Savisaar Tõnismäe hauaseadusest, Reformi intriigidest ja Moskva huvide teenritest

17. jaanuar 2007


Eesti ja ka rahvusvahelises meediapildis oli mullu Eesti elu üheks keskseimaks küsimuseks Tallinnas seni 50 aastat rahumeelselt seisnud sõjamonument. Ajakirjanduse vahendusel üleskeeratuna on nüüd laias laastus kaks kolmandikku eestlasi selle teisaldamise poolt ja kaks kolmandikku siinseid venelasi selle teisaldamise vastu. Kuidas Keskerakond selgitab oma positsioone Tõnismäe sõjamonumendi äraviimise suhtes?

Meie konkurendid on püüdnud Keskerakonnale külge kleepida kuvandit, nagu oleks meil selles küsimuses eriliselt sovjetlik meelelaad. Küsimus pole aga hoopiski selles. Tegelikult läheb see monument tõepoolest korda väga paljudele Eesti inimestele, mitte-eestlastele. Paljudele neist on see nagu viimane kaitseliin oma eneseväärikuse hoidmisel. Mõelgem järele: mida see muudaks eestlastele, kui seda monumenti seal poleks, ja mida muudaks siinsetele venelastele? Kellele on see tähtsam? Miks peaksime suurt osa oma maa rahvast sel viisil põhjalikult solvama?
Eestis elav vene noorsugu ei tunneta, et nad oleks isiklikult kuidagi seotud Pronkssõduri või ka okupatsiooniga. Kuid nad tunnevad praegu, et neile tehakse jälle liiga. Meil pole mõtet peita pead liiva alla - varem või hiljem koonduvad nad selles eesti poliitikute eneste tõstatatud küsimuses meie vastu. Miks me ise tahame teha neist endale vaenlast? Mida Eesti sellest võidab?
Osa eestlastest unistab ikka veel, et Eestist saaks üherahvuseline riik. Seda ei tule aga enam mitte kunagi. Me elame siiski 21. sajandi Euroopas! Ja kui venelased siit ka lähevadki, siis mitte enam itta, vaid läänepoole. Meile jääb aga siis üle vaid nuruda islamimaadest tööjõudu, kelle sissetoomist Euroopa Liit meile ka lahkesti võimaldaks. Kunagi tahtis isamaaliitlane Jüri Mõis ehitada meie pealinna Põhjamaade suurima moshee. Pean väga lugu moslemitest, kuid kahtlen, kas see olnuks mõistlik idee.

Miks peaminister Andrus Ansip, keda üldiselt peetakse ju arukaks poliitikuks, üldse tõstatas selle monumendi mahavõtmise küsimuse? Samas kui muidu nii käremeelne Mart Laar hoidis sellest kõrvale isegi siis, kui tema partei oli võimul nii Toompeal kui ka all-linnas.

Olen selle üle isegi mõelnud ja püüdnud neid mõlemaid mõista. Laaril on pikaajaline poliitiline kogemus, ta tajub paremini neid piire, kus tuleks peatuda, kui ei taha vankrit kraavi ajada. Ansipil sellist kogemust napib.
Mul on tekkinud mulje, et vaistlikult kopeerib Ansip paljuski Saksamaa poliitikat. Mäletate ju kuidas Saksa eelmine liidukantsler Gerhard Schroeder kiskus USA-ga tüli üles ainult selleks, et patriootlikult meelestatud sakslastelt parlamendivalimistel rohkem hääli saada. Ja ta saigi rohkem hääli. Nüüd teeb aga kantsler Angela Merkeli meeskond juba pikemat aega pingutusi, et sakslaste endised head suhted ameeriklastega jälle taastada.
Ansip tegutseb samamoodi: norib praegu venelastega tüli, et selle vastu eestlastelt rohkem hääli saada. Uskudes seejuures ilmselt tõemeeli, et tema sõber Neinar Seli ja teised transiidiärimehed aitavad tal pärast valimisi Venemaaga kiiresti jälle ära leppida. Küll nad üritavadki, aga nad muidugi ei aima selle kõige hinda.
Olen kindel, et tänavu maikuus ei tule enam mingit Pronkssõduri mahavõtmist. Ettekäänet sellest ideest loobumiseks pole vaja välja mõelda – Ansip jagab suurepäraselt, et tegelikult äsja Riigikogus vastu võetud sõjahaudade seaduse alusel seda monumenti Tõnismäelt liigutada ei saa. Selle sõjamonumendi teisaldamiseks juriidiliselt korrektset muljet jätvat akti on Ansipile vaja ainult 4. märtsini, ja mitte päevagi pärast seda.
Jutt sellest, et Tõnismäe sõjamonumendi kõrvaldamiseks on vaja korrektset juriidilist alust ja selle aluse tagavat sõjahaudade seadus, ei maksa midagi. Vähesed teavad seda, aga ka Juhan Partsil oli valitsuse korralduse näol (kus olid viited lausa viiele erinevale seadusele ja ühele määrusele) olemas juriidiliselt enamgi kui korrektne alus Lihula monumendi teisaldamiseks. See ei tähendanud aga midagi, kui eestlased näitasid üles selget rahulolematust. Miks nüüd arvatakse, et seadusest aitab, kui venelased hakkavad väljendama samasugust rahulolematust?

