Nädala juubilar MICHAEL HANEKE 75

Filmikunsti ülesanne ei ole isoleerumine reaalsusest naudingute ja illusioonide maailma, vaid vastupidi, illusioonide purustamine ja reaalsuse kiht-kihilt lahtikoorimine kuni selle traumaatilise tuumani, publiku äratamine magusast unenäost tõeluse õudusesse. Haneket huvitab näivuse taga peituv psühholoogiline tõde, mida me endale enamasti tunnistada ei taha. Ta sõnul on film “kakskümmend neli valet sekundis, mis teenivad tõde või püüet tõde leida”. Režissöör juhatab oma esilinastused sisse lausega “Soovin teile häirivat õhtut!”. Haneke tõmbab vaataja filmi süžeega ebamugavalt lähedasse suhtesse – kaasosalise rolli. Ta põhitrumbiks on jõhker manipuleerimine publiku loomuliku samastumisvajadusega.

Filmis «Benny video» mõrvab paariteistaastane poiss seatapuks mõeldud püstoliga oma sõbranna ning võtab sündmuse jooksvalt videolindile. Veretööks puudub igasugune motiiv. Teose põhiküsimuseks pole mitte ootamatu jõhkruse põhjused, vaid lapsevanemate käitumine – nad aitavad pojal laipa peita ning saadavad ta võimaliku juurdluse eest lõunamaale pakku. Ükskõik kummaga vanematest samastudes satub vaataja vastamisi karmi dilemmaga: mida ise säärasesse olukorda sattudes ette võtta? Haneke filmides on vägivald sama vastik ja eemaletõukav nagu elus ning ta ei kipu seda ohjeldamatult eksponeerima. Vastuvõturaskused tekivad pigem sellest, et Haneke tabab inimlooma pimedamaid ajendeid kohutava täpsusega.

Kakskümmend aastat tagasi šokeeris Haneke pantvangidraamaga “Julmad mängud”. Ta rakendab sellist visuaalset šokki, milles vaatajal on talumatult valus viibida. Filigraansed detailid on vaatajale häirivalt ja ebameeldivalt lähedal. Ülima detailitäpsusega interjöörides ja natuuris filmitud stseenides hakkame tajuma ekraanilt imbuvat tegevuspaikade eripärast lehka. Haneke filmid tekitavad lõhnaaistinguid! Me jälgime pisaraist pundunud nägusid, ohvrite surmahirmukrampe. Kõik filmivahendid on meeleliste aistingute tekitamise teenistuses. Haneke julmurid teadvustavad, et nad on peategelased ühes filmis ja nende ülesanne on pakkuda vaatajale võimalikult verdtarretavat vaatemängu.

Pealtnäha motiveerimatu vägivald on esile kutsutud selleks, et meid, filmivaatajaid, lõbustada. Haneke esitab meile häirivaid küsimusi meediavägivalla olemuse kohta. Kas tõesti pakub agoonia ja surmahirmu vaatamine turvalisest kaugusest meile ülimat naudingut? Kas meelelahutusliku meedia peamiseks funktsiooniks on asendada sõjataplusi ja inimohverdusi? Mispärast on “Julmade mängude” põhjuseta piinamine amoraalsem ja traumeerivam kui Hollywoodi koguperefilmide utilitaarne vägivald?

Haneke filmides kohtame sageli inimesi oma parafiiliate kütkeis. “Klaveriõpetaja” algteksti autori Elfride Jelineki põhjendus Erika pornolembusele lähtub feministlikust aspektist. Kiredraama tegevuse taustaks on Viin, Euroopa kultuuri süda, Mozarti ja Freudi kodulinn. Keskealine Viini konservatooriumi õppejõud Erika (Isabelle Huppert) väldib lähedasi inimsuhteid, harrastab masohhistlikku erootikat ja terroriseerib oma tudengeid ning temasse armunud noormeest. Walter (Benoit Magimel) püüab vabastada Erika kõva koore alla peidetud inimlikkust ja armastust. Koore esimese kihi alt tuleb ilmsiks teine, mis tekitab noores tudengis talumatut vastikust ja sunnib teda käituma vastupidiselt oma eetilistele tõekspidamistele. Mehes kasvab vimm ja agressiivsus. Lõpuks täidab raevunud mees Erika stsenaariumi – ta peksab Erikat ja vägistab ta vannituppa lukustatud ema kuuldeulatuses.

