Lauldi elu põhiväärtustest

Arvasin kuulvat protestilaule, laule kurjast tegelikkusest, aga ei kuulnud. Kas ka laulvad poeedid on muutunud ettevaatlikuks? Ehk on neidki hirmutatud või neil nagu Prometheusel  „maksa nokitud"?

Lauldi igikestvatest väärtustest, oma lemmikute kaotustest, isegi ühest tuntud oligarh-pankurist oli laul. Ja sellest, milleta ükski bard läbi ei saa - lauldi  armastusest, nii kurvast kui ka õnnelikust, inimlikest nõrkustest...

Meeldiv oli publiku heatahtlik suhtlemine ja esinejate toetamine. Ja andestatud saavad nii konarused kui ka kohmakuski, iga korraga tuleb julgust juurde. Nooruke Kallaste poetess Katerina Vilks oli esimest korda rambivalguses. Teine lootustandev noor oli Aleksander Laabe Kiviõli ansamblist Trilobiti. Nemad on järelkasv neile, kes armastavad tõsist luulet ja laulu, vaatamata kõikematvalt röökivale ametlikule laulu-"kultuurile" ja kiljuvale publikule.

Kui igal sammul on näha, kuidas sihipäraselt juuritakse elust välja inimlikku, siis neid viimaseid mohikaanlasi vaadates mõtled tahtmatult, et kui kaua neilgi veel laulda.... Kui isegi sõbralik diskussiooniklubi kuulutatakse rahvavaenlaseks, ja kõik need, kes veidigi südant valutavad kalgistuva maailma pärast. Jõuabki järg ka laulikuteni - ühel päeval riputatakse külge silt, et „pealtnäha nii süütud, aga tegelikult salakavalad, õõnestavad head õigusriiki".

Aga seni veel lauldakse. Kohtla-Järve on üks neist linnadest, kus nende julgete laulud kõlavad. Sel aastal oli autorilaulude festivalil osavõtjaid küll vähevõitu, paljud soovijad jäid tulemata, sest korraldajal pole raha sõidukulusid hüvitada.

Eesti meedia näitab Ida-Virumaad tavaliselt räigelt eksitavas valguses, kusjuures kaasa aitab, nii kurb kui see ka poleks, kohalik press. Valeinfo tõttu arvasin minagi  võivat näha kõike muud kui toredat õhkkonda.

ANNE RATMAN, Kohtla-Järve

Jaga |