Kas Ansip siis tõesti ei mõista, et lisaks siseriikliku julgeoleku ohustamisele ajab ta sellise poliitikaga Eesti suhted Venemaaga veelgi teravamaks kui nad praegugi juba on?

Näib, et momendil pole meie naabruspoliitika talle absoluutselt tähtis. Peaminister on keskendunud sellele, kuidas võita valimised, ja muudele asjadele mõtleb ta ehk pärast 4. märtsi. Muide, võib-olla tal polegi pikaajalisi huve Eesti poliitikas? Võib-olla läheb Ansip juba sel kevadel poliitikast ärisse tagasi?
Kui vaadata ka Reformierakonna valimisnimekirja esiotsa, on seal paljud pigem Isamaa ja Res Publica orientatsiooniga noored, kes kallutavad Reformi veelgi rohkem paremale kui ta on olnud seni. Küllap leiavad nad siis ka enesele nii peaministri kui parteijuhi kohal sobivama tegelase. Praeguse Reformierakonna esimehe üheks viimaseks rolliks poliitikas võib jääda just nende noorte parlamentivedamine.

President Toomas Hendrik Ilves hoiatas oma esimesel sisevisiidil Narvas, et Pronkssõduri-eelnõud on kasulikud ainult Kremlile, mitte Eestile. Kas oravad töötavad nüüd siis Moskva heaks?

Ilves rääkis seda sõjahaudade seaduse Moskvale kasulikkuse juttu Narvas, kuid pole seda korranud Tallinnas, ega veel vähem kusagil mujal Eestis.
Reformerid töötavad tõepoolest Moskva heaks selles mõttes, et aitavad objektiivselt kaasa impeeriumimeelsete venelaste konsolideerumisele ja Konstitutsioonierakonna pääsemisele järgmisse Riigikokku. Vene saatkond on olnud alati huvitatud, et neil tekiks Eesti parlamendis oma käepikendus monoetnilise vene partei näol. Viimastes Riigikogudes pole see õnnestunud, nüüd ilmselt aga võib korda minna. Aga ei saa ka välistada, et Reformierakonnal ongi Konstitutsioonierakonnaga lihtsam poliitikat teha.
Muide, Ilves kuulutas sõjahaudade seaduse välja vähem kui 24 tunni jooksul pärast Riigikogus vastuvõtmist. See räägib Ilvese tegelikust suhtumisest rohkem, kui esinemine narvakatele.

Keskerakond väidab, et vastu võetud hauaseadus Tõnismäe sõjamonumenti ei puuduta. Samas hääletas osa Riigikogu Keskfraktsioonist siiski selle eelnõu poolt. Miks?

