„Rahapakk“ Tallinna volikogus

Märt Sults,      12. aprill 2006


Paar nädalat on ajakirjanikud ratsutanud Keskerakonna linnavoliniku äraostmise skandaali ümber. Otsene süüdlane, Oleg Rebane, on teada, aga äraostmise organiseerijad varjavad end argpükslikult. Osta püüti keskerakondlast ja meedia süüdistab keskerakondlast – justkui see organiseerinuks enda müügi ise!

Miks ma sellest kirjutan? Tahan selgitada tausta, miks ma Tallinna volikogu istungile politsei kutsusin. Arvestasin ette sopaga, mis meedias minu kaela lendab, kui seda teen.

Lähen mina 6. aprillil enne Tallinna linnavolikogu korralist istungit umbes kell 15.45 suitsutuppa. Otsin sigaretti, leian selle, hakkan läitma, tõstan pilgu ja – näen seinal ventilatsioonilüliti peal 500 EEK sarnaste paberist asjade pakki. See võiks olla puberteetiku hea nali koolis, aga mitte Tallinna volikogus kestva altkäemaksuskandaali õhkkonnas!
Vastukaaluks sellisele provokatsioonile tekkis paar ideed:
võtan selle paki ja lähen saali, küsin sõna ja kõnelen eetikast, aust; ühesõnaga, pean loengu heast toonist. Teadsin, tulemust see ei anna ja opositsiooni demagoogid saavad jälle lõkutada. Jätsin selle tegevusskeemi kõrvale;
ei puutu pakki, pildistan seda enda mobiiltelefoniga, lähen volikoguhoone korrapidaja juurde ja palun kohale kutsuda politsei; kes fikseerib olukorra ja võtab minult seletuse, millele peab järgnema juurdlus.

Otsustasin mõlemad variandid kombineerida: läksin saali, võtsin sõna ja ütlesin, et siit saalist ei lahku keegi enne, kui selle teo toime pannud isik on tuvastatud. Ettearvatult tegi see opositsioonile hirmsalt nalja. Näod läksid mõnel vennal aga väga tõsiseks siis, kui see, mida ütlesin, ka toimuma hakkas (kedagi muidugi volikogusaalis kinni ei hoitud).

Miks ma seda tegin? Opositsioon mõnitab Keskerakonda, et ostmine ja altkäemaksuandmine jätkub ja et neil on veel raha küll ja küll; samal ajal jättes endale taganemisteeks, et see oli nali ja et see pole raha, vaid mingi automüügifirma reklaamvoldik ja et rumal Sults neelas konksu alla.
Aga mööda panid! Kutsusin politsei, kirjutasin seletuse enda ja teiste Keskerakonna liikmete moraalse solvamise kohta, nõudsin juurdlust ning süüdlaste karistamist.
Tänaseks on see avaldus jõudnud politseist tarbijakaitsesse.
Minu „tagauks" läks tööle: kui automüügifirmal pole ette näidata Eesti Pangaga sõlmitud lepingut käibeloleva 500-kroonise rahatähe koopia kasutamiseks oma toote reklaamimisel, peaksid automüügifirmal tekkima suured pahandused. Küll automüüjad rivistavad oma „müügimehed" Tallinna linnavolikogu ette, kui ikka tõsised trahvid mängu tulevad.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (17)