20. august: vabadus eluks või surmaks? Eesti omariiklus jäeti Nõukogude Liidu siseasjaks

1917. aastal koosnes maailm suurel määral Euroopa koloniaalvaldustest, ja ikestatud rahvaste omariiklusest ei osatud mõeldagi. Eesti omariikluse tegi võimalikuks Lenini koostatud 8. novembri 1917. aasta rahudekreet, mis on tänini maailmas ainus dokument, kus tunnistatakse kõigi rahvuste õigust luua oma riik.

KARL LUST

vaatleja, SDE

See andis ka Eestile juriidilise õiguse iseseisvuda. Lääs, Antanti Kõrgem Nõukogu oli Eesti omariikluse vastu ka veel 1919. aasta suvel ja tunnistas ühtset Venemaad. Pariisi rahukonverentsile meid ei lubatud. Lääne abi Vabadussõjas oli mõeldud enamlaste kukutamiseks Venemaal, kuid nagu ajaloos seda sageli ette tuleb, oli tulemuseks hoopistükkis muu: see osutus tõhusaks abiks meie omariikluse tekkele. Rahudekreedile vaatamata Eestile kallale tunginud Nõukogude Venemaa oli esimene riik, kes Eestit juriidiliselt tunnustas (2.02.1920). Mittekommunistlik Venemaa poleks seda teinud. Ajalugu arenebki paradoksaalselt.

Kui N. Liidu põhiseadusest taheti perestroika ajal Liidust eraldumise õigus välja jätta, koguti Eestis selle vastu 850 tuhat allkirja; see jääb meie ajaloo suurimaks kodanikualgatuseks. Ülemnõukogu võttis sellele tuginedes 16. novembril 1988 vastu suveräänsusdeklaratsiooni.

Lääs aktsepteeris alati N. Liidu territoriaalset terviklikkust

1939. aasta suvel, enne MRP sõlmimist, lootis N. Liit, võib-olla mitte täiesti asjatult, et Lääne-Euroopa suurriigid lubavad tal Eesti endaga liita. Eesti annekteerimise järel algatas USA 23. juulil 1941 mittetunnustamispoliitika, sama tegi veel ligikaudu poolsada riiki.

Iseseisvuse tunnustamiseks peab reaalselt olema riik ja valitsus, mida tunnustada, ja selle loomisega sai hakkama Rahvarinne (RR). Kuigi Lääs sõnades propagandistlikult ja vahel ka N. Liidu ärritamiseks okupatsiooni ei tunnustanud, tegid nad tegelikkuses seda alati. Talutavate rahvusvaheliste suhete nimel kinnitasid kõik riigid korduvalt N. Liidu suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust. Alguse sai see Teheranis, Jaltas ja Potsdamis ning kulmineerus Helsingis (1975), kus USA, Kanada ja kõik Euroopa riigid (v.a. mitteosalenud Albaania) tunnustasid N. Liidu läänepiiri kulgemist mööda Läänemerd ilma ühegi lisaklauslita.

19. novembril 1990 saadeti CSCE Pariisi nõupidamisel Eesti delegatsioon uksest välja (S. Zetterberg. Eesti ajalugu. Tallinn 2009). Selleks oli omajagu õigustki, sest kaks nädalat varem olid „enamlased-kelamlased" tahtnud luua valitsust Siim Kallase juhtimisel. Eesti Kongress ja Eesti Komitee raevutsesid Ülemnõukogu ja Edgar Savisaare valitsuse vastu. On arvatud, et Eesti Kongressi ja Eesti Komiteed finantseeriti Läänest selleks, et siin oma riiki ei tekiks. Neid organeid ükski võim ametlikult ei tunnustanud ja neil polnud ka tegelikku võimu. Kui Leedu 11. märtsil 1990 iseseisvuse välja kuulutas, ei tunnustanud seda ükski riik, kuna valitsusel polnud täit kontrolli riigis toimuva üle. N. Liit keeras nafta ja gaasi kinni, ning Leedul tuli iseseisvusest ajutiselt loobuda.

