Relvakultuurita ei tule toime

IGOR GRÄZIN,      01. november 2006


23. oktoobril oli Riigikogu päevakorras sotsiaaldemokraatide arupärimine siseminister Kalle Laanetile. Arupärimine puudutas tsiviilkasutuses olevaid relvi. Arupärijad viitasid muu hulgas Tallinna Haabersti linnaosavalitsuse ametniku pihta tulistamisele. Arupärijate nimel esinenud Mark Soosaar meenutas sedagi, et juba seitse kuud tagasi oli siseminister vastanud samateemalisele küsimusele. Kesknädal avaldab Igor Gräzini sõnavõtu relvakasutuse kohta.

Siis kui relvaseadust tehti, oli selle põhiline entusiast Enn Tarto. Juhtus nii, et tol ajal olin ma siin majas ainus inimene, kes oli enne relvaseadustega kokku puutunud.
Kogu see relvaseaduste temaatika on, ütleme, üks kolm raamatukogutäit raamatuid. Kogu selle asja nimi on teise paranduse seadusandlus, ja see tuleneb USA põhiseaduse 2. parandusest, mis ütleb, et igal kodanikul on õigus kanda relva ja rahval on õigus osutada relvastatud vastupanu [---].

Teine huvitav teema oli tookord, kui läks käibele kuulus Margaret Thatcheri lause, kes ütles: ,,Mahalastul on enam-vähem ükskõik, kuskohas see püstol on registreeritud, millest ta maha lastakse."
Praegu ma näen, et tegemist on kompensatoorse tegevusega: kuna me ei tea, mida teha, siis me tegeleme ükskõik millega. Eestis käib lugu umbes nii, et (minister ehk parandab mind!) registreeritud relvi on umbes 50 000, registreerimata 100 000 ja täiesti kontrolli alt väljas on automaatrelvad "tipa Kalashnikova". Tähendab need kõige tapvamad pole üldse kuskil kirjas!

Nüüd edasi. Sven Mikser ütles siin (mis tuli mulle täieliku üllatusena!), et väga palju inimesi hukkub registreeritud ja seaduslikest relvadest. Tahaksin tõesti teada konkreetseid numbreid.
Vaadake, selleks et kasutada tapmiseks registreeritud relva, peab inimene olema tõesti haige ja hull – sellepärast, et registreeritud relva kohta on olemas kõik andmed, ballistika, trassoloogia, kontroll-lasud, kuulid jne.

Muide, mõrtsukafilme tasub vaadata – seal on tarku asju! Kui mustal turul püstolit ostetakse ja müüakse, siis alati küsitakse: „Pistolet tshistõi?" Mis tähendab seda, et kas sellest püstolist on juba keegi maha lastud või ei, ja sellest oleneb relva hind. Kui püstolist on keegi maha lastud, siis jookseb tema järel jälg.
Täpselt sama asi on legaalse relvaga. Tapmine legaalsest relvast tähendab, et inimene kas on viinast või armastusest lolliks läinud, ebakompetentne või ei tea mis. Professionaalne kurjategija nii ei tee. Ühesõnaga, nagu ütles Ostap Bender Shura Balaganovile: „Lugege ajalehti, vaadake filme, nendes on sageli ka midagi tarka."

Nüüd edasi. Juttu oli ka natukene relvakultuurist. Mul on üks kord elus tulnud see asi läbi teha ja soovitan kõigile teistele. Mina leian, et isa üks kohustus poja suhtes on see, et 10-aastane poeg peab oskama relva käsitseda. 10-aastase pojaga võetakse kõigepealt väike püstol, siis natuke suurem püstol ja käiakse lasketiirus märki laskmas, et 10–11aastasel poisil ei tekiks tunnet, et relv on huvitav mänguasi ja seda ei tule võtta tõsiselt. 12-aastane poiss peab teadma, et tuleb kelk lahti tõmmata ja kontrollida, et padruneid pole salves. Liigutus „kaitse peale ja taskusse!" peab olema mehel käes kohe, ja vaat – see on relvakultuur! Aga mitte see, et „me registreerime, ei registreeri" jne. Kellel tappa vaja, tapab niigi.

Teine küsimus on muidugi see, et politsei infosüsteemis on midagi mäda. Aga tegeleme siis sellega, aga ärme otsime registreerimisest pääsu. Leidsite: no paneme veel viis instruktsiooni! Colt-Magnum kaliibriga 22 laseb läbi pakist, kus on üle tuhande instruktsiooni, ja kolme instruktsiooni juurdelisamine ei tee seda kuulikindlamaks.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (9)