Omandireform osaliselt ebaõiglane

 Paljud neist olid vaid formaalsed omanikud, sest maad ja hooned olid pankadele panditud. Kui vara on pangale panditud, on pank laenu ulatuses selle  omanik ning formaalne omanik ei saa oma varaga panga nõusolekuta midagi ette võtta.

1940. aasta riigipöörde ajaks olukord Eestis selline, et suurem osa varadest oli soetatud pangalaenude abil. Kinnistusraamatusse oli selleks tehtud vastav kanne.

Kui algas aga eraomanduse taastamise ajajärk, kuulutati omanikeks kõik need, kelle varad olid kunagi nende nimel kinnistusraamatusse kantud. Samas nende formaalomanike pangalaenukohustust ei taastatud. Sellest tekkis järjekordne omamoodi ebaõiglus.

Toome näite. Ühes külas elasid kõrvuti rätsep ja renditalupidaja. Asjalik rätsep kogus panka raha, et tulevikus saaks oma lapsi koolitada. Rentnik otsustas senise renditalu 1938. a. endale osta; ta sai pangaga kaubale ja talle vormistati hüpoteeklaen tasumisajaga 55 aastat. Panga käes olid ju rätsepa säästukroonid, mida võis välja laenata!

Nüüd on laenuga ostetud talu maa tagasi saadud, kuid rätsepa säästuarvet ei taastatud. Seega – rätsepa säästude arvel said kunagise taluomaniku pärijad varanduse omanikeks.

Minu isa alustas 1933. a. uudismaatalu (27 ha) rajamist täiesti metsa - polnud ühtki hoonet ega jalatäitki põldu. Talule pandi nimekski „Metsa“. Riik andis maa alul rendile ja 1937. a. vormistati maa ost-müük. Maahinnast ja saadud ehituslaenust tekkis nn liitlaen (viimane tasumistähtaeg 1992. a. aprill). 55 aasta jooksul tulnuks pangale tasuda kokku 3436 krooni (laenusummale 1790 krooni lisaks 1646 krooni pangaintresse). Igal aastal tuli tasuda 62,48 krooni (maksta võis kahes osas). Isa viiski viimast korda Maapangale 1940. a.esimese poole eest 31,92 krooni.1940. a. 1. mai seisuga ?jäi isal liitlaenust tasumata 1747 krooni – selle summa kustutas nõukogude võim.

Eeltoodud viisil põhiliselt toimuski maade ja hoonete ostmine. Taludel ja põllumeestel lasus 1940. aastal 142 miljonit krooni võlgu. Need jagunesid nii: lühiajalised võlad pankadele 23,7 miljonit; lühiajalised võlad teistele isikutele 16,5 miljonit; pärandusvõlad 6,5 miljonit; Maapanga hüpoteeklaenud 11 miljonit, lühiajalised pikaajalisteks ümberlaenustatud võlad 8,5 miljonit, maareformi võlgnevus 68 miljonit (vt „Eesti põllumajandus XX sajandil“ II, lk. 21).

Arvatavasti võis ülejäänud elanikkonna ja muude majandusharude laenukoormus olla veel palju suurem kui põllumajandusel.

Seepärast ei saagi kaljukindlalt öelda, et omandireform taasiseseisvunud Eestis oli igati õiglane. Formaalne omanik sai enda nimel olnud vara tagasi, kuid säästud panka pannud inimesed jäid oma rahast ilma.

Omandireformi käigus osutus teiseks suureks kaotajaks suur inimrühm, kellel polnud võimalik oma elukorterit erastada. Need, kes elasid isiklikus majas, ja need, kes osutusid hilisemal ajal nn sundüürnikeks. Minul oli tööaastaid 44 – see andnuks õiguse 44 m2 elamispinna erastamiseks. Sain oma EVP-de eest 10500 krooni. Aga kui palju maksab kuskil linnas täna 44 m2 elamispinda?

MANIVALD MÜÜRIPEAL (76), pensionär Pärnumaa Varbla vallast

Jaga |