Enne augustiputši oli Saksamaa kantsler Helmuth Kohl Mihhail Gorbatšovile Saksamaa ühendamise eest nii tänulik, et pidas Baltikumis lubatavaks piiratud suveräänsust, nagu seda oli nn uue ärkamisaja algul lootnud näiteks Trivimi Velliste. Skandinaaviamaad olid nn külma sõja ajal tunnustanud N. Liidu anneksiooni, kuid saatuslikul ajal pooldasid nad meie täielikku iseseisvumist. Seevastu USA president George Bush vajas N. Liidu toetust Lahesõjale ja pooldas perestroikat. Sellest johtuvalt manitses ta meid veel 1991. aasta juulis Kiievis N. Liitu mitte lõhkuma (vt. S. Zetterberg). Peamine on aga see, et ta sama aasta 13. jaanuaril oli öelnud, et Balti riikide iseseisvumine on N. Liidu siseasi, ja soovitas meil M. Gorbatšoviga ise kokku leppida. Täpselt sama ütles ka Soome president Mauno Koivisto Eesti Ülemnõukogu esimehele Arnold Rüütlile (A. Rüütel. Tuleviku taassünd. 2001).

Seega tunnustasid kõik riigid - meile saatuslikul ajal - N. Liidu suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust ehk faktiliselt meie annekteerimist ning Lääs ei avaldanud N. Liidule meie taasiseseisvumiseks survet. Otse vastupidi: kardeti tuumariigi lagunemist ja selle ettenägematuid tagajärgi. Taasiseseisvumine sõltus üksnes Eesti (Läti ja Leedu) Ülemnõukogust ja valitsusest ning meie esindajate tööst N. Liidu võimuorganites. Eesti Kongressil ja Eesti Komiteel Moskvaga suhted puudusid ja nende osa meie riigi edasises arengus oli täpselt null, kui jätta arvestamata Rahvarindele ja teistele vastutöötamisest sündinud kahjud.

Venemaa tunnustas Eesti iseseisvusepüüdlust 13. jaanuaril 1991 ja nõudis Vene vägedelt, et sellele vastu ei töötataks. Vilniuses ja Riias voolas veri ning Tallinnas käinud Boriss Jeltsini lennuki piiras Interrinne sisse  juba siinsel lennuväljal (vt A. Rüütel). Seejärel anti käsk lennuk alla tulistada, kuid Venemaa juht lahkus Eestist autoga (Teine Eesti. Tallinn 2000).

Vene välisminister Andrei Kozõrev kutsus 21. augustil 1991 maailma riike Eesti iseseisvust tunnustama. Selleks ajaks oli Eesti riik reaalselt iseseisev. 24. augustil tunnustas Vene NFSV president B. Jeltsin meie iseseisvust. M. Gorbatšov nõustus sellega 1. septembril ja päev hiljem taastas Balti riikidega diplomaatilised suhted USA, sõltumata juriidilisest järjepidevusest või selle puudumisest. Seejärel tunnustasid maailma riigid kõigi endiste liiduvabariikide ja enne seda Tsaari-Venemaale kuulunud piirkondade riiklust.

Taasiseseisvumise pooldajad ja vastased. Valikud

Taasiseseisvumine võib meie olevikku ja tulevikku määrata selliselt, et sellest kaotavad kõik, - nagu seda sotsiaaldemokraadid oma parteid luues 1990. aastal kartsid. Tahtsime vabadust, saime kapitalismi. Hind olnuks kõrge ka iseseisvumisvõitluse nurjumise korral. N. Liidu reetmise eest nägi seadus ette surmanuhtluse või 10-15 aastat vangilaagrit. Kaukaasias kasutasid võimud meeleavaldajate vastu mürkgaase ja teravaid sapöörilabidaid. Moskva arutas, kui suure laipade arvuga saab baltlasi murda ja kas nt 500 laiba puhul Eestis kaasneks „rahvusvahelised probleemid" (T. Made. Ükskord niikuinii. Tallinn, 2006). Balti keti järel ähvardati koguni massiküüditamise või hävitamisega. Putšistid tõid kohale tankid ja vagunid, valmistatud oli veerand miljonit käerauda ja koostatud kohapeal mahalastavate nimekirjad.

Rääkida tuleb poliitikute tegudest, mitte sõnadest. Impeeriumimeelsetega oli kõik selge: nemad tahtsid N. Liitu. Rahvusradikaalid ainult rääkisid ja protestisid, jonnisid lapsikult, midagi reaalselt korda saatmata. Tegijaks ja mootoriks oli Rahvarinne, kelle pea kohal rippus tapakirves. Just seepärast ei tee Mart Laar oma 101 Eesti ajalugu mõjutanud sündmuse seas neid eriti märkama. Laulva revolutsiooni ajal jäid rahvale silma toona tühised tegelased, kes upitasid oma ego mõne fanaatilise „üliväärtusliku ideega". Iseseisvuse ideele andis reaalsuse ja juriidilise jõu iseseisvusreferendum 1991. aastal, sellele seisid ERSP ja Eesti Komitee aga vastu.

