Mure eesti energia pärast

TIINA TAMMAN,      26. mai 2004


Keskerakonna praegune seis on kurb, sest vastastikuseid süüdistusi kõlas palju ja hoo sisse saanud laviini on raske peatada. Mulle on Keskerakond olnud üks eestiliku energia kandjaid. Mis siis nüüd edasi saab?

Tunnen juba ammu muret eesti energia pärast. Mitte Eesti Energia pärast, millel näikse olevat lõpmatud varud, vaid just nii – väikeste tähtedega – eestiliku energia pärast, mida meil inimestena on vaid 24 tundi päevas. Me peame sööma, pesema, magama, sõbraga juttu ajama, kallimat silitama, tööd tegema, ja seda kõike ikka 24 tunni jooksul, rohkem pole kusagilt võtta!

Kas Keskerakond teab, mida tahab?
Tihtipeale tundub mulle, et me eestlastena käime energiaga liiga vabalt ringi, just nagu oleks meil seda varnast võtta, eriti veel riiklike organisatsioonide tasemel. Alailma arutatakse valitsuses või parlamendis pisiasju raamatukogude viivistest suhkrutrahvideni välja, samal ajal kui ringhäälingu rahastamine on lahtine ja jääb nii ilmselt veel aastateks.
Avaldasin 1997. aastal romaani "Ärkamine". Arutlesin seal, et vaid üks erakond Eestis tundus ühtse ja kindlana. Ju ma pidasin silmas Keskerakonda, mille liikmeks ma olin just tookord astunud. Keskerakond, eriti veel selle liider Edgar Savisaar näis teadvat, mida ta tahab. Nüüd on aasta 2004 ja ma pole enam sugugi kindel, et Keskerakond ja isegi Edgar Savisaar teab, mida ta tahab. Minu meelest peitub just selles erakonna probleem.
Ma ei ole enam kindel, et erakond tahab üldse võimule saada ja valitsust moodustada või et Edgar Savisaar tahab peaministriks saada. Mulle tundub, et Savisaar on saavutanud oma tahtmise, Tallinna linnapea koha, ega soovigi rohkemat. Seda muljet kinnitas ka tema reaktsioon vestlusest "mässulistega", nii nagu on trükitud 12. mai Kesknädalas, milles ta küll arvas, et võiks lahkuda erakonna juhi kohalt, kui ka mässajad lahkuvad, samas nimetamata, et ta lahkuks siis linnapea kohalt.

Eestis liiga tugev inerts
Keskerakonna praegune seis on kurb, sest vastastikuseid süüdistusi on kõlanud palju ja laviini, kui see on hoo sisse saanud, on raske peatada. Nii et mis siis edasi saab? Ausalt öeldes mind eriti ei huvita Savisaare liidrikohalt tagasiastumine, sest ma ei näe, et keegi teine tema asemel looks erakonnas arvestatava muutuse. Inertsil on Eestis liialt suur kaal. Ent ka Savisaar näikse olevat kaotanud mingi annuse vanast võitlusvaimust. Tema lausegi pole enam nii sirge ja lööv kui vanasti. Nii et ainuke lahendus oleks arutada erakonna tulevikku väiksemas asjaosaliste ringis. Niikuinii on aktiviste kui selliseid vaid käputäis. Mitte erakorralist kongressi pole vaja. Vaja on vaid aktiivsemate inimeste arutelu, kutsutagu seda volikoguks või millekski muuks. Vaja on arutada, kas erakond tahab üldse võimule saada või mitte. Ja kui vastus on jaatav, siis kuidas selleni jõuda. Sest praegu kulub energia vaid süüdistustele ja see on paha.
Mina igatahes usun Keskerakonnasse ja väärtustesse, mida erakond kannab.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)