Milline partei viib Eesti välja röövkapitalismist?

ENNO SELIRAND,      11. august 2004



Täna märkame, et kõige hullem peaks möödas olema. Röövkapitalism hakkab lõppema. Peale majanduse seisavad lõpu lähedal samad tendentsid poliitikas. Parteides hakkab otsa saama diktatuur ja poliitiline klänlus.

Euro parlamendi valimised olid etapilised. Nad näitasid, et kvantiteet on pöördunud kvaliteediks. Eestimaalased tegid parimad otsused. Mis tõestas veel kord, et rahvas ei ole loll. Ootustele vastavalt said Brüsseli pileti eranditult need, kes on sügavuti asjaga tegelenud. Toomas Hendriku ja Marianne järel oli küll ka paar üllatust, kuid üheselt võitis peamine – valija usub professionaalidesse. Kuigi kampaanias nägime enamasti neid poliitikuid, kes eeldasid, et rahvas söögu heinu ja küll ta raisk mind valib, kuhu ta pääseb.
Aga ei! Iga pidu saab otsa, kainenemine peab tulema. Kes homme müüb jätkuvalt eilseid valesid, heidetakse kõrvale. Hoiatan, et kes nüüd minema visatakse, kukub ajaloo prügikasti, kust enam välja ei saa – tagasitee on nende poliitikute endi poolt röövitud ja laastatud nagu Napoleonil Kutuzovi vastu.
2004. aasta suvi andis igale poliitilisele jõule või rahvaühendusele aja analüüsiks. Kui ikka ei ole ise endastki aru saadud, ei suudeta ka inimestele midagi pakkuda. Kui ei ole mõistetud uue aegruumi nõudeid, siis pildile ei mahu.
Kogu rahvas tahab paremat Eestit kui see, mida täna näeme. Kas me sellist Eestit tahtsime? See küsimus seisab püsti juba mitu aastat. Ja see ei ole sundüürnike ega pensionäride pisaraist nõretav hala, see on ka keskklassi ja rikaste ihalus puhtama ja ausama elu järele meie ümber.
12 aastat tagasi prognoosis elukogenud välismaine politoloog, et ennem ei saa Eestis korda majja kui kuritegelik maailm on piisavalt raha akumuleerinud ja end avalikus elus kindlustanud. Et peale seda hakkavad just nemad nõudma korda ja kuritegevuse vähendamist, soovides, et röövitu võiks riigi kaitsva tiiva all kindlustada neile ja nende lastele turvalise tuleviku.

Inimeste ootused vihmasel suvel anno domini 2004
Olen juhtinud 17 aastat usaldustelefoni. Meie kogu Eestit hõlmav süsteem on kõnede põhjal oma lõbuks ka ühiskonna trende ja ootusi analüüsinud. Öeldakse, et praktika on tõe kriteerium – ka meie analüüside õigsust näitab aeg.
Ühe prognoosiga me eksisime: Res Publica valimised. Turundusnippide esmakordne täiuslik esitus valimiskampaanias oli rahvale ilmselt uus kogemus, õng neelati kogemata alla.
Poliitiline maastik vajas tõesti uut tegijat. Ootusseisund kasutati ära, kuid paraku puudus sisu, mille asemel nägime maotut demagoogilist bluffi. Nende võit, nagu ka praegune kaotus, oli prognoositav, kuid üllatab mõlema suurus.
Ühiskond sai õppetunni. Et klassikursust ei jäädud kordama, näitas eurovalimiste resultaat.
Näib, et eesti kakuke on küpseks saanud, seepärast ei maksa enam paska pasteedi pähe serveerida (Artur Alliksaar). Oodatakse uut poliitikat, kuid jumala eest, mitte alasti kuningat.

