Ega raamatuajastu veel lõppenud ole?

MARK SOOSAAR,      26. november 2003


Eesti rahvale on raamat olnud teenäitajaks läbi ajaloo hämaruste. Edumeelsed mõisnikud rajasid esimesed raamatukogud selleks, et maarahvale teadmisi jagada ning kuulsamad raamatukaupmehed (isegi Oskar Luts oli ju raamatupoodnik!) on end meie ajalukku kirjutanud kui lugupeetud rahvavalgustajad.
Raamat oli ka nõukogude okupatsiooni ajal oluline meie rahvusliku eneseteadvuse toetaja - vanem põlvkond mäletab hästi aegu, mil juba õhtul koguneti raamatupoe ukse taha, et hommikuks väärtteose omanikuks saada.
On loomulik, et raamatut ei trükita enam Gutenbergi ega Fjodorovi presside all. Täna leiame raamatukaante vahelt sageli hoopis audiovisuaalse ketta. See aga ei tähenda verbaalse kultuuri lõppemist. Raamat oli, on ja peab kestma seni, kuni kõlab meie emakeel. On ju raamat meie rahvusliku identiteedi toetaja.
Samas näitavad uurimused erinevates Euroopa riikides, et seoses audiovisuaalse massikultuuri pealetungiga on süstemaatiliselt raamatuid lugevate inimeste arv drastiliselt vähenenud. Eriti murelikuks teeb meid fakt, et lugemisharjumus väheneb laste hulgas.
Arvan, et Riigikogu ei tohiks jääda pealtvaatajaks, kui korrastamist vajavad suhted Eesti raamatuturul. Käibemaksu vähendamine viiele protsendile pole suutnud oluliselt olukorda parandada ning siin on võimalik edaspidi mõelda veelgi suurematele soodustustele. (Muide, olemegi juba Keskfraktsiooniga teinud käibemaksu seaduse eelnõusse ettepaneku lasteraamatute vabastamiseks täielikult sellest maksust.)
Taasiseseisvunud Eestis käitusid hoolimatult meie vaimuelu suhtes nii riik kui ka need kohalikud omavalitsused, kes tagajärgedele mõtlemata raamatukaupluste hooneid erastasid. Paljud aastaid tegutsenud raamatupoed on nüüdseks kas väiksemale pinnale surutud või hoopis suletud. Riik ja kohalikud omavalitsused peaksid otsima võimalusi raamatupoodide tagasitoomiseks nende endistesse hoonetesse ning mõtlema uute, eriti lastele ja noortele suunatud raamatu-muusika-videokaupluste avamisele.
Loodan, et Rahva Raamatuga juhtunud konflikt Tallinnas avab silmi ka väljaspool Tallinna. Saaremaa ainuke raamatupood on Kuressaare turul, Jõgeva maakonnast tuli signaal, et seal pole juba ammu enam raamatukauplust. Mõned väikelinnad nagu Kärdla, Abja-Paluoja ja Tõrva on vapralt oma vaimuvarapoed alles hoidnud, samas kui Kilingi-Nõmme, Lihula ja paljud teised on alla andnud ...
Minu kodulinnas Pärnus meelitasid kultuurilembeseid inimesi 1995. aastal seitse raamatukauplust. Tänaseks on alles jäänud vaid üks ja seegi, Rüütli-nimelisel peatänaval aastakümneid tegutsenud kauplus, on tõmbunud ligi kaks korda väiksemale pinnale sellal, kui müügil olevate teoste nimekiri on mitmekordistunud. Pole kuigi meeldiv otsida raamatut olukorras, kus pead tõuklema või ootama, kuni käsi uudisteoseni ulatub. Samas pandi Pärnu linnale kuuluvad lasteraamatukogu maja Nikolai tänaval ja kauaaegne raamatukogumaja Rüütli tänaval (vahepeal Linnagalerii asupaik) müüki võileivahinna eest! Kas poleks olnud õigem need majad hoopis tasuta rahvavalgustajate kasutusse anda ning nii linnasüdamesse rohkem vaimu tagasi tuua?
Tahakski siinkohal soovitada nii riigile kui omavalitsustele tõsiselt enne kaaluda, kui seni kultuurile kuulunud hooneid võõrandama hakatakse.
Küll näete, kuidas Aeg õigete otsuste langetajad suurte tähtedega oma raamatusse kirjutab.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)