Krati kasvatamine

MARGA TIITUS,      08. märts 2006


Vanasti kui kratti tehti, teati, et see ikka õige asi ei ole küll, sest kolm tilka verd, s.t hinge elik südametunnistust tuli Vanatühjale kauba kinnituseks anda. Kratitegemine lõppes ikka sellega, et pärast kuulekat teenimist ja rikkuste kokkukandmist kratt lõpuks peremehe vastu pööras ning sellega tema hinge üleni TÜHJALE aitas toimetada.

Hiljuti oli Klassikaraadios juttu huvitavast arendusprojektist nimega "Kultuuritehas". Kureerivad seda noored, haritud, edukad. Selles saates rääkisid noormees ja neiu, arhitektid vist mõlemad. Arendusalasse kuuluvad endine elektrijaama katlamaja ja selle ümbrus. Juba on korraldatud valgusfestival ja mõned teatrietendused. Tulevikus kavatsetaksegi sellesse linnaossa teatreid, üüriateljeesid, kohvikuid, kunstigaleriisid jne tekitada, mis kõik ühe maineka kultuurikeskse ja tujutõstva linnaosa peaks looma. Kuhu jalutama, kunsti nautima, lõdvestuma võiks minna. Igati tore ja tänuväärt ettevõtmine.

Neiukese arusaam vaesusest

Kui saatejuht küsis, kuidas selles piirkonnas turvalisust mõeldakse tagada, oli neiu krapsakalt vastust andmas: Kalamaja oli Esimese Vabariigi ajal väga turvaline koht, sest sinna paigutati elama sisekaitsekadetid. Tuli sõda ja endised kadetid küüditati ära (jne).Nende asemel hakati nõukogude ajal kortereid andma vangist vabanenutele, mis paikkonna turvalisusele hukutavalt mõjus. Nüüdne linnavalitsus aga süvendab halba protsessi sellega, et endise Patarei vangla ümbruskonda müüakse "vaestele võileivahinna eest kortereid", teadis neiu.
Vaestele peabki võileivahinna eest müüma, sest kus nad siis muidu elavad? Selge, et need korterid oma (ja maja) seisukorra tõttu rohkem väärt polegi (vaevalt et kapitaalremondistki siin abi on – seened ja kõdu jäävad kena kujunduse alla ilusasti uut omanikku ootama) ja vaestel nöörib "võileivahindki" hingamise kinni. Selles suhtes on linnavalitsus asjast õigesti aru saanud ja loogiliselt toiminud. Pealegi on see lõbu nüüd vaeste jaoks läbi seoses kinnisvarahindade tõusuga ligi 100-kordseks.

Palun vabandust kõigi vaeste nimel,

kelle olemasolu tõttu jäävad need korterid nüüd kinnisvaraarendajatel ateljeedeks ümber remontimata. Puhtast uudishimust ja lootusest häid ettepanekuid kuulda küsiksin nüüd preili (proua?) käest:
"Mida te vaestega teha käsite? Kas kempsu taha ja...? Või lubate neil ehk getodes elada? Las peksavad ja röövivad seal üksteist, lugupeetud kodanike miljööväärtusi rikkumata. Ma ei taha sõnu suhu panna, ma lihtsalt küsin."
Kas preili pole selle peale tulnud, et kui pole vaeseid, siis pole miskipärast ka jõukaid. Sest miks me neid muidu siis kunstliku kihistumise läbi nii agarasti toodame (sundüürnikud näiteks), kuigi tänapäevane teaduse, meditsini ja tootmise tase võimaldaksid normaalset, vägagi mugavat ja veidi luksuslikkugi elu päris kõigile? Sestap peaks ehk oma lambukeste suhtes solidaarsem olema.

Vägisi armsaks ei saa

Minagi vaesema elanikkonna esindajana tunnen end mitte kutsutud ja seatud olevat uues rajoonis kõndima. Sest selleks ajaks, kui Kultuuritehase toode valmis saab, süvendab vaesumine mu ealisi muutusi hambutuse, väljaveninud naha, kaltsus riiete ja tühja rahakoti näol kindlasti piirini, mis häirivalt, ebaesteetiliselt mõjub. Ega's kultuuriala selleks ei looda, et Gori karikatuurid seal ringi hakkaksid jalutama!
"Kadetid", kui te tunnete end nüüd kutsutud olevat preilit kaitsma, kaitske teda pealegi. Ärge ainult tema maailmatunnetust kaitsma hakake! Mitte et peaks oma mõtteid varjama õppima, vaid hoopiski hinge ja mõistust tuleks arendada, et suhtumine teistesse olenditesse sama ilus ja sisukas oleks, kui linnaosa, mida kujundate või kunst, mida teete.
Nii on läbi ajaloo ikka toimunud vastukaaluks kultuurile, mille esteetika ühele matsmadrusele tema vaesusest tingitud harimatuse ja keskkonnaharjumuse-kogenematuse tõttu külge ei hakka, mille eetika talle aga irvitades ust näitab. Kus peaks õpetatama uhkust kõrkusest eraldama?

Jumalast antud andest jääb väheks

Keegi peaks preilile selgeks tegema, et ühiskonnas on inimene nii oma edu kui ka ebaedu eest suures osas võlgu ka ühiskonnale. Nii et noored, haritud, edukad ei ole seda mitte ainult nn. jumalast antud ande ja muude väärtuste tõttu, vaid ka keskkonna läbi, kuhu nad kasvama ja elama sattusid, mida õppisid, mitte ainult koolis, vaid läbi aegade nendeni jõudnud tarkuste ja väärtuste (ka materiaalsete väärtuste) kaudu ja et need maksis võib-olla juba siis oma eluea, töö ja energiaga kinni keegi, et teine võiks luua.
Kui juba minevikku hakkasime meenutama, aga meenutada seda tuleb, sest sealt läheme otsima nüüd daami.
Tõeline daam ehk leedi oli ideaalis eelkõige selline naisinimene, kellel lisaks oma põhjalikule haritusele oli tänu tõelisele hingeharidusele omane lugupidav ja hooliv suhtumine teistesse olenditesse. Eelkõige just see viimane eraldas daami teistest naisterahvastest, preilidest, prouadest. Oma vaiksel moel võis mõni daam ehk leedi liigutada üsnagi võimsaid ühiskonnahoobasid ja ta ei teinud seda kindlasti hoolimatult, sest selleks ta ju daam oligi.

Meie meedia naisideaal

Meie aja meedia poolt kujundatud naisideaal on koolitatud, jõukas, edukas, noor ja seksikas, kes ei anna ega tunne puhkust kõik 24 tundi ööpäevas. Kui seda kohaliku minevikuga võrrelda, siis vast peaks eeskujuks võtma rahvajuttudest tuntud poolvillase kurja mõisapreili elik daamivastandi: krapsaka, iseka ja hoolimatu, kes jahil kihutades jänkusid piitsaga pooleks lõi ning kodus koeri ja toapoisse piinas.
Kultuuritehas, justnimelt tehase juurde tagasi tulles: "Mida sa toodad? Milline on su nägemus maailmast ja kuidas see toodetes väljendub? Mida ta ajas ja ruumis kasvades kaasa toob põhjuse ja tagajärje seaduste kohaselt?" Kes aga kratti tahab kasvatada, peab selle Vanatühjale ära andma.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)