Riigi tunnused

Riigi üks tunnus on territoorium

ja maailmapoliitika rajaneb sõjajärgsete piiride puutumatusel. A. Rüütli väitel loovutanuks B. Jeltsin meile Setumaa (vt A. Rüütel), kuid rahvusradikaalid rääkisid vaid kogu Tartu rahu järgsest piirist ning kiskusid Venemaaga tüli. Nii jäime ilma kõigist praeguse piiri tagustest aladest.

Riigi teine tunnus on elanikkond.

Rahvarinne soovis kodakondsuse anda neile muulastele, kes iseseisvust pooldasid ja kes kodakondsust tahtsid. Vardo Rumessen ähvardas taolisel juhul kodusõjaga. Need kõik olid aga vaid sõnad, enne kui polnud Iisraelilt ostetud relvi, millega end Venemaa vastu kaitsta. Peale Iisraeli soostunuks meile relvi müüma vaid Hiina ja Rumeenia.

Eestlaste enamus lootis ekslikult, et kodakondsuseta migrandid ja „okupandid" lahkuvad; ära läks aga hoopis eliit ja siiajäänud muulaste sotsiaalne kvaliteet vaid langes.

Nüüd peab Andrus Ansip hallipassiomanikke paluma Eesti kodakondsusesse astuda. Rahvusradikaalid tekitasid meile ebasõbraliku, Vene infoväljas elava rahvusvähemuse ja Vene riigi huve esindava Vene kodanikkonna, kes algul olid üliohtlikud. Primitiivse naturaliseerimise väärtusetust näitavad noorte moslemite tänavarahutused Pariisis; neil on keel suus ja Prantsuse pass taskus. Eestisse nõukogude ajal tulnute ja siia elama jäänute seas oli palju erinevaid inimesi ja nende kategooriaid, keda tulnuks sestap ka erinevalt kohelda.

Eesti kultuuris ja taasiseseisvumisel suuri teeneid omavate Vene taustaga tippintelligentide (J. Lotman, L. Stolovitš, R. Blum jpt) toonast rolli pole enam paslik meenutada (Iseseisvumise anatoomia. Tartu 2004). Raamatus „101 Eesti ajaloo sündmust" varjab M. Laar maha Balti apelli (1979), millele Andrei Sahharovi allkiri andis sellise kaalu, et seda arutanud Europarlament toetas sõnades meie iseseisvust (1983).

Riigi kolmas põhitunnus ja see, mida üleüldse saabki tunnustada,

on seal toimiv võim ja valitsus,

mis evib kontrolli riigis toimuva üle. Eestis hakkas see tekkima pärast suveräänsusdeklaratsiooni, mida M. Laar juba ülalviidatud raamatus Eesti tähtsündmuste hulka ei loe. Taasiseseisvumisajal oli peaministriks äärmiselt populaarne E. Savisaar, kel tuli Rahvarinde ja valitsuse eesotsas seistes ülipalju teha. Eesti oli N. Liidu osana nagu väike sõrm. Reaalne iseseisvumine tuli saavutada majanduslikult (IME), sealhulgas energeetiliselt, sest 100% naftast ja gaasist tuli Peipsi tagant, poliitiliselt (MRP tühistamine, mitmeparteilisuse loomine jms), halduslikult (Eestis puudus OMON), kehtestada keeleseadus jne. Siin töötasid üleliidulised sõjatehased ja baseerus 50-tuhandeline garnison, relvastuses oli ohtralt tuumapäid. Rahvarinde töid ja võitlusi pole võimalik ka Piibli paksuses raamatus üles lugeda.

Vabadusliikumise segaja

Taasiseseisvumine eeldas ühtset rahvuskehandit. Eesti Kongress ja Eesti Komitee kujunesid jututubadeks, kus tehti sooja õhku ja toodeti makulatuuri. Reaalse eluga neil side puudus ja ellu nende otsuseid ei viidud. Neid ei tuntud Idas ega tunnustatud Läänes, kodumaal oli nende reiting madal. Indrek Toome sõnul oli Eesti Komitee „mitte midagi" (vt T. Made). Aga kord võimule saanuna soovisid nad olla „kõik".

