Valitsusliidu mõistus võiks naasta enne, kui pudel tühjaks saab

Kõigepealt tulid valitsuse liikmed ja Stenbocki maja ihuajakirjanikud välja väitega, et avalikus ruumis alkoholi tarbimine on täiesti okei, kuna seni on nagunii avalikult joodud ning politseil puudub ressurss kõigi rikkumistega võitlemiseks. Tõeline demagoogia kõrgpilotaaž! Samamoodi võiks ju väita, et tuleks seadustada ka perevägivald, kuna naisi-lapsi nüpeldatakse nagunii ning politseilt nõuab koduvägivallale piiripanek häbematult palju tööd.

Õnneks ei läinud avalikkus valitsuse arvamusega kaasa. Seejärel tegid veesogajad järgmise suurepärase vangerduse. Nimelt jäävat see korrakaitseseadus väljapoole kriitikatsooni, kuna võeti vastu juba 2011. aastal ning toona hääletasid selle poolt kõik parlamendierakonnad. Seepärast olevat opositsioonipoliitikutel parem suu kinni hoida. 

19. septembri Päevaleht kulutab hulga väärtuslikku energiat tõestamaks, et korrakaitseseadus sai aastate eest ka Keskerakonna toetuse ja alles nüüd olevat erakond asunud seaduse kehtestamist boikoteerima. Tegelikkus on veidi keerulisem.

 Uue korrakaitseseaduse kehtestamist üritas Keskerakond oma sotsiaalministri Jaak Aabi eestvedamisel pidurdada – just sellesama avalikus ruumis joomist lubava punkti tõttu. Venitasime mis me venitasime, aga uus kolmikliidu koalitsioon pani korrakaitseseaduse tervikteksti 2011. aastal hääletusele nii, et valida oli kas kõik või mitte midagi.

 Uut korrakaitseseadust oli aga väga vaja. Tookord käis korrakaitseseaduse juurde jutt, et rakendussättega lahendatakse Keskerakonna mure ära – lubati, et avalikku joomist lubav rida seadusest kaob. Seda paraku ei sündinud. Korrakaitseseaduse rakendussätet hääletati alles tänavu veebruaris ning seetõttu oligi 1. juulist alates olukord, kus võis avalikus ruumis alkoholi tarbida. Kui uurida selle rakendusakti hääletust (Päevaleht oleks võinud uurida!), siis on näha, et muudatuse poolt ei hääletanud ükski keskerakondlane.

 Vaatamata kõigile teravmeelsetele võtetele, mida uue seaduse söödavakstegemiseks kasutati, tuli koalitsioonil tunnistada, et vabaühenduste, haridustöötajate, arstide ja lastekaitsjate häält ei õnnestu seekord summutada. Siin meenuski tulest, veest ja organitest karastust saanud justiitsministrile Andres Anveltile vana hea jääkeldri-sündroom – kiirelt kutsuti kokku ümarlaud, kus osalejatel küll pikalt sõna võtta ei lastud, ent mis siiski täitis auru väljalaskmise ventiili tänuväärt ülesande. Sellega õnnestus pinged tervelt kuuks ajaks maha võtta. Valimismaraton startis, ja sotsiaaldemokraatidest ministritel õnnestus endast jätta mulje (erinevalt Reformi enesekesksetest sooloesinejatest), nagu nad sooviksid rahvaga kõnelda. 

 Reaalsus on kahjuks teistsugune. Kui see õnnetu seadus peakski saama alkoholitarbimise tolereerimist pärssivad parandused, on vahepealne aeg jätnud parandamatu jälje. Lapsed ja noored on näinud, kuidas ühel hetkel ühiskond enam ei tauninud avatud viinapudeliga mööda linna tuigerdamist. Noored jätsid toimunu meelde. Kui aastate pärast kurdame alkoholilembese põlvkonna üle, siis tuleb põhjusi otsida mitte hetke raskest kodusest olukorrast, vaid ajast, mil võis kaaskodanike silme all alkoholi libistada ja näiteks Tammsaare mälestusmärgi taga karistust kartmata põit tühjendada.

 Vingerdamise ja vigurdamise asemel oleks valitsusliit pidanud kohe kuulama mõistuse häält. Aga meie valitsejad järgivad hoopis topsivennatarkust, et kui kork juba maas, tuleb pudel põhjani juua. Loodame, et mõistus naaseb siiski varem, ja seadust muudetakse.

KESKMÕTE: Korrakaitseseaduse avalikku joomist lubava muudatuse poolt ei hääletanud ükski keskerakondlane.

MIHHAIL KORB, Riigikogu õiguskomisjoni liige

Jaga |