Maarahva Kongressi järel oli ERR-i uudistesaates „Aktuaalne kaamera" järgmine telefoniintervjuu:

AK saatejuht Aarne Rannamäe: Kumba nüüd spetsialisti silma jaoks oli seal Paides täna rohkem, kas parteipoliitilist propagandat või tegelikku muret maaelu käekäigu pärast?

Eesti Maaülikooli majandus- ja sotsiaalinstituudi professor Rando Värnik: „Kindlasti oli mõlemat. Räägiti ka maaelu probleemidest ja muredest, mis on õige ja väga vajalik, kuid kuna korraldajaks oli ikkagi konkreetselt Keskerakond, siis tegelikult oli ka parteipropagandat seal näha. Küll räägiti asjadest õieti ja probleemid, mis tõstatusid, olid õiged ja kõik need probleemid ongi maaelus üsna aktuaalsed, aga palju asju, mis jäi rääkimata tänu sellele, et oli korraldajaks Keskerakond. Selletõttu jäid paljud inimesed ka tulemata, need on kindlasti need, kes ei tahtnud, et saaks Keskerakonna silt endale juurde. Nii et probleemid, mis tõstatati, on kindlasti õiged ja vajalikud. Kongressi kasu on kindlasti see, et sai ka maaelu ja maarahvas rohkem kajastust, kuid siiski jääb selline mõru maik juurde, et seotakse väga palju seda keskerakondliku agitatsiooniga ja just algavate valimiste propagandaga"

Aarne Rannamäe: Kas te täna Paides kuulsite ka sellist konkreetset kasu, mida võiks hakata ellu viima?

Rando Värnik: „Kuna ise ei võtnud osa sellest kongressist, olles küll maaelu pooldaja ja maaelu arendaja, kahjuks ei võtnud osa, aga probleemid, millest seal räägiti, on aktuaalsed. Eesti toit tegelikult on vajalik, et jõuaks Eesti  enda  riigi toidulauale, samuti regionaalpoliitilised probleemid, need on vaja lahendada. Seda, et noored kaovad piirkondadest, lähevad linnadesse, urbaniseerumine toimub, see kõik on õige. Seda, et koolid suletakse, et sotsiaalne infrastruktuur hääbub maal, see kõik on õige, aga need probleemid ei ole ju ühe valitsuse süü ja tegematajätmine, need on kumuleerunud probleemid. Nendega on vaja tegelda mitmeid aastaid ja nüüd algatada nende probleemide osas diskussioon, otsida lahendusi, see kõik oli väga õige, aga täna kindlasti ei saa öelda seda, et kohe tuleksid ka lahendused. Otsused, mis vastu võeti, on kindlasti üldsõnalised ja vajalikud, nüüd edasi peavad järgnema tegevused selleks, et maaelu ja maamajandust arendada."

Üllatav küll, lugupeetud professor ütleski olevat näinud seda, mida ta tegelikult ju ei näinud, aga mida sooviti, et ta näinud oleks. Nii tõsist „ämbrit" Maarahva Kongressi kajastamisel mujal ei märganudki. Omaette pärliks võib muidugi pidada ka Postimehe kongressikajastust. Muhe reportaaž on hästiloetav, ilusate piltidega illustreeritud, aga... Kongressil osalenuna võin öelda, et Postimees edastas sündmuse täiesti kõverpeeglis. Ilmselgelt oli autor kongressile läinud eelarvamusega (või suunistega?), millele ta kohapeal kinnitust otsis. Ajakirjanik kui vahendaja peaks igas sündmuses otsima olulist ja seda võimalikult tõeselt edasi andma. Postimehe ajakirjanik nägi aga kõrvaldetaile, mille valik sobinuks ehk kuidagi kolletavasse, mitte ennast objektiivseks pidavasse ajalehte.

Väga hästi on seda reportaaži Lääne Elu veergudel analüüsinud ajakirjanik Tarmo Õuemaa: „Tiina Rekand või toimetus oli kokku võtnud kõik stereotüübid ja sulatanud need reportaažiks, milles ei olnud sisulist uudisväärtusega infot vist ühte lausetki. Tegelikult sobiks see ajakirjandusõpikuisse, illustreerimaks ajakirjandusliku objektiivsuse näilisust, ja diskursuse analüüsi töövihikutesse mõnusaks jõuprooviks algajaile... Diskursus on kõrvaltähendused, mida sa enesele aru andmata levitad, püüdes maailma enda arust objektiivselt mõtestada... Reportaaži tegelaste, episoodide ja tsitaatide valik sunnib mind tegema umbes sellist järeldust: Keskerakonna ja Rahvaliidu poliitikud meelitasid rahvaliku meelelahutusprogrammi, kõhutäie ja populistlike sõnumitega kokku väga palju lihtsaid maainimesi. Need olid pigem rumalad, vanad ja vanamoodsad. Üritus ise oli lavastus. Tegelikku sisu üritusel ei olnud. Inimesed ei läinud ürituselt enne lõppu ära, sest ootasid Kihnu Virvet. Küll aga põgenes hall kardinal Edgar Savisaar pärast enesenäitamise osa, kuulamata üldse sisuosa ehk pärastlõunaseid ettekandeid." Tarmo Õuemaa arvab oma kirjutise lõpus, et Postimees võinuks keskenduda hoopis ettekannete sisu lühitutvustustele ja jätta lugeja otsustada, mida kongress väärt oli.