Rein Ruutsoo arvates toimusid taasiseseisvumisele viinud protsessid kogu Baltikumis ka ilma Kongressi ja Komiteeta ning viimased olid sisuliselt mõttetud (Kesknädal 3.03.2010). Rahvusradikaalid ja nende organid olid nagu parmud või vaablased ümber Rahvarinde künnihobuse, ja jutt kahest teest on liialdus. Kui jõhkralt aus olla, siis kõik, mida tehti Rahvarinde, Ülemnõukogu ja Savisaare valitsuse vastu, tehti oma riigi ja iseseisvumise vastu. Ja seda polnud vähe!

Ka Eesti Ülemnõukogu pooldas alates 30. märtsist 1990 iseseisvuse taastamist juriidilise järjepidevuse alusel. Aga mis mõttes, mis piirides, mil määral, millise hinnaga?

Maailm ja inimesed olid teised kui enne Teist maailmasõda ning kõiki protsesse ei saanud tagasi pöörata. Näiteks polnud mõeldav surnust üles äratada Eesti Vabariigi esimest presidenti Konstantin Pätsi ega taastada 1938. aasta põhiseadust. Oma kirgi, unistusi ja fantaasiaid on kerge usaldada, kuid raske ja sageli võimatu ellu viia. Tavamõistus ei suuda ega taha arvestada looduse, majanduse, ühiskonna ja psühholoogia seadustega.

Näiteks ennustasid masu ette üksikud (R. Kattel, V. Leito) ja kapitalismi üleskiitjad, nagu Andres Arrak ja Hardo Pajula, kes seda ei suutnud, võiksid osast oma õpetamise eest saadavast tasust loobuda. G. W. F. Hegeli (1770-1831) järgi on ülioptimistlikud tulevikuennustused mõistuse kaval pettus, sest karmi reaalsuse eest keegi ei võitleks. Maailmavaimu tööriistad on Hegeli arvates suurmehed, kes usuvad, et tegutsevad oma tahtmise järgi.

Seda võib väita näiteks Edgar Savisaare kohta, kes esindas „üldist tahet" J. J. Rousseau mõttes. Matemaatiline mänguteooria nõuab halvima variandi leidmist ja vältimist. Kui Laari ajal tekkisid ühelt poolt nälgus ja teiselt poolt ülirikkus, hakkas rahvas üksteist vihkama, sest uus riik aitas rikkaid ja andis teistele vabaduse hukkuda. Pole siis ime, et sündimus langes kahekordselt. Parempoolsed on süüdi, et rahva ja majanduse praegusel tasemel elus hoidmiseks oleks vaja sisse tuua 12 000 töötajat aastas. Rahvusradikaalide silmis oli Ülemnõukogu okupatsioonivõimu organ ning enam-vähem kõik, mis selle võimu ajal riigis toimus, ebaseaduslik või isegi reetmine. Seda küll ajani, mil Eesti Komitee võimu nimel 20. augustil 1991 Ülemnõukoguga kompromissile läks. See tähendas aga Ülemnõukogu kapitulatsiooni.

Eesti Kongress ja Eesti Komitee iseseisvust välja ei kuulutanud, sest keegi poleks seda tunnustanud. Rahvusradikaalid said võimu ja õiguse vana taastamiseks; see kujunes ebaõiglaseks ja hävitavaks, sest oli tegelikult võimatu. Rahvuskehand raiuti tükkideks, millest igaüks räuskas omal moel.

Kõige järsemalt olid augustiputši päevil taasiseseisvumise vastu ekskommunistliku Vaba Eesti baasil tekkinud sõltumatud demokraadid, kes riigipöörde ajal ei nõudnud mitte vabadust, vaid 25% odavamat lihakaupa, toetades nii sisuliselt putši. Nad esindasid mitte ainult iseennast, vaid stagnaajal kõikjal N. Liidus kujunenud majanduseliiti ehk nn punaparuneid, kes soovisid rahva seaduslikult loodud rikkusi ärastada ja tööinimest armetult ekspluateerida. Võimule said nad Tiit Vähi valitsuse ajal. Et Eestis on inimvara seis parem kui mujal endises N. Liidus, on valdavalt Rahvarinde ja Keskerakonna teene.

Tagajärg

Minnes tagasi nende päevade, tundide ja minutite juurde, kui taasiseseisvumine välja kuulutati, tuleb nentida, et sel kõige saatuslikumal ajal oli iseseisvumise poolt esmalt vaid Rahvarinde ühendus 23 allkirjaga; ülejäänute prioriteet oli oma võim, heaolu ja raha, olid nad siis kommunistid või natsionalistid. Sõltumatute Demokraatide, Liberaalide ja Eesti Komitee esinduse - Kristlike Demokraatide - häälte saamiseks tuli Rahvarindel ja Marju Lauristinil ränka vaeva näha.

