Sõjaväearsti sõjamälestused

Mihkel Ostrov,      28. märts 2007


Oktoobrikuus [1918] käis kõmin läbi maa: "saks läheb minema!" Novembrikuu 20. või 22. p. sain Tallinnast telegrammi: "Teie siinolek tingimata tarvilik!" 24. XI jõudsin Tallinna, kus töö kees.

Kohale jõudes nimetati mind sõjaväe ülemarstiks, kelle kohuseks oli kõike sõjaväele tarvisminevat arstiabi andmist korraldada ja juhtida. Sellest arenes minu ajal välja Sõjaväe Tervishoiuvalitsus.

Sakslased vedasid kõik "nach Vaterland"

Saksa väeosad valmistasid minekut, meie omad olid kõik laiali, enamlane aga ootas Narva taga, et sisse tungida. Aitamist enamlasi tagasi tõrjuda saksa poolt ei olnud, ei! Ümberpöördult, saks tegi kõik mis võis, et meie vastupanu nõrgendada. Kevadel minu käest saadud laatsareti sisseseadetest ei saanud ma mitte nööpnõelagi tagasi, kõik oli läinud "nach Vaterland" [Isamaale].

Nii kaugele läks Saksa aitamine meie vaenlastele, et püsside ja kahurite lukud eest võeti ja merre heideti.

Kindral Põdder tuleb appi

Kuni saks veel Tallinnas, olid Juhkentali barakid tema käes, ainult vana maja oli meil tarvitada, kuhu esialgu haigeid ja haavatuid mahutada tuli. Kuid puudus oli igal sammul. Raudvoodid olid ainukesed, mis saks maha jättis. Nii tuli alguses nende peale õlgi panna ja haige kattis end sineliga.

Mul seisab elavalt meeles, kuidas rusutult laua taga istusin ja kaalusin, kuidas oleks võimalik suurendada haigemajavoodite arvu. Kuhu poole ka ei kaldunud, ikka ainuke takistus ees: ei ole varustust! Seal astub kindral Põdder sisse ja küsib: "Tohter, mis teil siis viga on?" Jutustasin oma häda. Ta käis paar korda tuba mööda edasi-tagasi, siis tuli laua juurde: "Andke mulle paber ja sulg!" Andsin nõutud asjad ja jäin ootama, mis need siis õieti aitavad. Kindral Põdder oli sel ajal Tallinna garnisoni ülem ja ta kirjutas käsu, millega kohustas iga Tallinna elanikku, kellel korteriks neli tuba, andma ihu- ja voodipesu jne.; kes ei täida käsku, karistatakse 10.000 margaga. Käsu tagajärg oli hea. Mõne päeva pärast sain särke, aluspükse, linu jne., nii et esimesest hädast üle sain ja võimalus oli liinilt toodud haavatutele ja haigetele puhast pesu selga panna.

Õmblusmasinad vurisesid
Vahepeal oli ka Tallinna seltskond, suures enamuses naisterahvad, end korraldanud "Ühistöö" nime all, millel üle maa osakonnad tekkisid, kus kokku koguti kõike, mis niihästi sõduritele eesrinnal kui ka haigemajades tarvis läks. Tallinna "Ühistöö" avas tütarlaste kommertskooli ruumides töökoja, kus 20 õmblusmasinat 3 vahetusega ööd kui päevad töötasid. Nende ennastsalgavate naiste ja neidude nimesid pole jõudnud minu vana pea meeles pidada, kuid olgu siinkohal nende kaastöö meelde tuletatud ja neile kõigile tänu avaldatud abi eest kõige raskemal ajal!

Haiglavarustuseks läks kõik võimalik

Sadamaladudes leidus mitmesugust riidetagavara, ja nii said haigemajad ihu- ja voodipesu, leitud kalevist lõigati tekid. Ja varsti ulatus varustust, mis "Ühistöö" üle maa tarvitada saatis, Juhkentali haigemaja laiendamiseks 1000 voodi peale ja II sõjaväe haigemaja avamiseks Narva maanteel 400 voodi peale. Nagu pesust, nii oli puudus ka sidumismaterjalidest, sellepärast oli jällegi sadamaladudest leitud pleekimata marli otse õnneks, mis haigemajades sidemeteks lõigati. Leidus kellelgi Tallinnas ka sidemete lõikamise masin ja rulliajamisriistad. Ka siin olid neidude nobedad näpud ametis, valmistasid päeva jooksul kes 800–1000 sidet. Teised valmistasid samast marlist lapikesi, mis keeva auruga puhastati ja väikestes pakikestes puhtalt haavasidumiseks lahinguväljal valmis seati.

