Kuhu sõidab Tallinna tramm?

VIRVE SIIRAK,      19. märts 2003




Helsingis sõitsin päeva jooksul trammidega eesmärgiga vaadata, kuidas on seal lahendatud probleemid, mis tõstatasin 25. novembri Kesknädalas. Teravamalt jäi painama küsimus: miks pärast taasiseseisvumist ei võetud Tallinnas kasutusele pruugitud mugavaid tramme näiteks Helsingist?

Teised ühissõidukivaldkonnad (bussid, laevad jt) on paremal järjel, kuna võeti kasutusele arenenud maade kasutatud (kuid otstarbekamad ja säästlikumad) sõidukid. Helsingis sõidavad keskmise vanusega mugavad trammid, mida vahetatakse järk-järgult välja väga modernsete ergonoomiliste (sõitja ja trammijuhi mugavustele kohandatud) trammide vastu. Miks poleks võinud Helsingi mugavaid tramme tuua Tallinna?
Kuna sõidan ise aastaid busside ja trammidega, tekkis eriti värvikas kontrastne seisukoht Tallinna busside ja trammide arengustrateegiate võrdlemisest, mille toon ära alljärgnevas tabelis.

Tallinna bussid
Bussipark uuendati, vanad IKARUSed asendati aastate jooksul kasutatud välismaiste bussidega, mis parandasid kompleksselt sõitjate ja bussijuhtide ohutust ning mugavust.
Kuhu oleme jõudnud aastal 2003?
Rahvas sõidab mugavates soojades bussides, vanad kollased IKARUSed on maha võetud. Reisijatel ja bussijuhtidel mugavad ja ohutud tingimused.
Kus oleksime aastal 2003, kui Tallinna Autobussikoondis oleks taasiseseisvusajal järginud sama arengustrateegiat mis trammi-trollibussikoondis?
Linnarahvas sõidaks lõgisevates külmades IKARUStes, millest mõni oleks ümber ehitatud küttesäästlikuks või ainult väljast värvitud, kuid reisijate ja bussijuhtide ohutuse- ning mugavuse küsimused oleksid lahendamata. Kas poleks koomiline vaatepilt ?

Tallinna trammid
Trammiparki pole uuendatud, on asutud lahendama üksikküsimust (vanade trammide ümberehitamist energiasäästlikemaks). Reisijate ja juhtide mugavus ja ohutus lahendamata.
Kuhu oleme jõudnud aastal 2003?
Sõitjad külmetavad vanades lõgisevates trammides, mis on pealt küll ilusaks värvitud ning mõni ehitatud energiasäästlikumaks. Reisijate ja juhtide mugavus ning ohutus tervikuna lahendamata.
Kus oleksime aastal 2003, kui trammi-trollibussikoondis oleks taasiseseisvusajal järginud sama arengustrateegiat mis Tallinna Autobussikoondis?
Linnarahvas sõidaks näiteks Helsingist ostetud kasutatud soojades trammides, poleks probleeme reisijate ega trammijuhtide mugavuse ning ohutusega.

Helsingis nägin vaatamata küllaltki täis trammidele mõndagi õpetlikku ning meeldivat nii trammisõitja kui trammijuhi mugavuse, ohutuse ja töötingimuste aspektist, mida oleks võinud meil juba iseseisvusaastate jooksul ammugi üle võtta.

Trammisõitja mugavus ja ohutus Helsingis

Ei jää ukse taha: vajutab väljas nuppu, uks avaneb.
Sisenemiseks ettenähtud uste juures on nupud, kuhu mahajäänud reisija saab vajutada. Tramm ei hakka sõitma ja avab uksed. Võime kõik naaberpealinnas näha, kuidas juba uksed sulgenud tramm avab mahajäänud reisijatele uksed. Reisijasõbralikult on disainitud ka mitte eriti uued trammid, mis Helsingis enamuses liiguvad.

Uksenupud aitavad kokku hoida talvel vaguni kütmiseks vajaminevat energiat.
Ei pea peatustes automaatselt kõiki uksi avama. Avaneb ainult see uks, kust reisija peale tuleb. Reisijal on külma ilmaga vagunis soe.
Reisija saab mugavalt vagunisse siseneda ega pea turnima kõrgetel astmetel.

Trammijuhi mugavus ning ohutus Helsingis

Trammijuht näeb esiust.
Esiuks on otse juhikabiini kõrval (nagu meil bussidel). Juht ei pea esiuksest tulevate inimeste nägemiseks ennast täiendavalt pöörama. Ergonoomika seisukohalt on sagedane pea ja keha pööramine paljude tervisehäirete algpõhjuseks ning seda soovitatakse vältida.
Tahavaatepeeglid on suured ja võimaldavad hästi näha.
On ka mõni vanem tramm, kus esimene uks juhikabiini suhtes on umbes sellise asetusega, nagu on meil Kopli trammidel. Kuid seal oli juhil pööratav istekoht, mis hoiab ära tervisele kahjulikku pea ja kaela pideva pööramise.
Reisijate ja trammijuhi sõbralik omavaheline suhtlemine.
See jättis sügava mulje. Kui see vanemat liiki vagun oli rahvast täis ning juhil ukse nägemine takistatud, ütlesid sõitjad rahulikult juhile, kuidas on olukord uksel ning millal ta võib sulgeda. Nägin, et lausa mõeldamatu ja ebaviisakas on Helsingis trammi esiuksest siseneda ilma juhti tervitamata. Ka juht ei istu nagu kuju, vaid tervitab igat sisenejat.

Vormiriietus
See on naabrite trammijuhtidel praktiline ning mugav, võimaldades ka ohutut väljasviibimist: tuultpidavatel jakkidel on mõeldud isegi helkuritele. Triiksärgi moodi pluusid olid naturaalsest materjalist ning igaüks kandis neid nii, nagu talle mugav oli: kes lipsuga, kes ilma. Trammijuhid olid riietatud küllaltki erinevalt, kramplikku ühenäolisust ei olnud. Paistis, et esmane prioriteet on juhi mugavus.
Siin on terav kontrast Tallinnaga, kus käreda pakasega sünteetilisi kampsuneid kandvad trammijuhid töötaksid nagu soojas sügiseses kliimas.

Mille taha on jäänud peatuma Tallinna trammiliikluse areng?
Sellele on vastanud juba paar aastat tagasi Tallinna Tehnikaülikooli majandustudengid, kes analüüsisid Eesti töökeskkonna parandamise võimalikke lahendeid. Tuldi järeldusele, mis kehtib ka trammijuhtide töötingimuste kohta: töökeskkonna arengut ei takista mitte rahapuudus, vaid valed hoiakud, suhtumised ja väärtushinnangud.
Just hoiakute muutmise vajadust rõhutavad ka praegu riski- ja ohutusõpetuse kursuse läbinud tudengid. Nad kogesid praktikatöö käigus Tallinna trammijuhtide halbu töötingimusi. Siin tuleb ette võtta kiireid ja otsustavaid muutusi.
Noorte poolehoid kuulub trammijuhtidele, kes suhtlesid nendega heatahtlikult, vaatamata sagedasele stressile. Eriti aktiivselt pärivad minult aru vene keelt kõnelevad noored, kes lausa nõuavad, millal hakkab asi selles valdkonnas praktiliselt muutuma.
Kas tõesti peame selleks ootama nii kaua, kuni praegused tudengid hakkavad juhtima linnavalitsust? Hea eeskuju on ometi nii lähedal - Helsingis.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (7)