Kultuuripoliitika teatris ehk võim ja vaim

Viimased kolm kuud ja eelkõige viimased paar nädalat on andnud põhjust selleks, et minu seisukoht kultuuripoliitika puudumisest või mittepuudumisest selgemaks saaks. Toon oma peamised seisukohad.

Tänast kultuuripoliitikat vaadates näib, et põhialusteks on kolm teesi:

1. Tühja sest suurest etenduste ja publiku arvust, tähtis on hoopis: tee vähem tööd, siis on kõik korras!

2. Tühja sest vaimsusest, peamine, et tehtu mahutuks võimu tabeli vormi!

3. Tühja sest riigimehelikust käitumisest!

1. Tee vähem tööd, siis on kõik korras!

Tänane valitsus juhib teatreid viisil, mille algpõhimõtteks näib olevat: ära tee liiga palju tööd.

Riigitoetus peaks etendusasutuste seaduse § 16 järgi sõltuma külastajate arvust, aga tegelikult ei sõltu. Seetõttu, andes järjest rohkem etendusi, väheneb riigi toetus iga pileti kohta. Paradoksaalselt on tulemus selline: tahate rohkem raha - tehke vähem tööd! Seega on mulle ette heidetud, et olen olnud liiga tubli. Täna on olukord selline, et saavutused osutuvad etteheiteks.

2. Peamine, et tehtu mahutuks võimu tabeli vormi.

Exceli tabel

domineerib loovuse üle. Liigume üha enam ametnike riigi suunas. Järjest rohkem otsuseid viiakse täide bürokraatia tasandil. Liiga palju on kaalukauss kaldu ametnike suunas. Loovus ja rõõmsameelsus, mis võiks domineerida, on kadumas.

Arvan, et loomingulises õhkkonnas saavutatakse tunduvalt rohkem kui Exceli tabeli järgi juhtides. See tabel ei tohi domineerida loovuse üle. Kui tendents jätkub ja Exceli tabel on loomingulises organisatsioonis kõige tähtsam, jõuame ajajärku, kus riik kui omanik, andes euro, ei saa tööd vastu mitte euro, vaid 15 sendi eest. Jõuame vegeteerimise ajajärku.

Võim versus vaim

Vaadates viimase aja teatripilti, tõuseb esmajoones esile tõsiasi, et võim on hakanud domineerima vaimu üle. Lausa niipalju, et võimu valimatu kasutamine on tekitamas võimukandjates karistamatuse tunnet. Näib, et võimu juures olevad inimesed on kaotanud reaalsustaju ning unustanud inimlikkuse ja väärikuse.

Õiglus ja õigus

Õiglus ja õigus - need on kaks sõna, mille omavahelise dialoogi olulisust pean ülitähtsaks. Mis on õige ja mis on õiglane? Exceli tabel võib olla küll õige, aga kas ta on ka õiglane?

Ideaalteatri vorm

Minnes konkreetsemalt teatrisüsteemi ja -poliitika juurde, julgen öelda, et teatrivorm, mida 13 aastat juhtisin, oli oma olemuselt ideaal - produtsenditeater. Pean õigeks loovjuhi poolt manageeritud teatrivormi. Lõppvastutuse kandja on üks isik, kelle ümber on koondunud profid.

Nõukogu

Teatri nõukogu peaks loovjuhti toetama, aitama ellu viia tema ideid ja suunama finantsküsimustes, mitte lokkama kuivadest arveametnikest, keda ei õnnestu saada isegi teatri maja ja inimesi tutvustavale ringkäigule. Nõukogu ei tohi külvata hirmu. Hirm genereerib tühja vegeteerimist. See omakorda pärsib kunstilist taset. Kõik on omavahelises seoses.

Teatrijuhi vastutus

Teatrijuhil lasub suur vastutus oma töötajate aja väärtusliku kasutamise ees. Juht ei tohi raisata oma inimeste aega ning ohata päeva lõpus oblomovlikult: „Oh, õnneks täna ei juhtunudki midagi." Juht peab innustama, pidevalt arendama ja olema sütitaja.

Milline pilt valitseb tänastel teatrijuhtide koosolekutel? Kui palju silmab seal sütitavaid sõnavõtte ja sädet silmis? Paraku on teatrijuhtide lauaring pigem hall kogu. Viimastel aastatel on teatrijuhtide seas edust pakatavaid ja säravate silmadega hetki aina vähemaks jäänud. Mis on põhjus? Eelkõige rahapuudus ja kartus võtta riske.

Tänane teatrijuht on võimu poolt ära hirmutatud. See omakorda pärsib kreatiivseid tulemusi. Kõige tulemuseks on karm tõsiasi, et publik kaotab huvi.

Konkurents

Kapitalistlikus ühiskonnas peaks konkurents olema edasiviiv jõud. Viimastel nädalatel aga toimus midagi hoopis vastupidist. Konkurent hävitati tänase Kultuuriministeeriumi poolt kõige kõrgemal tasandil. Sellise võimu juures on Eesti teatrite suurlavastuste aeg läbi. Ükski teatrijuht ei julge enam võtta suuri riske.

Lapsed ja lasteteater

Kui ühe lasteteatri ümber toimuvad sellised skandaalid nagu viimastel kuudel NUKU ümber, ei jäta see puudutamata ka lapsi endid. Lapse esimene kogemus teatriga peab olema positiivne. Kuid sellised juhtumid võtavad teatrilt positiivse aura. Ja lastele on põhjustatud trauma. Samamoodi nagu organisatsioonile endale.

Kui oluline on üks lasteteater järelkasvu kasvatamisel, seda näeme viie aasta pärast.

3. Tühja sest riigimehelikust käitumisest!

Siit edasi jõuan mõiste juurde „riigimehelik käitumine". Miks ma seda rõhutan? Sest just riigimeheliku käitumise puudumisega olen viimastel nädalatel eriti valusalt kokku puutunud. Pean väga oluliseks, et riiklikult olulisele positsioonile jõudnuna järgitakse riigimehelikke käitumismaneere. Millised need maneerid on? - Need maneerid, mis võeti kasutusele NUKU puhul, olid riigimehelikkusest kaugel.

Kas despootlik suhtlusviis ja isiklike kitsaskohtade lahendamine riiklikul tasandil on riigimehelik?

Kuhu viib riigimeheliku kultuuripoliitika puudumine Eesti teatris?

Riigikontrolli eriaruanne Kultuuriministeeriumile kultuuri rahastamisest:

16. Kultuuriprotsessi hoiavad toimimas eelkõige inimesed. Eriti olulised on aga need inimesed, kellel on võimalus kultuuritegevusele täielikult pühenduda ehk siis kutselised (professionaalsed) loovisikud. Nemad võimaldavad teistelgi kultuuriprotsessist kas kaasalööjana või tarbijana osa saada.

Kui korrastamise asemel lammutatakse, siis mis on selle kõige tulemuseks?

1. Suurte kreatiivsete suurlavastuste puudumine, kuna riske ei julgeta võtta. Teatrite tegevus taandub näiliselt riskivabasse kunsti tegemisse. See omakorda toob kaasa teatrikülastuste vähenemise.

2. Teatrikülastuste vähenemine toob omakorda kaasa suubumise digi- ja virtuaalmaailma.

3. Omakultuuri tarbimise vähenemine annab tõukejõu teiste kultuuride pealetungiks.

4. Tulemuseks on tõsiasi, et 10 aasta pärast ei ole me mitte enam uhkelt miljoni teatrikülastajaga riik, vaid teatrikülastuste arv on poole väiksem.

Sealt edasi mõelge edasi.

Jaga |