Kuid mitte nii ei rühmanud kõik kui need, kes olid koondunud "Ühistööle". Ei saa vaikides mööda minna sadamatehastest, kus sanitaridele ja velskeritele riidest kotte õmmeldi rohtude ja sidemete jaoks esimeseks abiandmiseks lahinguväljal. Nimetatud kotte oli kiirelt tarvis, kuid seal venitati tööga nädalate viisi. Asi hakkas paranema alles peale seda, kui valitsuse kukutajad Raekoja platsil tuld said.

Rohtude ja sidematerjalide äratarvitamisele polnud kuskilt uut asemele saada, sellepärast tuli arstidele ja velskeritele eesrinnal korduvalt meelde tuletada kokkuhoidmist.

Kuivõrd vähe oli sidematerjali, võib näha sellest: kuskil leitud kast gaasimaskidega: gaasimaskide seest leitud marli pesti puhtaks, steriliseeriti ja tarvitati haavade sidumiseks.

Haigemaju tuhandetele haavatud sõjameestele

Kibedas töös ja heitluses oli 1918-nes aasta lõpule. Juhkentali haigemaja, mis 1000 voodini laiendatud, ei jõudnud enam kõiki vastu võtta. Küll olid Tallinna haigemajad: Diakonissimaja ja Greiffenhageni haigemaja, kes võtsid kõik lahkesti haavatud sõdureid vastu, niipalju kui nende ruumid lubasid.

Jaanuarikuul olid meie väed ägedalt peale tungimas ja selle tõttu ka rohkem haavatuid. Nii oli peagi II sõjaväe haigemaja täis ja oli meie haavatute õnneks, et enamlased olid Tartust välja aetud ja Valga taha paisatud ja Tartu kliinikud haavatud ja haigeid sõdureid võisid kuni 300 meest ära mahutada. Mida kaugemale enamlane suruti, seda ägedamalt pani ta vastu, sellest ka haavatute arvu tõus.

Tallinnas oli vahepeal Laia tän. nurgal olevas mõisnikkude klubis Soome vabatahtlikkude jaoks avatud eraldi haigemaja, kuid ikkagi tuli veel avada juba II Tartu sõjaväe haigemaja Aia tän. ülikoolihoones, jällegi 1000 voodiga.

Võitlused kestsid edasi ja jällegi tuli päevakorrale haigete ja haavatute mahutamise küsimus. Ei Tallinnas ega Tartus polnud enam maju, kuhu oleks võinud mahutada suurem haigemaja. Jäid ainult Kopli barakid Tallinna juures, kuid nende juures oli tarvis suuremaid parandusi. Ülemjuhataja käsu järele pidid parandused 7 päeva jooksul tehtud olema. Sinna pidi paigutatama kõik naha- ja suguhaiged.

Ei olnud meil üksi enamlaste vastu võidelda, vaid ägedam võitlus tuli kurja külgehakkava taudiga – plekilise soojatõvega, mis vaenlane meile sisse tõi.

Sõjaväeteenistusest lahkumine

Maailmasõjas 33 kuud vagunis mööda saadetud elu ja rohkem kui 100 tuhat versta läbisõidetud maad polnud jäljeta möödunud. Käesolevas ametis töö, mis enamasti kestis hommiku kella 9 kuni keskööni, sagedasti kauemgi, pingutused ja hõõrumised, möödapääsemata kaaslased esikohal seisvas teenistuses, liiklusabinõude mittesaamine – kõik see ühtekokku oli mõjunud sedavõrt raskelt, et ma enam ei suutnud tööd jätkata. 29.III esinesin raportiga ülemjuhatajale, paludes mind teenistusest vabastada, mis ka 31. III 19 sündis.

Oma järeltulijale võisin edasi anda Tallinnas töötavaid sõjaväehaigemaju 1400 voodiga, Soome vabatahtlikkude haigemaja 100 voodiga, Kopli barakkides oli veel korraldus käimas; erahaigemajades oli sõjaväelastele kindlustatud 75 voodit; Tartus 2 sõjaväehaigemaja 2000 voodiga ja ülikooli kliinikutes sõjaväelaste jaoks 300 voodit.

Enne minu Tallinnast lahkumist jõudis kohale meie aurik, mis tõi meile kingitud varustust 8 tuhat puuda. – Sõjaväeteenistusest lahkudes sõitsin 8. IV 19 Põltsamaale, et oma perekonna keskel kosuda.


Eesti Ajakirjanikkude Liidu kogumikust "Mälestused iseseisvuse võitluspäevilt" (II osa, Tallinn 1927) toimetanud Ralf R. Parve

[fotod]:

Mihkel Ostrov – Sõjaväe tervishoiuvalitsuse ülem 21. novembrist 1918 – 8. aprillini 1919.

Eesti Punase Risti Võru osakonna haigla Vabadussõja päevil.

Haavatud sanitaarvagunis.

Haavatud õppursõduri kojutoomine. Repro R. Väljamäe õlimaalist

Viimati muudetud: 28.03.2007

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)