“Mind ei tapetud õigel ajal”

19. mai 2004


Mart Nikluse materjalide kogumik

Just sellist pealkirja kannab mõni aeg tagasi ilmunud veel trükilõhnaline kogumik, kuhu on koondatud teeneka vabadusvõitleja Mart-Olav Nikluse artiklid, avalikud kirjad, kõned ja esseed. Need pärinevad valdavalt aastatest 1992–2003, ent mitmed teemad-küsimused võiksid kuuluda varasemasse aega.
Teatavasti on Nikluse kohta siiani ilmunud 1983. a Stockholmis raamat "Mart Niklus&Jüri Kukk. Kaks, kes ei alistunud". Tegemist on küll juba bibliofiilse haruldusega ning raamat ilmus ajal, mil Niklus kandis viimast nõukogude karistusaega. Teatavasti vaevles Niklus ühtekokku 16 aastat erinevates nõukogude kinnipidamisasutustes.
Nikluse elu üheks kulminatsiooniks on külaskäik Ameerika Ühendriikidesse, kus ta kohtus president Ronald Reaganiga. Viimane oli juba 1984. a septembris allkirjastanud avalduse Nikluse kui poliitvangi kaitseks. Samal ajal viibis Ühendriikides veel Nelson Mandela, kes oli vabanenud 27-aastasest vangistusest Lõuna-Aafrika Vabariigis. Nende elusaatused on sarnased: mõlemad kõrgharidusega, mõlemal pikki aastaid vanglavintsutusi, mõlemaid on kodus rahvuskangelastena vastu võetud. Nende ees
avanesid paljutõotavad võimalused: ühes maakera otsas varises üks suur impeerium kokku, teises maailma otsas kaotasid valgenahalised aastakümnete pikkuse rassivõitluse. Mõlemal maal toimumas murrangud, kus rahvuskangelasel on hea, väljateenitud platvorm edasiseks poliitiliseks karjääriks.
Mõlemad mehed teevadki karjääri. Mandelast saab LAVi president aastatel 1994–1999, Niklus valiti aastal 1992 esimese sõjajärgse Riigikogu koosseisu. Ent ometi algas sellega Niklusel uus kannatustee, sest olles valitud keeruka kooslusega rühma Eesti Kodanik koosseisus Riigikogusse, ei leia ta seal üksikvõitlejana enam rakendust. Kes on reetur? Kus on vastane? Miks edeneb desovetiseerimine nii aeglaselt? Kindlasti suudab Niklus ise neile küsimustele vastata, ent ta jääb üksikuks hääleks kõrbes.
1995. a valimistel ei saa Niklus enam kandideeridagi, sest valimisliit Parem Eesti/Eesti kodanik esitas oma dokumentatsiooni vabariigi valimiskomisjonile viimasel hetkel ja vormivigade tõttu arvati sealt hulga kandidaate välja. Nüüd tulid juba parastajad – ise veel diplomeeritud ja töötanud õpetajana ning ei oska dokumente täitagi. Tegelikult täitis Niklus ettenähtud paberid korralikult, lihtsalt valimisliidu juhtkond ei suutnud oma dokumentatsiooni vormistada. Nii langes Niklus välja poliitilisest establishmendist, kaotades suurema tribüüni ja võimaluse avalikkuses suhelda.
1990. aastate lõpp toobki Niklusele uusi ja kõige olmelisemaid muresid: eeskätt lõputuks muutunud vaidlus ja kohtuprotsessid seoses tema koduga Tartus. Mõni aasta hiljem peab Niklus juba kaaluma enda ordenite-autasude müümist ja nendib, et Eesti meedia ei taha temaga intervjuusid teha ega võta vastu tema artikleid. Kn

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (12)