Meie hõikame EI, EI, EI, palun seda küll mitte!
Samas on vanad tegijad kah läbi nähtud, kellel 10 miljonit, kellel muud luukered kapis kolisemas. Teame vanasõna, et vana koera asjale ei õpeta. Rääkigu tegelased mida tahes, kuid käituvad nii nagu alati. Onupojapoliitika ja isiklik kasu kõigepealt on liiga läbinähtav ja kõlavate sõnadega seda kinni ei kata.
Aitab. Hirmutamise aeg on ümber. Ei kardeta enam sotsi ja nõuka sarnasust. Isegi kuri koll Savisaar ei aja rahvast kiini jooksma. Inimesi vaevavad hoopis teised hirmud, märksa eksistentsiaalsemad. Me näeme sind läbi, meie hirmu arvel tahad sina endale vaid uut pirukat.

Tähelepanu! Eesti ühiskond väljub pimedast tunnelist
Tunnelis hulpimise aegu erastati ärastati võltsiti susserdati. Ümberringi püsis pilkane pimedus ja kedagi justkui polnud. Elatunud inimesed elasid minevikus, meenutades, kuidas varem elati, kuidas kõik oli, kes 10 aasta, kes 35 aasta tagust aega, missugune eetika ja ausus ühiskonnas kehtis.
Noored omakorda veetsid aega unistustes: varsti saan jalad alla, tulevikus on kõik parem, minul on siis kõik vajalik olemas, haridus ja kõrgharidus ja kõrgeltmakstud spetsialisti hea elu…
Ümberringi aga müttasid peened poisid ja osavad sullerid, kes omastasid ja varastasid üksteise võidu. Sest kedagi ei olnud ju kohal.
Oleme nüüd koos tunneli lõppu jõudnud. Oleme ehk nüüd kõik aru saanud, et on vaid täna. Olevik. Kui sa ei ole täna oma elu peremees, ei ole sa seda ka tulevikus.
Toru lõpp peaks panema suurt osa nn tegijatest mõtisklema, sest nüüdsest hakkavad kehtima valge toa reeglid. Pole loota pimeduse kaitsele, tuleb loota puhastele kätele ja õigetele tegudele. Paraku on võltsmänguril päris raske, isegi võimatu, ausaks mänguriks ümber õppida. Sest rahval on mälu alles. Mida näitasid needsamad juunikuised valimised.

Peamine küsimus – kes juhib edasi?
Kes suudab riiki ja rahvast juhtida, et edasi liikuda valguse käes? See painav tulikiri põleb ja ootab vastust.
See peab olema tugev ja suur poliitiline ühendus. Erakond kui kooslus on ennast ajalooliselt kindlustanud. Aeg on näidanud, et üksiküritajad ei suuda midagi ära teha, olgu nad rohelised, sinised või violetsed. Üksinda läbi halli seina suutis ehk minna vaid Gustav Ernesaks.
Selle partei liikmed, kes suudaks Eesti röövkapitalismist välja viia, peavad olema asjatundjad. Oskajad vennad, mitte suuga teeme suure linna poisid või, mis veel hullem, lapsepõlves palju kobida saanud võimuahned egoistid.
Tobeduste ja ebakompetentsuse aeg peaks olema otsas. Laulvat revolutsiooni juhtisid oma ala parimad – teadlased, loomeinimesed, profid. Sellesse seltskond kuulumine oli au. Et revolutsioon sööb oma lapsed, seda näitas ka meie lugu. Asjatundjad kadusid pildilt, mõnele sai esimeseks töökohaks ministriamet, diletantide tegusid juhtis emotsioon, mitte mõistus, saamahimu uputas unistuste Eesti riigi. Analüüsivõimeni ei küündinud keegi.

