Raamatu "Peaminister" 29. osa

21. detsember 2005


Enn Põldroos: "Arvan, et tollel hetkel Vabaduse väljakul puhkenud vaimustusetorm kujuneski määravaks. Ükski eestimeelne poliitik ei saanud endale enam lubada kahtlusi iseseisvumise asjus. Ilmselt pani see ka redaktsioonikomisjoni teistmoodi tegutsema."

Ärev õhtu
Õhtu eel läks lugu üsna kirjuks. Kindral Kuzmin oli vahepeal andnud korralduse kehtestada kõigis Baltikumi pealinnades komandanditund. Minu juures käis Tallinna garnisoni ülem admiral Belov, kelle suhtumine putshistidesse oli küllaltki ettevaatlik. Leppisime temaga kokku, et liikumis- ja muid piiranguid Tallinnas ei rakendata. Vähemalt mitte Belovi poolt. Aga ma teadsin, et kui garnisoni ülem välja vahetatakse, siis tehakse seda kohe.
Väljaspool lossi kohtusime ka kindral Abdurahmanoviga, kes tegi mitmes asjas meiega koostööd. Muuhulgas ei andnud ta piirkonna õhukaitse ülemana maandumisluba ühele Pihkvast startinud sõjalennukile, mille pardal olid KGB eksperdid.
Muidugi ei öelnud ta otseselt ära, vaid leidis sobiliku ettekäände. Õhukaitsel oli ülevaade kogu N Liidu õhuruumist. Kui näiteks Kesk-Aasiast saadeti lennukiga üks eriüksus putshistidele Moskvasse abiks, siis saime sellest Abdurahmanovi kaudu teada ja hoiatasime kohe Venemaa valitsust. Kohtusime temaga neil ärevatel aegadel küllalt sageli. Pidasime plaani võtta kunagi ülehelikiirusega sõjalennuk ja käia kahekesi Kaukaasias külas tema kodustel. Kahju, et me seda teostada ei jõudnud.
Abdurahmanovi elukäik liitis meid ühte. Ka tema vanematelt oli võetud vabadus ja ta sündis kaugel kodumaast – Kõrgõzstanis. Ta murdis nagu Dudajevgi läbi paljudest küüditatute järeltulijatele ette seatud barjääridest ning tegi karjääri meisterliku lendurina.
Abdurahmanov meenutas meelsasti, et ta on Dagestani väikese mägirahva (ema poolt karatshai, isa poolt tabassaraan) ainus kindral, ja nii nagu Dudajevile, on ka temale pakutud presidendi kohta kodumaal Kaukaasias.
1992. aasta alguse Eesti Ekspressi küsimusele – kas temast võib saada oma vabariigi esimene president? – vastas Abdurahmanov: "See on tõepoolest üsna võimalik."
Nagu ikka, oli meie tegevuses väga tähtis Leningradi suund. Kõnelesin linnapea Anatoli Sobtshakiga. Vene demokraatide kaasabil valmistasime järgmiseks päevaks ette aktsioone nii Vene parlamendis kui Leningradi linnanõukogus, et pärida aru sõjaväe juhtidelt, kes ühegi põhjenduseta saatsid Pihkvast dessantvägede tankikolonni Eestisse.
Kohtusin Rootsi peakonsuli Dag Sebastian Ahlanderiga, kes oli kiires korras saabunud Leningradist meid toetama.
Kontrollisin üle struktuurid, mis pidid tööle hakkama, kui oleme sunnitud põranda alla minema. Mõnda aega lootsime ka seal vastu pidada. Peeter Sookruus ja Mart Siimann olid korraldanud raadiosaatjate ja telekaamerate peitmist, et säiliks osa kommunikatsioonivahendeid. Võeti tarvitusele kaitsemeetmed nende inimeste suhtes, keda ähvardas oht.
Minu teekond põranda alla pidi algama vene õigeusu preestri Ülo Keskküla korterist Lasnamäel. Kuna meie sõbralikest suhetest Ülo Keskkülaga teadsid vähesed, siis arvasin, et mõne päeva võin seal ohutult mööda saata.
Kõigil väljasõitudel Toompealt jälitas mind varjuna vähemalt üks KGB masin, ning meie eriteenistusel oli tükk tegemist, et jälgi segada. Arvan, et mind püüti kogu aeg hoida KGB vaateväljas, et Moskvast käsu saabudes kohe kinni võtta. Vaevalt see aga lihtne oleks olnud, sest ka minu saatemeeskonnas olid tublid ja relvastatud mehed.
Pidasime maha järjekordse valitsuse kinnise istungi. Ressurssidega tegelevad ministrid andsid ülevaate oma valitsemisala varudest kaubandusvõrgus. Otsustasime piirata nisujahu ja tangainete müüki. Sularaha nappis, ja oli näha et Moskvast lisa ei anta. Seetõttu piirasime ka väljamakseid postkontoritesse saabuvatelt rahakaartidelt.
Valitsuse istungi ajaks tuli teateid, et Võru, Viljandi ja Pärnu garnisoni ülemad taotlevad komandanditunni kehtestamist ja tsiviilvõimude allutamist sõjaväele. Kinnitasime oma eitavat suhtumist sõjaväeadministratsioonisse Eesti Vabariigi territooriumil. Igasugune koostöö ja infovahetus selliste võimustruktuuridega oli valitsuse liikmete ühisarvamuse kohaselt välistatud ja kuritegelik. Võimuhaarajate tegevus läks vastuollu mitte ainult rahvusvahelise õigusega, vaid ka N Liidu ja Eesti Vabariigi seadustega.
Kuna Lennart Meri oli ikka veel Helsingis, siis tegi välisministri asetäitja Rein Müllerson ülevaate välismaailma reageeringutest võimuhaaramisele Moskvas.
Jätkuvalt saabus ärevaid sõnumeid mitmelt poolt Eestist. Ka Aegviidust liikus pealinna sõjaväekolonn. Tallinna lennuväljale toodi helikopteriga piirivalveüksus, kellele Aerofloti peadirektor Aleksandr Banasko oma territooriumil lahkesti peavarju andis.
Tallinna reidile oli juba eelmisel päeval saabunud mitu dessantalust merejalaväelastega, nüüd käisid Miinisadamas ettevalmistused nende maabumiseks.
Sõjatehastes organiseerisid justkui uue hingamise saanud intrid jälle kord õhinal telegramme Moskvasse, kus GKTshP-d kutsuti appi taastama nõukogude võimu Eestis.

Siinkohal lõpetab Kesknädal Edgar Savisaare raamatu "Peaminister" tutvustavate katkete avaldamise. Raamatut saab soodushinnaga (343 krooni) osta Keskerakonna büroost Tallinnas, Toom-Rüütli 3/5 või tellida Keskerakonna piirkondade büroodest üle Eesti. „Peaminister" oleks põnev jõulu- või uusaastakink igale ajaloo- ja poliitikahuvilisele, samuti kõigile neile, kes Eesti taasiseseisvumisele kaasa aitasid.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)