Ando Lepsil ilmus koostöös kuulsate Venemaa professoritega õigusteaduslik raamat

 Te olete kirjutanud palju kõrgetasemelisi poliitilisi artikleid, kuid Teie põhiteemaks on ikka olnud akadeemiline õigusteadus. Kas selles valdkonnas olete viimasel ajal midagi avaldanud?

Eelmise aasta novembri keskpaigas ilmus Moskva kõige tähtsamas juriidikakirjastuses „Jurlitinform“ (Юрлитинформ) venekeelne monograafia „Dialektiline kriminoloogia“ (232 lk, trükiarv 3000 eksemplari). Autoriteks A. Leps, L. I. Spiridonov ja I. L. Chestnov. Monograafia impressumis märgitakse, et nimetatud teos on kaasaegses teaduses esimene selletaoline uurimus, mis käsitleb kriminoloogia põhiprobleeme.

Autoritest olgu öeldud niipalju, et õigusteaduse doktor professor I. L. Chestnov on Venemaa teeneline jurist (St. Peterburg) ja et me mõlemad oleme eelmise sajandi teise poole maailma ühe säravaima õigusfilosoofi, Peterburi professori, õigusteaduse doktori, Venemaa teenelise teadlase L. I. Spiridonovi (1929–1999) õpilased. Nimetatud monograafia ongi mõeldud prof. L. I. Spiridonovi mälestuse jäädvustamiseks.

Milline on monograafia struktuur?

Monograafia koosneb kolmest peatükist.

Esimene peatükk „Dialektiline kriminoloogia“ käsitleb viimase seitsme aasta jooksul minu poolt kirjutatud ja erinevates riikides (näit. Läti, Leedu, Hispaania, Austria, Itaalia, Saksamaa, Venemaa, Aserbaidźaan, Kasahstan) avaldatud kuut artiklit. Nii huvitav kui see ka pole, minu teadustöid Eestis ei avaldata. Peale selle kuulub sellesse peatükki ka minuga 27. juulil 2015 tehtud intervjuu.

Teine peatükk „Õiguse ja õigusrikkumiste dialektika“ on prof. Spiridonovi poolt kirjutatud peamiselt eelmise sajandi viimasel veerandil ja koosneb kolmest paragrahvist.

Kolmanda peatüki „Marksismijärgne dialektiline kriminoloogia“ kirjutas prof. Chestnov ja see sisaldab viit paragrahvi.

Monograafia üldredaktsiooni tegi prof. Chestnov.

Mis on monograafias kõige olulisem?

Õigus ja seadusandlus on kaks kardinaalselt erinevat nähtust, kusjuures viimane, s.t seadusandlus kui positiivne õigus tuleneb esimesest, s.t õigusest.

Selgitan. Kapitalistil ehk omanikul on õigus saada lisaväärtust (lisaväärtus on eelkõige sotsiaalne kategooria) tema erinevates vormides ilma tööd tegemata või siis vähese tööga. Kapitalisti ehk omaniku õigust seadustatakse seadusandlike aktidega, s.t juriidiliste seadustega. Palgatööline sellist õigust ei oma.

Kahjuks Eesti õigusteadlased ei taha või ei oska sellest aru saada. Tuletan meelde, et olemise tasemel on kõik konkreetne (nt kuritegu), aga olemuse tasemel tõenäosuslik (nt kuritegevus) – selles ei tehta vahet.

Õiguserikkumine kui süütegu või kuritegu on positiivse õigusega ehk kehtiva seadusandlusega vastuolus olev lisaväärtuse saamise viis, ja see on maailmakirjanduses esmaöeldu. Kuid sellega ei ole veel kõik öeldud. Avaldatud on ka järg artiklile „Kriis õigusteaduses, sealhulgas ka kriminoloogias“: „Dialektiline meetod kui kaasaegse teaduse, sh kui kriminoloogia alus“, „Teadusuuringu, sh kriminoloogia-alase uuringu objekt ja ese“, „Mitteõigus“, „Seadusandluse, eriti kriminaalseadusandluse alus kriminoloogia-alastes uuringutes“.

Arvatavasti selle kuuiku kõige olulisem artikkel („Kuritegevuse genees arenenud kapitalistlikus ühiskonnas“, 2015) võtab kokku kõik selle, mis on eelnevas viies artiklis öeldud (artikkel on saadetud tutvumiseks maailma 30 juhtivale kriminoloogile).

Ja see, maailmakirjanduses samuti esmaöeldu, kõlab järgmiselt: „Kapital kui positiivse õigusega ehk kehtiva seadusandlusega vastuolus olev lisaväärtus on kuritegevus oma erinevates vormides, ja jällegi vice versa – kuritegevus on kapital oma erinevates vormides. Ilma kapitalita ei suuda kaasaegne kapitalistlik ühiskond eksisteerida, kuid tema sünnitatud vastaspool – kuritegevus (ei ole head ilma halvata, ja vice versa – ei ole jumalat ilma saatanata, jällegi viceversa) on temaga paratamatult kaasnev nähtus“.

Miks teadusmehed pole tulnud nende ülioluliste asjade peale varem?

Arvatavasti iga asi tuleb ikka „omal ajal“ või „natuke hiljem“. Kõik „suured asjad“ on oma sisult tavaliselt väga lihtsad, kuid nende „juurde tulemine või kätte saamine“ on äärmiselt keeruline, pikk ja vaevaline teekond. Kogu minu poolt kirjutatud peatüki alus on saksa teadusgeeniuse G. W. F. Hegeli filosoofia (dialektiline loogika), mis on teatavasti äärmiselt komplitseeritud.

Intervjueeris INDREK VEISERIK

[pildiallkiri] RAAMAT: Eelmise aasta novembri keskpaigas ilmus Moskva tähtsaimas juriidikakirjastuses „Jurlitinform“ venekeelne monograafia „Dialektiline kriminoloogia“, autoriteks A. Leps, L. I. Spiridonov ja I. L. Chestnov.

Jaga |