Võidab asjatundlik, uus ja noor
Tulijad peavad olema uued ja noored. Vanade prominentide põld on paar korda läbi küntud, kus seeme idanes, on vilju juba näidanud. Meenutasin juba eespool vanasõna vanast koerast ja uutest trikkidest. Seega jääb lootus uutele võrsetele.
Otsitavad ja oodatavad ei või valet vanduda, sest kes valetab, see varastab. Tõsi, poliitikas ei saa sageli kogu tõtt lauale panna. Kuid reklaami kuldreegel ütleb – valetada ei tohi! Muide, valetajad ei ole ainult petturid ja halvad poliitikud, vaid ka halvad ja sõnakuulmatud lapsed. Sääraseid ei taheta ka lasteaias mängunurka, ammugi siis parlamenti.
Uued noored peavad varuma looma kannatuse ja hiiglase rammu, et vanast taagast läbi murda. See nõuab veel lisaks Tootsi plekkriidest pükse, sest läbi kuhjunud kõntsa peab minema, kuid endal tuleb puhtaks jääda. Näitleja Endel Pärn on kunagi öelnud, et elu tundma õppimiseks peab näitleja ka elu mudas püherdama, kuid solk ei tohi tema külge jääda.
See on hetkel rahva ootus. Lehast ja solgist on kõrini. Võidavad need noored, kes on oma elu elanud teadmises, et neist tulevad poliitikud, avaliku elu tegelased ja kel ei ole kapis ühtki luukeret, millega neid santazheerida. Kui eriti luuleliseks minna, siis nende mineviku öödki kannatavad välja ereda päevavalguse.
Minust ei maksa aru saada nii, et tahan uut äraostmatute ja ammu müüdute parteid. Jumala pärast, ei! Muutust oodatakse kuskil parteis sees. Mingi poliitiline jõud peab seda ometi taipama ja väljakumängijad in corpore välja vahetama. See on sisuline, mitte mänguline küsimus. St, vaja ei ole niisugust vahetust, kus vanad seovad noortele nöörid jalgadesse ja ütlevad, eks mängige! Kui vanad noori õigel ajal jalgadest tõmbama valmisuvad, siis on kogu kamp varsti kõhuli, käed-jalad segamini, ja reitingud kukuvad jälle kõva kolinaga.
Ideaalne oleks, kui vanade elukogemus pärandatakse noortele ja nendele antakse kaasa ka salasõnad selle varanduse laeka tarbeks. Vanad jääks sõpradena väljaku äärele ja vastaks, kui väljakult nõu küsitakse. Samas ootab noori ilma tarkuselaekata kuristik – seda näitas Res Publica kollaps. Kui ikka vaimsus ja mõistus elimineeritakse (Vooglaid ja Taagepera), siis kajavad kirikukellad õige pea. Muidugi, esialgu on teadmata, kas laip ise viitsib kurba kõla kuulata, või jätkab koolnugi vannis eneseimetlust?

Noored on arengu võti
Salalaeka võti, mis avab ühiskonna rahulolu ja usalduse, on kogenud poliitilise jõu noor põlvkond. Erakond, kes esimesena toob väljakule professionaalsed puhaste kätega noored tegijad, võidab. Just see poliitiline jõud viib meid röövkapitalismi tunneli lõpust edasi.
Aja paratamatus ja loodusseadus sedastavad, et noored tulevad nagunii. Ükskõik, kas maa või mere päält; ükskõik, kas silm neid seletab või mitte; ükskõik, kas vanad politikaanid seda tahavad või vihkavad. Nad tulevad. Ja siin tuleb rõõmustada, mitte muretseda. Rääkigu parteide liidrid, mida tahes. Noored on igasuguse arengu võti, vanadest saab ühel hetkel arengu takistus. Missuguse eesti erakonna käes on praegu see võti?

Kust võtta geeniusi?
Samas ei ole tegu lihtsa vahetusega. Me ei talu enam kollanokki, kes on igaüks üksipäini targem kui kogu maailma tarkus kokku. Seda me oleme juba piisavalt näinud, selle praktika kibedaid vilju tundnud. Kust siis võtta silmapaistvaid tegusid teinud ja haritud isikuid, kes ka ühiskonnas juba läbi proovitud ja kes end hästi tõestanud? Kust geeniusi ja praktikuid võtta?
Raske küsimus. Aga poliitiline põhiküsimus ei saagi kerge olla. Me saame selle vastusega hakkama. Rahvas on tulevikust koju jõudmas. Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus. Tammsaare on tagasi! Ostap Benderi lõpp on ligi, uskuge mind. Sulid, õlitage randmed, et käerauad kergemini kinni klõpsataksid. Eestimaalased võtavad Eestimaa oma kontrolli alla. Seda näitavad juba mitmed märgid. Sõelugu sõgedate püksid püüli, sest tulnud on selginemise tund, millele järgneb ka tasumise tund. Niikuinii.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (5)