Hinnates küll väga reportaaži kui ajakirjanduslikku žanri, kipun sedapuhku temaga nõustuma. Siinkohal tuleb arvata, et Postimehe ajakirjanikud lihtsalt lahkusid kongressilt liiga vara, ise ettekandeid kuulamata, muidu oleks nad ka teadnud, et Edgar Savisaar ei jooksnudki ära, vaid viibis Paides veel kaua pärast kongressi ametliku osa lõppu.     

Üldjoontes võib Eesti ajakirjanduse jagada kolmeks:

Ahjualused:

Toimetused, kelle jaoks maaelu suurfoorumit polnud olemas. Nende hulka võib arvata Eesti Päevalehe, Õhtulehe, Kanal 2, TV 3 ja üllataval kombel ka terve rea maakondlikke ajalehti. Nii vaikisid kongressi päris maha Harju Elu, Hiiu Leht, Valgamaalane. Neid toimetusi võiks võrrelda omavalitsustega, kus parteikontoritest tulnud juhiste järgi jäeti kongressi korraldustoimkonna kiri delegaatide valimise kohta hoopis tähelepanuta.

Sildistajad:

Toimetused, kes piirdusid vaid kongressieelsete arvamuslugude äratrükkimisega. Siinkohal tuleb kiita valitsusparteide pressinõunikke, kes ei lubanud oma liikmetel kongressi vastu aktiivselt sõna võtta. Vaikimisega säilitati lootus, et saab maainimestele jätkuvalt sobilikku edumulli või kannatamise vajadust jutlustada.

Kõige rohkem avaldati lehtedes Riigikogu liikme, eelmise Maarahva Kongressi kaasesimehe Jaanus Marrandi artiklit,  kellele sekundeeris oma kirjutisega Roheliste esindaja Aleksei Lotman. Mõlemate arvamuslood olid valitsusparteidele justkui kingituseks, sest võimendasid nendegi seisukohta: maaelust võiks ja oleks küll vaja rääkida, aga Keskerakond... Korraldajatest ilmutati (kui ilmutati) toimkonna esimehe Arvo Sarapuu artiklit, milles selgitati Maarahva Kongressi sisu ja vajadust. Paraku ilmus selle järel enamasti Marrandi või Lotmani vastulause. Minu hinnangul võiks neid väljaandeid pidada sildistamise supernäideteks.  Kongressist endast on neis väljaannetes siiani vaikus. Nii ei tea Põlva- ja Võrumaa lehtede lugejad siiani, keda  nende maakondade elanikest ja mille eest Maarahva V Kongressil tunnustati. 

Need toimetused klapivad omavalitsustega, kus hoolimata parteikontorite juhistest kirja küll arutati, aga otsustati delegaatide valimist mitte päevakorda panna.

Jäädvustajad:

Õnneks on ka mitu toimetust, kellele Eesti maaelu ja maarahva suurfoorumi kajastamine korda läheb. TV 14 tõestas, et ka üsna nappide vahenditega on tänapäeval võimalik tuua iga eestimaalaseni sündmus otsepildis. Kahjuks pole paljudel maaperedel tele- või optilist kaablit, seetõttu puudub ka võimalus TV 14 programmi jälgida. Nemad saavadki infot, lootes  üksnes teistele, vabalevis telejaamadele, raadiole, netikülgedele või ajalehtedele.

Tuleb kiita Rahvusringhäälingu uudistetoimetust, kes edastas kongressist koguni seitse uudist. Kongressi uudiseid kajastas ka mitu portaali. Parima kajastuse pakkus Maaleht, kus ei domineerinud poolt- või vastu-seisukohad, vaid püüti anda objektiivne ülevaade. Maakondlikest lehtedest väärivad enam kiitust Virumaa Teataja ja Jõgevamaa leht Vooremaa, kus Maarahva Kongressist kirjutati nii enne kui ka pärast ja päris mitmekülgselt.

Üheksa aastat tagasi, pärast Maarahva IV Kongressi kurdeti, et päevalehtede põhjal poleks maarahva esinduskogu nagu olnudki. Tundub, et tänaseks pole ajakirjanduse suhtumises maainimestesse midagi muutunud. Nii kummaline kui see ka pole, pälvis rohkem tähelepanu Edgar Savisaare kõrvalejäämine pressikonverentsist kui pressikonverents ise. Nii jääbki vaid tõdeda, et kui kongressi poleks korraldanud Keskerakond, oleks see hoopis tähelepanuta jäänud - välja arvatud juhul, kui seda oleks teinud valitsuse ja pärivoolu-ajakirjanduse juhtpartei.

GEORG PELISAAR, Riigikogu liige

[esiletõste]  Kui kongressi poleks korraldanud Keskerakond, oleks see hoopis tähelepanuta jäänud.

Jaga |