Rahu, ainult rahu!

Toivo Tootsen,      01. november 2006


Kaitseväe juhataja ametistlahkumised on meil ikka käinud kirglikult. Olin Riigikogu riigikaitsekomisjoni liige ka siis, kui kaitseväe juhataja Johannes Kert ametist vabastati. Sinna saab oma kuus aastat tagasi. Mäletan, ka tookord oli mõnesid kõnesid kuulates või artikleid lugedes tunne, nagu oleks juba kodusõda käimas – või vähemalt sõda president Meri ja kaitseväe juhataja Kerdi vahel. Viimane lahing peeti maha Riigikogu istungil 28. augustil 2000. Aga ametist Kert vabastati, häältega 47:46. Mõni aeg hiljem nimetati samas Riigikogus üksmeelselt ametisse Tarmo Kõuts.
Kinkisin talle viimasel sünnipäeval tolle, tema ametissenimetamise istungi stenogrammi – nii palju ilusaid sõnu polnud tema kohta vist enne seda aastate jooksul öeldud!
Kiidusõnu sai admiral kuulda ka järgmistel aastatel. Ja mitte asjata – meie kaitseväe üle võib uhkust tunda. Kui käisin Bosnias ja Kosovos, rääkisid välisriikide kindralid ja kolonelid meie missioonil olevatest kaitseväelastest lausa ülivõrdes. Sama on öeldud ka teistel missioonidel olevate kaitseväelaste kohta. Ühesõnaga: Eesti on võrdväärne NATO liige ja võib uhke olla oma kaitseväele.

Tarmo Kõutsi kiitsid nii presidendid Meri kui ka Rüütel. Häid sõnu ütlesid tema tubliduse kohta ka meie kaitseministrid, keda tema ametisoleku ajal oli mitmeid. Kiitis ka praegune kaitseminister, aga kiitmisväärse kõrval leidis Jürgen Ligi kaitseväe juhataja töös puudujääke ja möödalaskmisi. Ta ei hoidnud neid vaikselt vaka all, vaid andis üldsusele teada.
Ega admiralgi oma arvamusi ainult enda teada jätnud – ja kodurahu oligi rikutud. Eks ikka selleks, et endale kaitset ja tuge saada, käis Kõuts välja oma trumbi: tema lahkub kaitseväe juhataja kohalt ja läheb poliitikasse uue ühendpartei ridades! Küllap ta pidas läbirääkimisi teistegi erakondadega, aga paistab, et kõige rohkem tuge ja kaitset lubasid Laar ja tema sõbrad.

Öeldakse, et kaitseministeeriumi ja kaitsejõudude vahele on juba olemuslikult pinge sisse kodeeritud, see olevat peaaegu igas riigis nii. Eks see pinge on ka meil tunda, ainult et vahel on ta märkamatu, teinekord aga lahvatab suureks – nagu praegu. Ja veel: kuipalju on praegusel juhul tegemist pingega kaitseministeeriumi ja kaitsejõudude vahel, vaid hoopis vastasseisuga kaitseministri ja kaitseväe juhataja vahel? On selge, et kaua see kesta ei saa; seega on vaja kaitseväe praegune juhataja vabastada ametist nii ruttu kui võimalik.

Kes saab järgmiseks kaitseväe juhatajaks? Eesti riik on juba nii vana, et tal on võtta õige mitu head kandidaati. Kogenud sõjamees ja kindla käega juht kindralmajor Ants Laaneots, Kaitsejõudude Peastaabi ülem brigaadikindral Alar Laneman, korraliku sõjalise hariduse saanud kolonelid Vello Loemaa ja Valeri Saar – kui ainult mõnda nimetada. Usun, et president leiab nende hulgast sellise, kes saab Riigikogus tugeva toetuse.
Aga enne peaks Riigikogu seadustama, et kaitseväe juhataja ametiaeg on piiratud viie aastaga. Liiga kauaks ametisse jäänud mehel võib töö igavaks minna ja ta võib ka hakata sihtima huvitavamas suunas – näiteks poliitikustaatuse poole. Või otsida mõnd muud moodust, kuidas elu põnevamaks teha.
Praegu aga rahu, ainult rahu! Eesti riik on kaitstud ja kaitsevägi juhitud. Üle hulga aja saab teoks ka see, mida riigikaitsekomisjonis juba aastaid nõudnud oleme: kaitseväelaste palgad tõusevad ja ka ajateenijad hakkavad saama korralikku kompensatsiooni.


KESKMÕTE:
Eesti riik on kaitstud ja kaitsevägi juhitud. Kaitseväelaste palgad tõusevad ja ka ajateenijad hakkavad saama korralikku kompensatsiooni.




Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (16)