Vitsur: eraisikute suur välisvõlg pidurdab majanduse arengut

Eesti laenukoormusest andis Kesknädalale lühiülevaate Arengufondi majandusekspert Heido Vitsur

Peaminister Ansip armastab pidevalt rõhutada Eesti valitsussektori vähest võlga. Ometi on eraisikute võlg meil väga suur. Kumb näitaja on siiski olulisem ning määrab meie riigi ja rahva tulevikku?

Võlg on alati võlg, sõltumatult sellest, kas tegemist on üksikisikute, firmade või valitsuse omaga. Võlg iseenesest ei ole paha ega hea. Kõik sõltub kontekstist. Oluline on see, milleks laenuna saadud raha kasutati, kui läbimõeldud oli laenuvõtmine ja kas laenutingimused olid laenuvõtjale vastuvõetavad. Sõltumata laenuvõtjast toimub laenu tagasimaksmine riigi SKT arvelt. Olulist vahet seega pole, kes oli laenuvõtja.

Kui valitsusel on suur laenukoorem, kulub suur osa riigituludest laenude teenindamiseks. Seda vähem jääb raha sisemiste vajaduste tarvis, nagu näiteks sotsiaalvaldkonna jaoks või tehnilise infrastruktuuri arendamiseks. Kui inimestel on suur välisvõlgnevus, läheb suur osa nende rahast välismaale, mitte aga sisenõudluse toetamiseks. Seetõttu konkreetse maa majandus ei saa nii kiiresti areneda. Lõppkokkuvõttes loeb ikkagi see, kui suur on rahva koguvõlg. Loomulikult on olukord teine, kui jutt on näiteks eurole ülemineku kriteeriumide täitmisest. Siis ei oma mingit otsest tähendust elanikkonna võla suurus, küll aga avaliku võla suurus.

Kas oskate leida põhjust, miks eestlased teistest idaeurooplastest märksa julgemalt võtsid endale kanda laene?

Põhjusi, miks eestlased teistest julgemalt laenasid, peaksid selgitama psühholoogid. Selle nähtuse juured on palju sügavamal, kui viimases kahekümnes või ka kuuekümnes aastas. Juba ülemöödunud sajandi Brockhausi leksikonis tähendati, et eestlastel on kombeks oma raha väga kergemeelselt ja kiiresti kulutada ning et nad ei ole huvitatud raha kapitaliks muutmisest. Kui see tähelepanek oli õige, siis võin omalt poolt lisada, et nõukogude aeg üksnes süvendas sellist ellusuhtumist. Ja kui kalduvusele iga hinna eest tarbida lisandusid lihtne krediidisaamise võimalus, massiline laenuvõtmispropaganda meedias ning valitsuse laissez-faire-poliitika (Vikipeedia: pr laissez faire 'laske teha [jätke rahule], laske juhtuda' - Toim.), siis tulemuseks saigi olla Eesti leibkondade väga suur võlakoormus.

INDREK VEISERIK

Jaga |