See oligi vaid sõjahaudade eelnõu. Meie saadikud leidsid, et seda ei saa kuidagi kasutada Tõnismäe monumendi teisaldamiseks. Reformierakond, kes tahab selle seaduse vastuvõtmist näidata oma suure võiduna, tõlgendab muidugi teisiti.
Seejuures, pange tähele, väidab Reformierakond täpselt nii nagu praegune ametlik Venemaa propagandagi, et vastuvõetud seadus puudutab nii Tõnismäe sõjahauda kui ka selle juures olevat monumenti. Jällegi on näha, kuidas Ansip on mänginud kaardi kätte Moskva propagandale, kes seda loomulikult ei jäta kasutamata.
Arvan, et sõjas hukkunute ümbermatmine ei ole pärast sõjahaudade seaduse vastuvõtmist üldse enam põhiliselt ilmaliku võimu küsimus. Hoopis rohkem, kui Tallinna linnavalitsusel, Eesti või ka Venemaa valitsusel on Tõnismäe juhtumil öelda juba õigeusu kirikul ja juudi rabidel, kuna teadaolevalt võib trollipeatuse alla olla maetud lisaks venelastele ka juudi rahvusest kadunuke. Kui me ei taha ümbermatmisest teha poliitilist palagani, siis tuleb jätta selle korraldamine kirikutele.
Ja ikkagi ei saa ma aru, miks seda monumenti üldse tahetakse maha võtta? Seal pole sõnagi Nõukogude okupatsioonist. Sellele on kirjutatud „Teises maailmasõjas hukkunutele", ja muud ei midagi. Vasakul eesti, paremal vene keeles. Mõlemal poolel ühesuuruste tähtedega. Miks meil ikkagi tahetakse maha võtta Teises maailmasõjas hukkunutele pühendatud mälestussammast? Kas tõesti osa meist kujutab ette, et ongi vaja revideerida viimase suure sõja tulemust?

Meenub, et oravate aktsioonid algasid mullu pärast 9. maid siiski väitest, et sõjamonumendi juures mõnitati Eesti lippu.

Ansip rääkis algul tõepoolest sellest peaaegu iga päev. Pärast seda, kui selgus, mis rahvas see siiski oli, kes Tõnismäel Eesti lipuga vehkis, jäi Ansip äkki vait. Lihula sündmused avalikkuse ette toonud Peeter Võsa paljastas ju oma telekaameraga halastamatult, et tegu oli suures osas narkomaanide ja purjus noorte jõuguga, kelle eesotsas oli isamaaliitlane Kalev Rebane. Hiljem Rebane muide arreteeriti, aga mitte Tõnismäe monumendi juures, vaid siis, kui ta ka Ameerika saatkonna juures häält tõstis.
Mul on kahju seda öelda, aga Reformierakonna esimees ise sidus ennast äärmuslastega. Tõsi, hiljem sellest aru saanuna, tõmbus kähku tagasi.

Mis sellest Ansipi haua-kampaaniast edasi saab? Kas sellega on tänases Eestis tõesti võimalik võita valimisi?

Eks näis, aga kuni talle kuulub Postimehe meedia-grupeeringu jäägitu toetus, seni suudab ta publikuga küllalt osavalt manipuleerida. Olgu üheks stiilinäiteks kasvõi Reformierakonna poliitiku Sergei Ivanovi venelaste- ja Venemaa-teemalise intervjuu erinev doseerimine eesti- ja venekeelses Postimehes. Vene keeles ilmus suure pildiga jutt tervel leheküljel, eesti keeles samast asjast kokkuvõte vaid vaevumärgatava nupukesena. Arvestades küüniliselt, kui nõrk on kommunikatsioon eri keelt kõnelevate Eesti elanikerühmade vahel, võib sellist manipulatsiooni harrastada. Seda häirib aga ainult tähelepanujuhtimine konkureerivates meediaväljaannetes, nii eesti kui ka vene keeles.
Või viimane näide. Vähemalt kaks reformierakondlast, Tatjana Muravjova (muide oravate verivärske majandusministri-kandidaat!) ja seesama Sergei Ivanov pagesid hauaseaduse hääletamise ajaks Riigikogu saalist. Ja pange tähele: muidu nii tähelepanelik Postimees seda ei märganud. Kuigi Ivanov oli nädal varem sellessamas Postimehe intervjuus lubanud hauaseaduse vastu hääletada.


AKEN 1
Reformierakond väidab täpselt nii, nagu praegune ametlik Vene propagandagi, et vastuvõetud seadus puudutab nii Tõnismäe sõjahauda kui ka selle juures olevat monumenti. Ansip on jälle mänginud kaardi kätte Moskva propagandale, kes seda loomulikult ei jäta kasutamata.

AKEN 2
Vene saatkond on olnud alati huvitatud, et neil tekiks Eesti parlamendis oma käepikendus monoetnilise vene partei näol. Viimastes Riigikogudes pole see õnnestunud, nüüd ilmselt aga võib korda minna.

Pildiallkiri
ANSIPI ROLLIST: Reformi valimisnimekirja esiotsas on paljud Isamaa ja Res Publica orientatsiooniga noored, kes kallutavad Reformi veelgi rohkem paremale. Küllap leiavad nad siis ka enesele nii peaministri kui ka parteijuhi kohal Ansipist sobivama tegelase, ennustab Savisaar.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (53)