Meresõja suurimaid lahinguid Tallinna all 29. augustil 1941. aastal

G. von SCHOULZ,      24. august 2005


Berliini ja Moskva vaheliste pinevuste aastail 1935–1937 kerkis Soomes tihti küsimus, milliseks kujuneks Saksamaa ja NLiidu meresõda Läänemerel ning kas Saksa sõjalaevastiku tungimine Soome lahte oleks mõeldav.
Tookord avaldati arvamust, et selline sissetung oleks võrdne ründava laevastiku mõrvaga niikaua, kui see veel ei valda kindlaid toetuspunkte Soome lahe rannikul ning sealjuures ei evita absoluutset ülekaalu õhus.
Kui käesolev sõda laienes Läänemerele, oli Nõukogude sõjalaevastik tunduvalt tugevam kui tookordseil pinevuspäevil. Nad evisid nelja raske üksuse ja mõne kahuripaadi kõrval arvukalt väiksemaid sõjalaevu, allveelaevu, hävitajaid, torpeedo- ja miinipaate, mis olid nõukogude võimu Läänemerel tublisti mitmekordistanud.
Sellest hoolimata võitis Saksamaa oma vaenlase Läänemerel ja hävitas selle sõjalaevastiku veidi enam kui kolme kuuga. Kuidas oli see võimalik?
Läänemere strateegilise olukorra kindlustamisel ei evinud väiksemat tähtsust Saksa jalavägi, kes ründas vaenlase laevastikku selle oma rannikult ja vähehaaval vallutas kõik selle baasid.
Ükski laevastik ei saa püsivamalt teotseda ilma baasideta, sest suuremadki laevad peavad parandama oma vigastusi ja varustama end moona- ning küttevarudega.
Ei ole kahtlust, et tähtsat osa etendas lennuvägi. Saksa eskadrillid, võideldes täie innuga Läänemere rannikul, uputasid hulgaliselt vaenlase laevu või vigastasid neid tugevasti.
Vaenlase laevastiku hävitamise peateene kuulub Saksa mereväe kergematele jõuüksustele, eriti silmapaistvalt kiir-, miini- ja traalerpaatidele, mis olid nagu loodud Soome veestikule ega petnud kunagi neile pandud lootusi.
Kõige raskemini löödi Nõukogude laevastikku selle enda relvamiinidega. Kui maa poolt vallutati Paldiski ja Tallinn, tuli Nõukogude laevastikul lahkuda neist sadamaist suurima kiiruga. Arvukad sõja- ja transportlaevad sõitsid välja ettevaatamatult, jättes enne seda puhastamata kalastusvesi sinna lastud miinidest. Surutud ahtaks kolonniks, sõitsid need koos otse Saksa miinitõkke keskele.
Tagajärg oli ennenägemata katastroof.
Miinidest kahjustati või hävitati 60 laeva ümber, nende seas üks ristleja, mitu hävitajat, eelpatti, transportlaevu ning tuhandeid sõdureid. Laevad hukkusid kas otsekohe või triivisid põlevaina ringi, kuni need hävitas teine või kolmas miin. Peale sõjalaevade hukkus sel miiniväljal üle 20 kaubalaeva, kokku umbes 120 00 brutoregistertonni.
Kuni 29. augustini 1941. aastal ei tunne meresõjaajalugu sellist massilist hukkumist ainult miinide läbi. Surnute arvu ei saa kindlaks määrata, ent see on arvatavasti suurem kuid Skagerraki lahingus 1916. aastal, Tsushima juures 1905. aastal või Lepanto merelahingus 1571. aastal.
Üksteise järel plahvatasid põlevad laevad, sest enamikul leidus pardal relvi ja laskemoona. Teised põlesid kogu öö – kohutav vaade, mis oli nähtav mitmes kohas Soome rannikul.
See „Tallinna miinilahing" on parim tõend, et isegi nii väikesed sõjalaevad nagu miini- ja kiirpaadid võivad saavutada suuri tulemusi, kui meresõda on viidud kinnisesse veestikku ning kui nende meeskondi hingestab julge ofensiivi-ind. Peale muu tõestasid kiirpaadid oma võrdvõimelisust miinipanejatega. Need ründasid vaenlase laevu, hoolimata tüübist või suurusest ning torpedeerisid mitut hävitajat ja allveelaeva.
Vene laevastik, millel maailmasõjas olid parimad miinid ja mis oskas neid hea eduga kasutadagi, näis olevat võõrdunud sest kunstist bolshevike kätes. Bolshevistlik rezhiim pole osanud välja õpetada häid spetsialiteediga meremehi.
Hoolimata mitmekordsest ülekaalust varises Nõukogude laevastik selles sõjas kokku. Nende ainus vabandus võiks olla, et nende vastaseks oli Euroopa parim maa- ja merevägi.

Meie Maa, 29. august 1942

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)