Filmis “Hundi aeg” kasutab Haneke apokalüptilist katastroofifilmi raami. Kui Anna (Isabelle Huppert) oma perekonnaga maakodusse jõuab, ootavad seal ees võõrad. Anne mees tapetakse kui sissetungija omaenese kodus. Naine võtab kaasa oma lapsed ja leiab lõpuks ajutise oleluspaiga jõhkras kommuunis, kus on kombeks elementaarsete ellujäämisvahendite ja turvalisuse eest seksuaalseid teeneid nõutada. Ühe perekonna õnnetused muutuvad kiiresti üleüldiseks tragöödiaks. Kui vanad normid on kokku langenud ja inimene seisab silmitsi reaalse ohuga, siis algab hundiseaduste ajastu. Omavahelised olelusvõitluse pinged ununevad aga kohe, kui vaateväljale ilmub ühine vastane, albaanlaste kogukond, kes pretendeerib samale elupaigale ja moonale.

Neliteist aastat tagasi valminud “Hundi aeg” on allegooria Euroopa Liidu ühiskodule, kus korrektse pealispinna all tunnetame dramaatilisemate sündmuste arenguid. Hanekel peaaegu juba on prohveti kuulsus, sest tema film „Varjatud” justkui ennustas Pariisis aset leidnud araabia kogukonna rahutusi.

Operaator Christian Berger uuris Ingmar Bergmani mustvalgeid filme. Võttekohad on väga hämarad. Interjöörides kasutati peaaegu ainult ajastule omaseid valgusallikaid. Rekvisiitide pisidetailidest kuni kostüümipitsideni naturalistlik mustvalge pilt hakkab ekraanilt eritama Haneke filmidele omast minevikumälu erutavat aroomi. Filmis kujutatud lapsed olid täiskasvanueas siis, kui fašistid tulid Saksamaal võimule. Haneke püüab selles filmis näidata, missugustes tingimustes need lapsed kasvasid, kust tulid need sakslased, kes hakkasid füüsiliselt hävitama teisest rahvusest ja teist usku inimesi. Ühiskondliku käärimise ja üleilmse verepulma põhjusteks võivad olla tumedatest kirgedest ja hämaratest instinktidest ajendatud teod.„Valge pael“ on filmikunstnikuna üks lemmikfilme. Tegevus toimub Esimese maailmasõja eelsel Põhja-Saksamaal. Protestantlikus külakeses toimuvad veidrad õnnetused, mis hakkavad peagi viitama karistusrituaalile. Kes võiks olla selliste sündmuste taga? Küla kooliõpetaja valvsa pilgu all hakkab vaikselt paljastuma tõde.

„Armastus” on videvikuaastatesse jõudnud Georges (Jean-Louis Trintignant) ja Anne (Emmanuelle Riva) mugaval järjel prantsuse vanapaarist. Ühel päeval aga saab Anne insuldi. Georges annab naisele lubaduse, et ei saada teda kunagi hooldekodusse. Järgneb aeglane pöördumatu liikumine paratamatu lõpu poole, mis ootab ees kõike elavat. Film jääb kummitama ja tuletab meelde, et iga hetkega läheneme kõik peadpööritava kiirusega paratamatuse poole, kuid iga hetk sel enesehävituslikul teel on omamoodi seletamatult ilus.

Hea film pakub enese ja maailma uusi nägemisvõimalusi, sellal kui enamik mainstream’ist surub jõmmilikult nina alla ainult ühte kindlat moraalset imperatiivi.

23. märtsil 75-aastaseks saava filmirežissööri uue mängufilmi „Happy End“ planeeritud esilinastus on tänavu 18. oktoobril. Palju õnne juubilarile!

TÕNU VIRVE, filmirežissöör

Jaga |