Suur osa asjakäigus oli juhusel ja parempoolsete hirmul rahva ees. Meeldiva üllatusena saadi kella 23.04 kokku 69 häält 105 võimalikust. Kaido Kama* ja Vene saadikute rühm ei hääletanud. Jaak Allik viibis teatriproovis.

Elu, vabaduse ja iseseisvuse tõid Rahvarinne ja Savisaare valitsus. Seda ei tohiks unustada. Siinkirjutajale meenutab Eesti praeguste võimurite ajalookäsitlus üha enam enamlikke võltsinguid Eesti Vabariigi sünni kohta. Tõe varjamiseks räägitakse nõukogudest, komiteedest, kongressidest, meeleavaldustest, deklaratsioonidest ja otsustest; hoopis vähem aga rahvast.

Eesti paremjõud on toonud rahvusluse asemele õõnsa natsionalismi ja normaalse majandusarengu asemele thatcherismi. Katastroof tabas kõike, alates põllundusest ja transiidist ning lõpetades  kultuurialase isetegevusega. Riigis on tekkinud kaos. Kadunud on kõlblus Jaan Tõnissoni mõttes, kui elu edasiarendamine, ja ilmnema on hakanud kollektiivse enesetapu jooned (tohutu alkoholism, mõõdutundetu hedonism, Venemaa ja venelaste patoloogiline vaenamine). Kaduma läks Pätsi-aegne ühistahe, solidaarsus ja rahvusterviklikkus, mis jõuliselt ilmnes laulva revolutsiooni ajal.

Natsionalism ja liberalism on ühendamatud. Tiit Vähi ja Mart Laari ajal murenes rahvus miljoniks üksikindiviidiks. Me pole enam ammu organism, mis reageerib iga üksiku osa rõõmudele või muredele, vaid mehhanism, mille osi saab valutult lahti võtta, vahetada ja maha kanda.

Kunagiste enamlaste (Vaba Eesti) ja kelamlaste (Eesti Komitee) joone jätkajad on siiani tüüri juures ning võivad hakkama saada sellega, mida  oleme kõige rohkem kartnud (vt Eesti inimvara raport 2010). Paljud on rahul. Must töö tehakse valgete kinnastega.

[esiletõste] Rahvusradikaalid ja nende organid olid nagu parmud või vaablased ümber Rahvarinde künnihobuse ning jutt kahest teest on liialdus. Kui jõhkralt aus olla, siis kõik, mida tehti Rahvarinde, Ülemnõukogu ja Savisaare valitsuse vastu, tehti oma riigi ja iseseisvumise vastu. Ja seda polnud vähe!

•·         Vt ka Enno Tamm, „Kaido Kama varjatud aastad", Kesknädal 29.10.2008 ja  5.11.2008, kus on tõstatatud küsimus Kama võimalikust koostööst Eestit okupeerinud organitega.

[fototekstid] 

AJALOOLINE HETK: Ülemnõukogu juhataja Ülo Nugise haamrilöök 20. augustil 1991 kell 23.04 kuulutas vabaduse algust.

ÜHISE EESTI EEST: Rahvarinde suurüritusel 1988 Lauluväljakul näeme kõrvuti Eesti eest võitlemas Trivimi Vellistet, Indrek Toomet, Edgar Savisaart, kirjanik Heino Kiike ning ajakirjanikke Hagi Sheini ja Rein Järlikut.

VABADUSE VÄLJAK, 20. AUGUST 1991: Ajal, mil poliitikud Toompeal iseseisvuse väljakuulutamises kuidagi üksmeelele ei jõudnud, kogunes Rahvarinde kutsel 20 000 inimest Tallinnas Vabaduse (toona Võidu) väljakule. Ülemnõukogu saadikutelt nõuti otsustavat tegutsemist. Nüüd, 2010-ndal, kogunes taasiseseisvuspäeva tähistamiseks Vabaduse väljakule üle 5000 inimese.

UNUSTAMATU: Toonased tankid Eesti teedel on õnneks praegu elava põlvkonna jaoks eswimesed ja viimased - seni.

RAHVA SAADIKUD: Ülemnõukogu, kes läks ajalukku Eesti vabaduse poolot hääletamisega.

KUUM: Tallinna teletorni juures vastase vastupanu lõppes.

Jaga |